Minu isiklikud tihased - ehk siis tihane, kes juba kolmandat aastat minu rõdu lae voodri vahele oma pesa ehitab - on sel aastal samuti siin. Mäletan, kuidas eelmine kevad, kui tihasepoegade rõõm ema toodud toidupalade üle, mind hommikuti kell 4 äratas mõtelsin, et niipea, kui nad pesast välja kolivad, lasen selle augu Makroflexi täis ja eimingeid tihaseid järgmine aasta.... Tihased kolisid välja, aga auk jäi. Mõnikord tuli ta mulle küll meelde. Esiti mõtlesin, et ah, sügisel teen. Sügisel aga mõtlesin, tühja, las ta olla. Võibolla ei tulegi sinna järgmine aasta kedagi. Aga tuli. Ma ei tea, kas see on sama tihane. Vist ikka, sest kust ta muidu teaks, et seal pesa on. Või minesatea, võibolla pesaehituse aegu mõtles: "oi, seal paistab hea koht" ja sisenedes avastas: "ohoooo, näe, juba valmis ja täiskorralik elamu kaaa". No oli, kuidas oli, igatahes varakevadel avastasin, et minu rõdu on taas tootmas elanikke.
Esiti käis linnupaar voodriaugust sisse-välja... Timmisid ilmselt oma elamist mugavamaks. Ikka kõrreke, oksake, samblatutike noka vahel. Aprilli lõpus aga jäi see sõelumine vaiksemaks. Emme jäi koduseks. Mai keskpaigas oli töö vilja kandnud - vaikne säutsumine andis mõista, et tibu-titad on koorunud. Nüüd hakkas kibe töö pihta. Varavalgest hilise õhtuni käis üks suur edasi-tagasi voorimine. Ussikene, putukas, jälle ussikene.... Ma ei tea, kui mitu tibu mu tihasel on, kuid väsimatu linnuema töötab päevad otsad. 3 minutit ja järgmine mutukas, 3 minutit ja järgmine ussikene...
Ühel hommikul rõdul hommikukohvi juues vaatasin teda ja mõtlesin: "Küll oleks huvitav näha, kuidas need linnupojad ühel päeval sealt pesast välja tulevad". Kahjuks aga käin tööl ja tõenäosus, et seda näen on üliväike. Enamvähem olematu.
Täna hommikul aga toimetasin vannitoas, kui ühtäkki kuulsin ärevat sädinat. Nüüdseks juba tean oma 3-aastasest tihaseperenaise kogemusest, et see sädin tähendab mingit jama! Läksin siis vaatama ja minu lahtisest rõdu uksest oli sisenenud vast lendama õppiv tihaselaps. Oli teine lennanud suure toa aknaklaasi. Ilmselt täiesti segaduses pisike nägi metsa ja puid - neidki esimest korda - aga näe, sinnani ei küündi, klaas on ees. Lähenesin vaikselt aknale. Väike lind vaatas mind teraselt. Sirutasin hästi tasakesi käed välja, et teda kinni püüda. Pisike aga lipsas eest ära. No ega siis midagi. Uuele katsele. Nii proovisin teda tabada umbes 4-5 korda. Õrnalt. Nii, et talle mitte viga teha. Lõpuks õnnestus mul oma peod talle ümber saada. Vaene väike - ta oli nii rahulik. Vaatas mulle ainult sügavalt otsa. Ta ei sipelnud ega rabelenud enam. Ainult süda tagus meeletult. Mulle tundus, et see oli halvav surmahirm. Ilmselt mõtles väike lind, et nüüd on kõik, pole mõtet enam rapsida. Ta oli nii habras ja õrn. Nii väike. Ütlesin talle: "Ära karda pisike, kohe oled jälle vaba." Läksin rõdule, asetasin käed rõdu metallist äärele ning päästsin need lahti. Arvasin, et niipea, kui peod päästan sööstab hirmunud linnulaps vabadusse. Linnukene aga nihutas end mu käel edasi ning sättis end mugavalt mu vasaku käe pöidlale istuma. Väga koomiline vaatepilt: mina kükitan rõdu ääre kõrval, peod avatud ja pöidlal istub tihaselaps, kes ei mõtlegi lahkuda. Nii ta seal siis istus, vast pool minutit. Istus, keeras pea viltu ja vaatas mind. Huvitav, kas tihased mõtlevad? Eemal metsatukas kriiskas murelik linnuema. Iseteadlik linnulaps aga ei lasknud end sellest häirida ja istus veel jupp aega edasi. Avastas ise oma maailma :) Siis aga lendas üsna kindlameelselt ema kõrvale kuuseoksale. Nii nad seal istusid ja vaatasid mind nüüd kahekesi.
Nii see käib. Varsti on pesa jälle tühi ja ootab oma saatust: kinnikatmist või uuel kevadel uut elu.
