Bali 9.-18.oktoober

Reede, 9. oktoober/Laupäev 10. oktoober

Kõik tegelikult algas juba eelmisel lõunal - kui Timoga minu pool lõunastamas käisime. Tegin meile salatit. Timo, va kavalpea, küsis, et kas asjad pakitud. Mina, va blondiin, vastasin ausalt ja puhtsüdamlikult: jaa. Timo vastu: näita, mis pakkisid. Ma oleksin pidanud seda teadma.... Ta mitte ei vaadanud, vaid hakkas ükshaaval mu riideid Robby´st välja viskama: milleks sulle 2 paari pükse? seda seelikut ei ole sul vaja, t-särke 4 tk, come-on, elama lähed sinna vää....? Suutsin ta ahnete näppude vahelt päästa 2 seelikut, 2 pluusi, ühe särgiku, päevitused ning lühikesed püksid.... Ja nii ma siis seisin pooltühja Robbyga....

Teades, et lennud on nibinnabin, oli kerge ärevus hinges. Listinguid tehes oli ainus lend, mis hea paistis, meie BKK-ARN. Thai Airwaysi töötaja ütles seelpeale - yeah, it looks great, but first you have to get there :) So, seiklus alaku!

Varahommikune ärkamine. TLL-HEL-CDG-BKK-DNS. Pariisis oli piisavalt aega ning aeg samuti juba lõunane. Mõtlesime Timppaga, et läheme teeme ühed veinid. Timppa võttis ka lõuna lisaks, mina lasin lihtsalt jala sirgeks ja nautisin mõnusat prantsuse punast :)  Pärast ostsime veel ühest tax-freest omale südamekujulise (jajaaaa, Balile minek ju) brie juustu ja veel ühe veini ja asusime gate´is piknikku pidama. Ühtäkki Timppal vajub suu lahti ja jääb ainiti akent jõllitama... Ja seal ta oli.... A380 oma täies hiilguses... Singapour Airlines´i oma. No oli ikka hiiglane! Mõistusevastane oli vaadata, kui ta mängleva kergusega Pariisi vihmapilvisesse taevasse kadus... Vahepeal veini ja juustu kõrvale tegi Timppa meie piletitega mingi viguri, et Tai piirivalvel mingeid kurje kahtlusi ei tekiks. Kuna viisat meil ju polnud ning selle pidime piirilt saama, sis oli ilmselgelt vajalik neile näidata, et meil on kinnitatud kohtadega piletid - mitte "open" nagu nad tegelikult olid. Selleks tarbeks oli mu nutikas kaaslane vastavad kleebised kaasa võtnud, mis siis piletitele kinnitada.

Lennul CDG-BKK saime omale istekohad - prakiliselt "private" lennuki tagaosas. Parema rea viimane istmerida koosnes kahest istmest - just sinna me maandusimegi. Super!!!! Selle tähistamiseks võtsime kohe peale õhkutõusu ühed camparid apelsinimahlaga :P

Kuna hommikul oli vara äragtud, jõudsin natukene lugeda LonelyPlanetit, võtta vastu Thai Airwaysi suurepärane eine ning siis suigatasin unne... Ärkasin vist alles selle peale, kui serveeriti hommiku, või maiteagi mis söök!... Selleks ajaks oli minu suurepärane kaaslane ära teinud kogu töö: uurinud LonelyPlanetist välja kõik kohad, kuhu minna, kus ööbida, kust kuhu ja kuidas saab ning lisaks - ära täitnud ka minu Tai immigratsioonipaberid. Lihtsalt lust on omada selliseid reisikaaslasi, kas pole :) I´m still a lady for god sake! :D And he really made me feel like one!!!!

Bangkoki lennujaamas oli natuke ootamist ja sebimist, kuid juba peagi olime lennukis, mis meid Bali poole kandis.  Peale 30 tunnist matkamist jõudsime lõpuks kohale - Bali! Denpassari lennujaam. Kohale jõudsime kohaliku aja järgi ca kell 14 kandis.Esimeseks ööks oli Timo välja vaadanud ühe hotelli: Kolme Venna Bungalo Kuta linnas. Kohale jõudes üllatas see meid oma paradiisiaiaga! Aed oli tõesti nagu Eeden. Majakesed suurte puude ja võimaste troopiliste taimede vahel. Igal sammul ohtralt õitsvaid magnooliapuid.... Keset aeda oli altar, kuhu kohalikud siis hea õnne säilimiseks erinevaid annetusi olid viinud: tubakas, lilleõied, riis.... misiganes.... Sealt edasi liikudes oli aga suur ja helesinine bassein.

Meie tuba oli 9AA - anonüümsed alkohoolikud? Yeah, probably :) See asus 2 korrusel, ning suured klaasideta aknad avanesid kahte ilmakaarde. Akende tagas mangooniapuud. Tuba oli ruumikas ja baldahiinvoodiga. Väga romantiline meiesugustele libahoneymooneritele...

Ai, kui uskumatult hea oli peale 30 tunnist trippi lõpuks dushialla pääseda!

Kuna tegemist oli juba pärastlõunase ajaga, ei saand ju ometigi viivitada. Peale väikest värskendust otsustasime kohe randa minna. Arvestades, et kuuest juba läheb pimedaks, siirdusime päikesenäljaste põhjamaalastene kohe peale kiiret dushi ja randa. Rand asus meie bungalost vast mingi 10 minuti jalutamise tee kaugusel. Sinna jõudmiseks läbisime shopping-streeti: Guccid, Pradad, Versace´id, Rolexid ja mida kõike... :d kuid ka väga palju kauneid kleite. Ühe neist lubasin, et mõnipäev hangin. Rannas võtseime natuke päikest, natuke ujumist, maailma suurimate lainete imetlemist. Suure lainetuse tõttu olidki enamasti väljas punased lipud. Vaid 1 sajameetrine riba, kus võis piisava julguse korral vette minna - kollase lipu ala. Punase lipu alades hullasid surfarid. Kogusin natuke julgust ja läxin..... Eriti kaugele minna ei söandanud. Tagasitõmme oli nii tugev, et pidin enamuse ajast konsentreeruma, et mitte oma kehakatteid ei kaotaks. Kui kaldale läxin, oli ka Timppa oma julguse kokku võtnud ja vette minemas. Mina lahutasin vahepeal meelt kohaliku bisnesmänniga, kes elueest üritas mulle tattood teha.  Jalutasime natuke mööda rannaäärt edasi. Seal olid erinevad puuviljamüüjad. Ostsime ühelt kookosed. See maitses imelikult - nagu kasemahl. ka kookos ei olnud teps mitte selline nagu meil poes müüakse - roheline ja sile hoopis. Kohalikud opereerivad nendega väga meisterlikult: matshetega "müts" maha, 2 kõrt ja lusikas siis ja laske heamaitsta....Peale kookost istusime ühte õllebaari plastittoolidele ja vaatasime esireast vapustavat päikeseloojangut. See oli nii superluksilus! Lained, punane päike, üksikud mustad surfajate siluetid, ujujad, valge liiv, palmid - PARADIIS on selle koha nimi!

Kogu sellest ilust lummatuna avastasin lahkudes, et olin lootusetult kaotanud (niigi ühe oma vähestest) särkidest, mille Timppa revideerimisest olin suutnud säästa. Üritasin seda veel rannalt leida, kuid ilmselgelt oli see juba selleks hetkeks omanikku vahetanud. No mis sis ikka... Külm ju seal ei hakka.
Kui hämarduma hakkas, siirdusime rannaäärsetesse kohvikutesse. Leidsime ühe kena kohakese õdusate lamamistoolidega. Kuna vabu laudu ei olnud, siis liitusime ühe toreda saksa abielupaariga. Hea uudisena selgus, et sattusime sinna täpselt õigel ajal: kokteilidele oli parasjagu happy hour! Ja mis paradiis see ikka on ilma kokteilita, onju! Sakslastega vahetasime reisimuljeid. Kuna paari naispool oli samuti turismisektori töötaja, sis jagus juttu. Nemad kiitsid väga Malediive, ütlesid, et senini absoluutne lemmik - peab uurima ;) Kui kokteilid joodud, hakkasime läbi kottpimeda kodu poole orienteeruma.
Hotelli jõudnud, vahetasime riided ning dressed up for a dinner siirdusime ühte restorani, mille jällegi Timppa oli LonelyPlanetist välja vaadnud. See oli uskumatu!!! Koht iseenesest oli kohalikus mõistes ikka fancy. Ja me sõime nagu segased:  2 eelrooga, vein, põhiroog. Minul tuunikala steik ja tuunikala tartar... Nämmm... Ja kogu see pull oli täieliku naljahinna eest: kahepeale kulus 500 krooni ringis.
Õhtusöök söödud, otsustasime, et läheme klubisse.  Esialgu tundus nigu kerge rammestus, kuid kui sisse elasime, siis tõmbasime end käima. Kuna olime ju suvel salsas käinud, sis tegime oma vingeimaid piruette ja võtsime tuure üles. Mingi briti härra tahtis meid vägisi lavale suruda. Jäime siiski tantsupõrandale. Peale paari tundi ja paari õlut tundseime siiski, et ka meie ammendamatuna tunduvad resursid on otsakorral, ning võtsime teekonna kodupoole. Teepeal haarasime ühest fast-foodi laadsest kohast veel 1 värske mahlajoogi. Koju jõudes kukkusime jalalt.....

Pühapäev, 11. oktoober

Plaks kell 8 ja minul luugid lahti. Vaatamata sellele, et eelmine õhtu olime magama saanud ca 2 paiku. Hommikusöögi võtsime hotelli basseini äärses kohvikus. Ei olnud see miskit erilist, kuid sellise hinna eest ei ootagi midagi erilist! Peale hommikusööki mõtlesime, et läheme siis võtame takso ja leiame üles reisibüroo.... Sellega oli natuke pikem jutt. Nimelt üks meie tuttav võitis kunagi kusagilt mingi voucheri - ööbimine Balil mignis fancys 4 tärni hotellis. Kuna aga voucher kehtis veel viimast kuud ning võitja ilmselgelt ise seda kasutama ei jõudnud, andis ta selle meile kaasa. Kohalik reisibüroo aga oli selle voucheri väljastanud - seega pidime üles otsima selle büroo ning uurima edasisi juhiseid - kuidas oma "võit" siis kasutatavaks teha. Kuna voucher oli suht tavaline värvilisele paberile trükitud tekst, me sellest eriti midagi ei lootunud, aga proovima peab alati, äkki näkkab. Niisis mõtlesime, et lähme uurime asja. Teel taksode-tänavale avastasime väravad - ilusad skulptuurid sissekäigu juures... Vist mingi tempel, mõtlesime. Astuks sisse ja vaataks? Sure, lähme vaatame. Astusime siis kenasti sisse. Vaatasime, et väravate taga olid inimeste sussid. jätsime siis viisakalt ka enda jalavarjud välja. Astusime edasi ja jõudsime sisehoovi moodi kohta. Seal nägime, et üks inimene istub ja võtab hommikusööki. Asi tudnus kahtlane, kuid igaks juhuks mõtleisme asja uurida. Timo küsib: is this a temple? Inimene vastab: no, this is my home! Me mõlemad purtsatasime naerma ja vabandasime üksteisevõidu. Inimene vastab, et it´s okay, you can look around if you like to.... Täitsa uskumatu :) Me siiski tänasime viisakalt, vabandasime veelkord ja läksime tuldud teedpidi tagasi. taksode leidmisega Kuta linnas muidugi raskusi ei ole - kõik sõidavad taksot :D Peale mõningat seiklemist leidsime üles "reisibüroo". See oli eramute rajoonis ja ilmselt oligi kellegi kodu. Mida aga seal reisibüroos ei olnud - oli inimene! Mitte hingelistki. Kolasime ümber maja ja toksisime ustele-akendele... ei kedagit. Kirjutasime neile kirja, et oleme tagasi järgmisel päeval kell 11 - et oldagu sis "kodus" või offissis või ühesõnaga olemas. See tehtud, mõtelsime siiski, et läheme katsume õnne ka seal hotellis... Mõeldud-tehtud. Kuna see hotell asus alles arendatavas piirkonnas, oli taksojuhil ka selle leidmisega mõningaid raskusi. See oli tiäesti piiratud ala - sisse pääses ainult läbi tõkkepuude ja turvaputkade. Lõpuks siiski jõudsime kohale. taksoga hotelli ette jõudnud, jooksis hotellist kohe välja valges rõivais tume noormees, kes aupakliku kummraduse saatel mulle ukse avas... Mina põhjamaise turistina olin riietatud lühikestesse teksadesse ja väiksesse särgikesse... kuidagi ei tundunud SELLE kohaga üldse kooskõlas... Kuid mis seals´ikka, astusime fuajeesse ja meid juhatati receptionisse. Hotelli lobby oli avar, kõikjal klaasist seintega. Selle keskel suur sammas ja ümber selle diivanilaadsed istekohad. Tundus väga vaikne ja privaatne koht. Läbi tagumise klaasseina paistis basseinikene, milles õitsesid lootosed ja muud eksootilised veetaimed, aksessuaaridena laavakivid ja laternad, mis õhtuti selle koha eriti ilusaks muudavad. Istusime receptionisse maha ja rääksime ära "oma loo" ning esitasime voucheri. Vaikselt ilmus meie seljataha kohalik piiga, lootoseõis juustes ning ulatas meile kumbalegi niiske rätiku ning seejärel serveeris meile külma värskelt pressitud guaavi mahla, kaunistatud magnoolia õiega... Kuni receptioni härra "asja uuris" palus ta oma kolleegil meid hotelliga tutvuma viia.... Damn! Kui me seda nägime, olime me mõlemad jalust rabatud. Peas trummeldas vaid üks mõte: me peame siia saama!!!!!!!!!!! Ma ei ole oma elus nii fancys kohas ööbinud. Jõudes oma "tuurilt" tagasi rõõmustas receptioni mees meid teatega, et meid oodatakse järgmisel õhtul siis oma kodinatega! YESSSYESSYEEEEESSSS!
Kuna aga õhtuni oli veel palju aega, otsustasime oma taksoga Ubudisse sõita. See on Bali kultuuri süda. Kui kohale jõudsime, oli aeg lõunasöögiks. Lõunasöök oli niiii mõnus järjekordselt: ikka eel - ja põhiroaga, väike külm õlu seda jahutamas. Pärast sööki seadsime sammud Ubudi turule, kus meil aeg märkamatult ära kadus. Mida kõike seal oli..... Peale turgu leidsime ühe huvitava veetempli. Kirjeldama seda ei hakka, kuid ilus, ilus, ilus!

Ahvide templisse, kuhu planeerisime minna enam turul raisatud aja pärast ei jõudnudki.... Õhtuks planeerisime omale massazhikuurid. Timo oli kavatsenud ka võtta kokanduskursused nign pidi oma kokakooli üles leidma. Kokakooli otsingutel sattusime aga ühe templitöötaja küüsi - armas kohalik noormees, kes müütas piletid õhtusele Ketschak tantsu etendusele. Sellest ei olnud me kumbki enne midagi kuulnud, kuid noormees rääkis meid ära. Tundus põnev. Massazhi jõuab ka teistel päevadel veel saada. Kuna etenduseni oli veel aega otsustasime Timo kokakoooli otsida. Teepeal aga tabas meid taas shoping - D&G pood. Timo lasi seal ikka peeneks, miljon lipsu ja igast muud träna ja ma isegi sain üht-teist :) Kokakooli ei leidnudki, sest aeg jälle hakkas otsa saama ja oli vaja etendusekoht veel leida. Etendus oli cool! Ca sadakond meest laulsid või õigemini häälitsesid nii, et sellest tekkis muusika... Samal ajal esitasid tantsijad stoori, mis olevat Romeo ja Julia lugu. Seda muidugi kohalikus formaadis. Jälle miski, mida ei saa kirjeldada, mida peab ise nägema-kogema. Aga midagi sellist ei olnud minu silmad enne näinud. Vägev!

Peale seda istusime veel mõneks ajaks ühte kohvikusse õhtusööki võtma. Lahe koht oli. Toole ei olnud vaid istusime patjadel madala lauakese taga. Kuna see aga kell 11 suleti, siis väga pikalt seal ei chillinud. Tagasi Kutasse, seal hotelli ja tuttu ära.

Esmaspäev, 12. oktoober
Ärksin varem, kui Timppa ja käisin meie kaubatänaval shoppamas ja esimesel päeval nähtud kleiti otsimas. Täpselt siukest ei leidnud, aga ühe kena fuksiaroosa ostsin siiski ära.

Kui tagasi jõudsin, siis Timo ikka veel magas. No mis se sis olgu! Magama siia tulid vä? :D Peksin oma kaaslase üles ja peale hommikusööki võtsime taas takso, et minna Blue Lagooni - ca 2 tunnine sõit kohta, kus saab snorgeldada. Kohale jõudes läks kauplemiseks: lõpuks ei mäletagi, mis me selle nalja eest maksime, a arvan, et võis olla ca 200 eeku nägu. Kohaliku "pähklikoor" paadiga laintesse söösta tundus esialgu päris "huvitav". meie kohalik giid muidugi mingit võõrkeelt ei rääkinud. Seega, minu, kui mitte kunagi varem snorgeldanu, ainus lootus oli Timppa, kes oli seda varem teinud. Kiire instruktsioon Timppalt, lestad, toru ja mask õigetele kohtadele.... Ja... ei julge!!! Timppa siis ikka meelitas -keelitas kuni südame rindu võtsin. Viimane manitsus tema poolt oli: ja ei näpi midagi! Sellepeale naersin ja mõtlesin, yeah, right, tahan ma küll midagi näppida, isegi hirm! Lõpuks siiski sulpsasin üle paadi ääre....Nägu vette ja ossaraisk!!! Võimas!!! Milline kirev seltskond: kollased, mustad, helesinised, punased.... no igat värvi kalu ja elukaid.... rohkem ja veel. Põhi oli koralliline ja kohati tundus, et see oli käesirutuse kaugusel. kallas oli ca 200 meetri kaugusel ning põhimõtteliselt olis selleks laavast moodustunud kalju. Sellest pisut kaugemal paistis ka liivarand bungalote ning palmisaluga. Suurepärane koht!  Aeg-ajalt tõstsin silmi, sest tundus, et lained kandsid mind sinna kaljude poole :D Arg ikka olen, mis teha :D Mõnd aega snorgeldanuna tundsin end juba üsna mõnusalt. Värvilised kalad oma uudishimus tulid parvedena meid uudistama. Vahepeal olid nad nii lähedal, et ma kohe ei suutnud end talitseda ja sirutasin käe :) Timppa sellepeale ainult vangutas pead ja pani mulle käe pihta tutaka :) No nii minu moodi ju!  Peale pooleteisetunnist snorgeldamist lasime end taas kaldale viia ning võtsime ette väikse jalutuskäigu Blue Lagoonis. Vahepeal tegime väikse lõuna kohalikus baaris miljondollari vaatega laguunile...  Peale lõunasööki lonkisime veel pisut ringi ning siis bussijaama, et bussiga tagasi sõita. Peale ca tunniajast ootust asusime bussi, kus sattusime jutule ühe briti noormehees Davidiga. Järjekordselt leidis kinnitust "a small world" fakt, sest Davidi tüdruksõber on pärit arvake ära kust? Õige, Eestist! Kutasse jõudnuna shoppasime veel natuke. Kuna olin kleitidest siiksi veel lummatud vaatasin erinevaid variante. Timppa olles solidaarne aitas mul õige otsingutel samuti soovitades üht, teist ja kolmandat versiooni. Ühe müügiputka ees, kui Timppa parasjagu üht ilusat valget vaatas, tuli müüja tema juurde ning sõnas asjalikul ilmel: bigger sizes inside! Timppa hüppas nigu ussist nõelatu kliedist eemale. Ma pidin ennast täis laskma!!! Seda nägu oleks pidand nägema: issand, ta mõtles, et ma ENDALE kleiti otsin!

Peale shopingut istusime ühte avatud restosse ja võtsime õlled ja suupistetaldriku õhtusöögiks. Peale kerget kehakinnitust võtsime tänavalt takso, mille juht meiega järjekindlalt vene keelt üritas purssida :D - vene pruut tal väidetavalt. Ja sõitsime viimast korda oma Kolme venna bungalosse, ehk Timppa väsinud aju ristituna:  "Kolme ahvi templisse", võtsime Robi ja Bobi ja seejärel juba oma fancisse hotelli. Mr. and Mrs Vürmer sisse kirjutatud juhatati meid meie tuppa... Ja arva ära, meil on SVIIT! :D:D:D 2 toaline. Kogu "korteri" ulatuses akna taga rõdu, maast laeni aknad, supermegasuur kingsize voodi, köök, vanni ja dushiruumiga vannituba kusjuures vannitoal vannis olles saab seina eest ära lükata ning vaade avaneb magamistuppa - ning sellel asuvale telerile... ja pagasi jaoks on mitte kapp vaid eraldi väike tuba! Ainus, mida sel õhtul Timppa suust kuulsin oli: mine kanni Kats, mis tuba!!!!

Teisipäev, 13. oktoober

Meie esimene hommik Grand Suite Hotel Pecatu´s. Ärgates räägin Timppale, kui hästi ma magasin... Ja voodi on nii suur ja lahe.... ja et meil on ka eraldi tekid, ei saanudki aru, et üldse keegi veel sinu voodis on. Sellepeale purksas Timppa naerma: ojee, meil ei ole eraldi tekid... ei olnud tõesti, aga kuna see voodi oli niniiiiii suur, sis oleks sinna vabalt 4 inimest ära mahtund.

Aga kena, siirdusime siis hommikusöögile. Restorani uksel seisev töötaja tervitas viisakalt: good morning Mr and Mrs Vurmer - me nägime seda töötajat esimest korda.... Hommikusöök oli peen, nagu selle taseme hotellile kohane... Peale sööki võtsime lihtsalt aja maha ja läksime tutvuma oma hotelli võludega. Maja taga oli 2 basseini - üks lastele, üks kõigile. Võtsime omale siis rannatoolid, varju ja nautisime privaatset basseiniäärt. Soovi korral olid bassu ääres ka puidust "varjualused" mugavate lamamistoolidega. Lõunaks kolis Timppa sinna, võttes kerge eine ja nautides raamatut. Mina elasin päikesest ja helesinisest basseinist ja veelkord  - päikesest!

Kuna järgmisel päeval planeerisime minna templisse - sest kohalikel oli suur püha, nigu meie mõistes jõulud, siis kutsuime pärastlõunal omale takso ja asusime teele poodi. Et templisse pääseda, peavad kõik kandma saronge - kohalikke rõivaid. Kaupluse omanik-müüja oli väga armas naisterahvas. Meie küsimise peale juhatas meid kohe soodsamate hindadega sarongide juurde. Siis näitas ta, kuidas neid täpselt selga pannakse. Mina sain roosa, Timo helesinise. Timo veel lisaks mingi mütsitaolise asjanduse. Ainus vahe oli see, et pealage see ei katnud :)

Juba lennureisi ajal ütlesin Timppale, et reisu jooksul on mul ainult 1 kindel soov, mida kindlasti tahaksin elluviia - teha üks ilus õhtusöök väga ilusas kohas nii, et kordagi selle hinnale ei mõtle. Lihtsalt lähed ja naudid. Ka selle oli mu vapustav kaaslane juba planeerinud... - kostüümid käes läksime romantikarestorani, mis asus Jimabarani rannas. Kogu rand oli täis erinevaid restorane. Meid transportinud taksojuhiga tegime diili, et 75 000 ruupiat tunnis ja ta ootab meid (meie rahas siis 25 EEKU, eks). Loomulikult lasime tal siis ootele jääda. Iseenesest oli see oli väga armas restoranikene otse ookeani kaldal.

Nende restoranide eripäraks oli aga see, et need ei asunud mitte siseruumides, vaid lauad olid otse rannaliival nign vaatega ookeanile ja päikeseloojangule. Kuna jõudsime kohale varakult (ca pool 5 või nii)  õnnestus meil saada koht "esireas".  Lauad-toolid olid liiva peal. Samuti oli see Loneley Planetis saanud kiidusõnu oma värkse mereannivaliku poolest. Ja tõesti, nii see oli. Saanud kätte oma laua: esireas, vaatega otse ookeanile ja päikesele (mis ca 30 minuti pärast loojuma peaks hakkama) läksime tagasi kööki, et plastik kastidest välja valida elusad kalad-krabid-vähid-või muud molluskid, millele ma isegi nime ei osand anda. valisime omale ühe krabi ja personali soovitusel ka ühe kohaliku valge lihaga kala, milles pidada olema vähe luid ja hea liha.

Seejärel läksime taas välja oma lauda. Tellisime ka pudeli kohalikku punast veini. See ei olnud nüüd küll teab, mis maitsenauding, aga vähemalt ehe ja kohalik. Juua kõlbas küll. Loojangu ajal tegime mõned pildid ookeani kaldal. Kõik rannarestoranid olid loojangu ajaks turistidega täitunud - enamasti muidugi paarikesed. Sellega olid samuti naljakad lood. Kuna Bali on teatavasti teada-tuntud koht, kuhu inimesed tulevad oma mesinädalaid veetma, on täiesti loogiline, et igal sammul viisakad kohalikud soovivad kõigile turist-paarikestele: "happy honeymoon!" Nii ka meile. Alguses üritasin meeleheitlikult selgeks teha: nononoooo, we´re just friends u know... A pikapeale enam ei viitsind, mis sa ikka seletad ja mis seal vahet on, who cares. Lõpuks vaid naeratasin oma siiraimat naeratust, noogutasin peaga ja vastasin: thank you!

Siis aga tuli me toit. Krabi söömine nõudis teatavat kannatlikkust, kuid maitses väga hästi. Kala oli ok - oodanuks isegi vist midagi enamat... A noh, vaade kompenseeris kõik. Teravaid kastmeid lasin omale korra juurde tuua. Need olid niniiiii head. Samuti maitses kohalik värske salat mõnusalt ja kergelt.

Kui olime oma einet lõpetamas, ilmus laudade vahele 4-meheline bänd: laulja-kitarrist, trummar, viiuldaja ja kontrabassimees. Nad läksid ühe laua juurde ja alustasid laulu sarjast "All times best love songs" - looks vist "You are wonderful tonight". Ilusti laulsid. Ja kogu see õhkkond oli niii nininiiii romantiline ja ilus. Õues oli juba pimedaks läinud, lained kohisesid randa, kuu ja miljonid tähed peegeldasid ookeanipinnalt vastu. Laudadel põlesid küünlad. Lõõpisime Timoga, et nagunii tulevad need lauljad meie lauda järgmisena. Mõtlesin ja seda muidugi  valjuhäälselt, et kui oleks päris honeymoon ja need lauljad tuleksid minu lauda, sis mu värske kaasa kindlasti paluks mind tantsule. Kuuvalgel ja rannaliival... hmmmmm ni romantiline ju! Kuna aga olime arve juba tellinud, olime iga minut lahkumas. Pealegi olid kõik lauad juba selleks hetkeks päris paarikestega täitunud. Tõenäosus, et nad meie lauda tulevad, ei olnud kuigi suur, kuid sellegipoolest Timo toppis 50 000 ruupiat mulle rinnahoidja vahele - just in case u know woman! Loomulikult, loomulikult kulus see ka kohe ära. Järgmisena peatusid muusikud meie laua ees. Küsisid, kas soovime mõnd lugu tellida. Vastasin, et laulgu nad oma lemmik. Minu uuest fuksiaroosast kleidist inspireerituna kõlas "Lady in red". Elegantse liigutusega krapsas Timo püsti ja haaras mind tantsule. Jalad kaevusid keerutustega sügavale liiva ja esialugu oli pisut keeruline, aga sellega harjus. Meie kõrvallaua honeymoonerist meesterahvas haaras meie laualt fotomasina ja kukkus pilte klõpsutama ise ilmselt mõeldes: no nii ilus mälestus ju neile noortele oma mesinädalatest.... hahahahahaaa!  Aga nii me siis seal tantsisime, teisel pool maakera, India ookeani kaldal troopilises öös, kohalik bänd spetsiaalselt meile laulmas, elu kõige romantiliseim õhtusöök vaatamata meie libamesinädalatele :)

Peale tantsu tasusime pillimeestele ja oma arve - see läks ligi 700 krooni ringis. Taksojuht oli meid oodanud kenasti. Edasi sõitsime Kutasse. Tänaseks õhtuks oli ikka "valge inimese pakett" planeeritud. Eile leidsime ühe massazhisalongi, kus pakuti 3-tunnist hooldust: massazh, näohooldus, bodyscrub, bodylotioning, hair treatment and pedicure. Mina vahetasin bodyscrubi maniküüri vastu, sest päevasest päikesevannist oli keha nii hell, et bodyscrub oleks valus olnud ja pealegi mu kena päevituse maha hõõrund. Esimesel katsel seda teenindajale selgitada tundus, et ta sai aru: ok no body scrub, manicure instead. selge pilt. Pärast massazhi ja näohooldust, kui tundsin, et scrub minu kõhule maandus ja tüdruk paar hoogsat "liivapaberitõmmet" mu hellal kõhunahal tegi, asusin asjasse uuesti selgust tooma: no bodyscrub. manicure instead. ok? Ok. Siis Timoga teglev tüdruk tõlkis selle minu omale. Scrub loputati õrnalt maha ja juhiti mind juuksehooldusesse. No see oli midagi enneolematut! Ta möllas mu juustega terve igaviku! peaaegu tund aega vist. Kõigepealt pesu ja palsam. Siis peamassazh - või misiganes see oli... Igatahes vahetevahel oli lausa pisar silmas ja surusin hambad kõvasti kokku, sest see asi nägi välja nii, et ta tegi seitli ja surus küünega mööda seda. Seejärel mätsis ta seitlis asuvale (ilmselgelt surumisest traumeeritud peanahale) palsamit... Ja järgmine seitel.... Seejärel pani ta mulle rätiku pähe ja suure (nõukaaegsest ajast tuttavliku suure kupliga) juuksurifööni alla istuma. Veetsin seal ca 15 minutit. Timo oli endiselt kehahoolduses. Seejärel loputas ta kogu mögina mu peast maha ja pani taas palsamit. Kogu juuksehooldus päädis kuivatamisega. Pärast protseduuri olid juuksed küll pehmed nigu tital, aga peanahk oli jummala valus :)

Kui minu juustega korda saadi oli Timole juba pediküür alanud. Tüdruk toimetas ja masseris ta jalga päris hoolega. Minule aga tehti juuste kuivatamisega samal ajal maniküüri. maniküürijaks oli noor tüdruk. Arutasime Timoga, et kui vana tema pediküürija ja minu maniküürija küll võiksid olla. Arvasin et ca 12. Kui tüdrukult vanust küsisin selgus, et ta on 17!!! Uskumatult noorekesed näevad nad siin välja küll. Maniküürija oli natuke.. ehh... lohakas või nii. Vaadates tema enda küüsi - ei ole tal ilmselt eriti lugu, millised need välja näevad. Osadel oli lakk peal - kulunud ja kole, teised täiesti ilma... Ühesõnaga lootusi ma eriti kõrgeks ei ajanud. Palusin omal kõi küüned lõigata, aga sellest ei saanud ta jälle aru ja lõikas vaid väikese sõrme küüne vasakul käel (kuna olin näidisena kasutanud parema käe väikest, et palun kõik küüned sellesse pikkusesese...) ehh, no mis sis ikka. Kui ta juba neid viilima asus, sain alles aru, et ok, another misunderstanding.... Lakkide valik tundus nii meeletu, et otsustasin sellest teenusest loobuda. Seepeale kandis ta peale suht kuivama hakkava läbipaistva laki. Kuna see kleepus ja jäi tükiline, oli sellega toimetamine üsna keerukas. Pediküüri tegi mulle kahjuks sama tüdruk. Esialgu tahtis selle üldse ära jätta. Kui aga nõudsin, et see oli ja kaa hinnas - siis tuli ta rõõmsameelselt tagasi ja tegi ka selle siuh-säuh ära. Jalad puhtaks, natuke pimskivi, küüned maha, natuke viili ja sama läbipaistev lakk.... Nohh, natuke kadeda pilguga vaatasin, kuidas Timo tüdruk 5 minutit kumbalegi jalale massazhi tegi... A noh, mis sa 300 krooni eest ikka niiväga tahad. 3 tundi hakkas juba kaa täis saama. Oma body-lotioningi ei hakanudki seega nõutama.... Las jääda :) Kui meiega lõpetati, oligi kell 11 saanud. Hängisime veel natuke mööda linna, imetlesime palmiväätidest tehtud tänavakaunistusi homseteks pühadeks ja haarasime tänava äärest takso. Rääkisime taksojuhi ära, et 60 000 ruupiaga hotelli saaks. Küll mehike porises omaette, kui juba hotelli juurde jõudma hakkasime... Ilmselt olime talle hinnaga liiga teinud. Aga pole parata, that´s life!

Kolmapäev, 14. oktoober

Kolmapäeval ärkasime jälle väga vara. Oli ju vaja templisse saada ometigi. Võtsime siis takso ning sõitsime kõrvalkülla, kus asus kohalike tempel. Seal pidi olema siis pidulik treremoonia. Tempel asus kohe ookeani ääres kalju serval. See oli avatud ruumidega ning kogu "ehitis" lageda taeva all. Kohalikud, kes olid sinna kohale tulnud, olid kõikd väga uhkelt dressed up - pidupäev ikkagist. Kõik tulijad tõid kaasa korvikesi ohvriandidega: puuviljad, lilled, riis, tubakas... no jälle, mida kõike veel. Ohvriannid asetati erinevatele altaritele pühakoja  keskel ning seinte ääres. Paraku aga tundsid ohvriandidest kõige suuremat rõõmu punnis kõhtudega kohalikud shimpansid :) Kohalikud olid küll nende peletamiseks erinevaid pikki kaikaid varunud, kuid vaatamata sellele oli näiteks üks ahvidest nii söakas, et haaras terve korvi ohvriandidega ning enne, kui noor kohalik poiss kaikaga reageerida jõudis, oli nobe elukas juba õnnelikult oma megasaagiga lähima puu otsas :)

Ilm oli täna erakordselt palav või lihtsalt oli põhjamaine keha, riietatuna pikkade varrukatega musta pluusi (tempel ju!) ning sarongi - minu jaoks liiast. Seepärast olin seljakotiga ka "tsiviilriided" ühes võtnud. Seistes oma kott seljas ja vaadates vaikselt ohverdamistseremooniat hüppas äkki üks kohalik noormees mulle ligi ja tõmbas mind käest. Märkamatult oli minu selja taha hiilinud üks ahv-paharettidest ning asunud just minu koti lukkude kallale. Nad on seal väga osavad varganäod :) Kohalik oli väga tore ja sõbralik. Nimeks tal Walid ja ka tema oli pärit riigi teisest otsast ning lihtsalt tulnud Balile reisima. Walidiga juttu puhudes, saime teada, et ta õpibki loomade psühholoogiat ning kavatseb ühel päeval omale teha "ahvide koloonia". Walidi juhatusel lahkusime templist ja tõusime mööda kaljust kaldaserva lagendikule, kust avanes võrratu vaade helsinisele ookeanile.

Peale templit, vahetasime riided ning hakkasime jalutama ranna poole. LonelyPlaneti andmetel oli lähedal parim surfarite rand Kutas. Seda oli vaja näha. Kui läbisime tee Kuulu järgi olevat lähikonnas alutasime randa. Kohalikku küla läbides, liitus meiega kohalik müügi-naine Beanut. Beanutil oli vähe hambaid. Ta müüs ehteid. Beanut oli väga jutukas. Inglise keel küll väga hästi välja ei tulnud, aga ei sest midagi - see ei takistanud põrmugi teda vahetpidamata jahvatamast. Kohati oli ta päris naljakas. Beanut oli ka väga uudishimulik. Uuris, kas me oleme honeymoonil, kas mul on lapsi. Ei ole, miks ei ole??? Juu nou maifrend, juu villbiii veeeri häppi. Juu villhäääv faiiiv beibis... Eitea, kas nüüd nii palju ikka on vaja? :) Tänu Beanutile hoidsime kokku pisut jalavaeva. Ta viis meid mingit shortcut´i pidi rannale. Pisut pettunud, et me midagi ei ostnud, jättis ta hüvasti ja asus tööle teiste turistide seas.

Meie Timppaga janused ja näljased istusime kõigepealt baari - väike kosutav külm õlu ja kehakinnitus kulus marjaks. Paraku ei olnud seal surfarite baaris süüa mitte midagi peale friikartulite. No mis sis ikka... Häda ajab härja kaevu. Kui friikad, sis friikad. Õlu kadus nigu kerisele. Võtsime teisegi. Btw, Bali õllepudelid on ikka 600ml-sed :)

Päris hea oli peale lõõskava päikese käes trambitud kilomeetreid varjulises baaris, õllega hinge tõmmata ja vaadata lahesopis kaifivaid surfareid. Kuna oli lõuna aeg, siis paljud neist tulid, lauad näpus, baari lõunale. Neid jälgides märkasin, et koralliline põhi oli enamikega teinud oma töö: kellel käsi, kellel jalg, kellel selg marraskil. Kellel nii hästi ei olnud läinud, sellel suisa käsi kipsis ja kaelas, murelik pilk näol kadedana teisi vees solberdajaid piidlemas....

Lõunapaus peetud, mõtlesime, et ronime natuke. Baarist välja minnes sai treppe mööda ronida kalju otsa, kuhu oli ehitatud puidust  midagi vaateplatvormi laadset. Ma arvan, et pilt ei anna muffigi edasi, MIS vaade sealt päriselt avanes.....

Vaateplatvormilt vaade nauditud, oli aeg alla ronida ning end pisut värskendada. Ujujate jaoks oli pisike kaljude vahel asetsev rannariba. Kaljude vahelisel alal siblis turistide seas Beanut ja paljud temasarnased. Ujumiseks oli see koht minu jaoks natukene creepy: esiteks ei saanud jalgu põhja panna, sest juba kalda lähedalt läks see koralliliseks. Teiseks oli kaldast ca 10 meetri kaugusel päris tugev hoovus, mis vägisi tahtis minema kanda. Kui ikka täiega ei ujunud, siis oli sealt päris raske läbi pääseda. Koht aga ise - võrratu. Sinna pääses vaid mööda kitsukest treppi, mis oli kaljude sisse raiutud.

Lähtudes oma kaardist, vaatasime, et tagasitee ei tohiks olla väga pikk. Mis seal ikka, viskame jala. Hakkasimegi tasapisi astuma. Kuna aga ilm oli üsna palav - vist isegi palavaim senistest, oli see tee peale 1,5-tunnist kõmpimist juba üsna tüütu.... Kurv, kurvi järel ja ei midagi tuttavat. Ühes külakesese hüppasime mingisse baari, et end päiksepistest päästa. Tegime külmad papaiamahlad ja edasi... Peale järgmist tunnikest jõudsime ühe linnakeseni, kus oli tore avalik rand. Mõtlesime, et võtame seal natuke aja maha ja lähme värskendame end ühe suplusega. Mõeldud tehtud!

Peale ujumist jalutasime edasi. Mõne aja pärast ütles Timppa, et deem, tema enam ei jaksa. Nigu võluväel ilmus meie seljatagant välja takso. Pidasime selle kinni ja see sõidutas meid hotelli tagasi. Timppa oli päris küpse :) ning otsustas puhkama heita. Mina aga otsustasin orienteeruda rannani, mis meie hotellist pidi ca - 2 km kaugusel asuma. Tee sinna viis mööda ka teistest sarnastest butiikhotellidest, mis omakorda olid ümbritsetud lugematutest golfiväljakutest. Rannas kaalusin, kas teha õhtusöök mõnes rannaäärsetest söögikohtadest üksinda, või lonkida ringi, otsida, ehk on mõni toidupood ümbruskonnas või minna tagasi ja õhtustada Timoga meie hotelli peenes restoranis. Esiti tundus hea mõte, et otsin mõnd toidupoodi lähiümbruskonnas, kuid mida ei olnud, seda ei olnud.... Niisiis pöördusin enne pimeda saabumist tagasi hotelli ning asutasin end oma "husbandiga" õhtusöögile hotelli restoranis.

Neljapäev 15. oktoober

Täna ärkasime vara-vara, et hommikul kella 7se bussi Peramatouri bussipeale jõuda. Timo sõbrunes juba bussipeatuses ühe sakslannaga. Mina olin nii unine nagu porikärbes ja ei viitsind suhelda. Bussis rabasin enda alla tagumise istme, kuhu end kummuli keerasin. Bussiga kihutasime ca pooleteise tunni tee kaugusele, kus teise bussi ümber pidime istuma. Üritasin küll magada, aga bussi iste oli suht kleenuke ja ebamugav oli. Seega poolunes seal mõnda aega suikusin, kuni loobusin ja end istuli ajasin. Loodus oli siin sootuks teistsugune, kui Kuta lähistel: kõrged palmid ja palmisalud. Roheliusse mattuvad orud troopiliselt lopsaka taimestikuga ja taamal laiuvad riisipõllud. Siin-seal tee ääres nägin mööda vilksamas banaanipuid, millel viljad kõnniteede kohal sorakil - küll tahaks ükskord ise puust banaani näpsata! Jõudnud ümberistumise kohta Timo võttis mingi hommikusöögilaadse asja ja kohvi. Ma loobusin mõeldes, et Candidasas on meil aega rahumeeli seda nautida. Jõudnud Candidasasse ostsime kõigepealt poest fotokale patareid. neist olin ma bussireisi jooksul väga puudust tundnud. Kõik need ilusad vaated ju! Seejärel jalutasime läbi rannaäärse hommikuse toidu-turu, aga kõigil 100 müüjal oli siin sama menüü - supp... No ei lähe hommikul. Kohvi tahaks. Üks restoranikene ranna ääres paistis seda nägu, et sealt võiks saada, kuid see oli kinni. Ega sis midagi. Mõtlesime, et rendime rolleri ja läheme avastame Tirta Ganggat ise ja võtame seal toekama hommikusöögi. Rollerirendi leidsime kohalikust turistiinfo punktist. Sealne giid tahtis hirmsasti suruda meile 2 rollerit koos juhtidega. Mulle aga ta pealetükkivus ei meeldind mitte üks raas. Mõtlesin, et kui on juhid, ei saa teha eksprompt peatusi ja üldse... ei saa ennast vabalt tunda. Minu arvamus aga muutus, kui sain rolleri kätte ja pidin platsipeal ühe prooviringi tegema. Kõigepealt ei suutnud giid mulle selgeks teha, kust roller käima käib :D näitas, et võtmest, aga kus on gaas??? Lõpuks sain kõik selgeks ja tegin ühe tiiru. Damn! Ebakindel. tagasipöördel ei suutnud ma pealegi väljapöörata ja rammisin äärekivi... No siis oli selge - mina ei sõida. Kui veel Timo kahh taga peaks olema - ei! Me sõidame endid puruks niimoodi. Seega - deal done! 2 rollerit koos (nagu Timo neid nimetas: kohalike kõvernoksidega :P Esimese asjana lasime viia end hommikusöögile. Nad toimetasid meid mignisse saksa restorani. Nohhh, ei ole just kõige autentsem Indoneesia köök, aga mis seal ikka. Kohv oli hea!? Päev oli juba lõunasse liikumas ja kõht jubedamalt tühi. Omlett ja kohvi alla kugistatud, istusime rollerite selga ja alustasime oma teekonda Tirta Gangga poole. Giidid pakkusid meile välja, et viivad meid kahte templisse ja kui aega jääb, siis ka kohalikku külla. Esimene tempel oli kunagi olnud kuninga kodu. See oli ilusa suure aiaga ja ohtrate veesilmadega, mille keskel siis kuninga endised eluruumid. Treppidest sai tõusta kõrgemataele platvormidele, kust avanes vaade kogu aiale ja taamal türkiissinisele ookeanidele ja palmisaludele. Ilus! Kuningas aga oli vist küll üks vähenõudlik sell siinmail. Tema eluruumidesse viiv sild ja hoone ise olid küll väga ilusad - ääristatud kujukeste ja nikerdustega, kuid ruumid ise - vähe ja väikesed. tänapäevasele inimesele jääks sellest küll väheseks. Isegi keskklassi kodanikule - rääkimata siis kuningast!

Jalutasime läbi kuningakoja ja hüppasime taas oma giidide rolleritele. Paar fotopeatust, et tabada majesteetlikku Gunung Agung (3 142m) ja Gunung Baturi (1 717 m).

Küll mul oli kahju, et ei olnud mul oidu traili, mida olin Agungi otsa ronimiseks planeerisin, varem broneerida. Nimelt eelmisel päeval helistades selgus, et üksinda mind keegi trailile ei vii. Osalejaid peaks olema vähemalt 2 ja Timppa ei tahtnud ronima tulla.... Oleks varem broneerind, oleks ehk mõne teise üksildase ronijaga kokku sattunud. Aga seekord siis sedasi. Järelikult on vaja tagasi minna ja siiski Agung vallutada :)

Giidilt kuulsin veel seda, et viimati, kui Agung purskas, oli umbes 60 aastat tagasi. Kõik lähedalasuvad külad hävinesid, Inimesed hukkusid või jäid kodudeta. Ometigi on armastus oma maa vastu nii tugev, et vaatamata pidevalt varitsevale ohule, kolivad nad ikka ja jälle oma maatükkidele... Riskides teadmisega, et looduse eest ei ole nad kaitstud ning kõik see võib igal hetkel taas korduda.

Märkamatult olime jõundud järjekordsesse veetemplisse. Giidid lasid meid templisse avastusretkele ning jäid meid ise ootama. See oli erinevatest basseinikompleksidest koosnev troopiline aed. Ühes basseinis olid maailma kõige ülesöödetumad kuldkalad. Ometigi ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ning neile palukesi poetamat jätta :)

Teises basseinis olid aga astmed, mida mööda käies sai terve bassein läbi käidud. Kuna liiklus "astmetel" käis mõlemas suunas ning need olid ka libedad, nõudis sealne liikumine mõningast ettevaatust. Kuna kohalikel olid endiselt pühad, siis olid ka paljud kohaliked oma peredega tulnud meelt lahutama.

Peale templit viisid giidid meid kohalikku külla, kus sai niivõrd-kuivõrd pilku heita päris ehedale elule. Teel külla oli tee peal üks õnnetu kana, kes arvatavalt oli sattunud mõne kohaliku võrrimehe ohvriks. Märgates teel vedelevat kana, pobises mu rollerijuht midagi habemesse, tegi kannaka ning keeras tagasi.... Korjas surnud linnu peale ja teatas, et teeme väikse põike tema koju. Kus sa jätad sedasi "õhtusöögi" siia teepeale vedelema. Käisimegi siis tema maja juures ära, kus ta emale koos instruktsioonidega "õhtusöögi" üle andis :) 

Siis aga külla tagasi. Jätsime oma rolleri-giididega hüvasti. Tasusime neile kumbi umbes 50 krooni värrtuses. Külaväravas sai meie giidiks üks vana kohalik mees - nime enam ei mäleta, aga eks ta üks Ketut oli :)

Rollerigiidid ütlesid, et kohalikule giidile peaks meeleheaks ostma mingit vurtsujoooki või midagit. Kohalikust külapoest need ka hankisime :) Oh seda siirast rõõmu!

Ketut-giid näitas meile kohalikku käsitöö meisterdamist: vaibad, sarid, toidunõud ja kõiksugune kena käsitöö. Siis viis ta meid oma kukke vaatama. kohalikus külas nimelt on kukevõitlus väga tegija. Seaduslikult on kukevõitulus, kui hasartmäng, küll keelatud, kuid iga neljapäev kogunevad kõik küla kukeomanikud küla keskväljakule ning algab vaatemäng võidu ja kaotuse peale. Demonstreerimaks, et jutul ikka tõsi taga, päästis Ketut meie rõõmuks 2 kukke välja. Üks neist oli kohe hakkamas, kuid teisel olid ilmselt muud ihad - too jooksis kohe kanadesse ning hakkas hoogsalt oma "kukekohustusi" täitma... Kakekullist kukk oli seepeale pisut nõutu. Ketuti ärgitamisel asi "matchokukk" lõpuks samuti peale oma esmaste vajaduste rahuldamist sõjaka tuju üles ja demonstreeris meile oma teist palet.

Kukevõitlus nähtud, püüdis Ketut oma linnud jälle kinni, toppis need tagasi vitstest korvikestesse ning viis meid aeda. Seal tutvustas ta meile oma chillisid, vanillitaimi, banaane ning kakaod. Tegime tutvust ka suure koduseaga.

Märkamatult oli aeg otsa saanud ning meil kiire bussipeale. Kihutasime peatusesse ning jõudsime viimasel minutil. Tegemist oli väikese ca 10-kohalise mikrokaga. Selle marki oli võimatu määrata, kuid midagi üsna uunikumilaadset see igal juhul oli. Me Timppaga istusime esimesse ritta, akna alla. Kõrvalstuja seljataha. Mina akna all, Timppa vahekäigu pool. Peale meie veel bussis 10kond turisti. Kuna päev oli pikk, siis Timppa suigatas unne. Mina nautisin niisama vaateid, mis teeäärde jäid. Äkki tundsin kärtsahaisu ja täheldasin, et bussis läheb järjest palavamaks.... Bussi vahekäigus, suht meie jalgade all, oli miski kõrgem osa... kogu see, ning osa meie jalgealusest bussi põrandast oli tuline... Vaid aja küsimus, millal buss välja sureb... ja seda ta ühes külakeses ka tegi... Ilmselt oli ta keema läinud. Bussijuht - mina eeldasin, et ikka nigu tehnikamees ja teab värki... Läks välja ja tuli mõne aja pärast tagasi, pudelikene vedelikuga näpus. Kuna bussis oli nii palavaks läinud, olid kõik turistid välja roninud. vaid Timppa magas esiistmel edasi. Bussijuht ronis siis reisijatesalongi ja avas vahekäigus asuval "kõrgendikul" paagi. Jõudsin vaid mõtelda: ma loodan, et tal on seal pudelis ikka jahutusvedelik, mitte vesi....aga no kus sa sellega.... hetke pärast, kui keev vesi paagist bussijuhile näkku, kättele ja mööda bussisalongi laiali purskus, oli selge, et nii palju oidu tal siiski ei olnud.... Timppa, kes võinuks maailma esisprinteritega sellel hetkel rinda pista, oli ilma suuremate vigastustega 2 sekundiga bussist väljas. Ainsaks kaotuseks vaid varbapläff, mis kuhugile kinni jäädes võid Timppa megahüppele mitte vastu pidades, oma otsa oli leidnud.... Peale esimest ehmatust selgus, et bussijuhiga oli siiski ka kõik korras ning jäime varubussi ootama....

See saabus alles pimedas.. ja ei saa märkimata jätta, et oli ka palju väiksem. Orignaalis ilmselt mõeldud ca 5 inimesele. meid aga oli poole rohkem. Pressisime siis end kõik kuidagi bussi. Seltskond oli lõbus ja seepärast ei tundunud tunniajane reis ülerahvastatud bussisalongis ka suurema piinana. Elus-terved jõudsime kenasti hotelli.

Reede 16. oktoober

Njahhh, esimene hommik sis, mil magasime suht kaua - lausa 9ni. Kella panime muidugi igaks petteks helisema... viimane päev ju :( Nuux. Enne hommikusööki alustasin pildisaagaga. Kuna me tavapäraselt kasutatav kompuuter oli nässus, sis pidin kasutama yli-aeglast receptionis asuvat kompuutrit... Kuniks pildid laadisid, nautisin bassu ääres päikest ja veemõnusid... Timo toimetas toas ja pakkis asju. Pildid laadisid hirmus aeglaselt ja nagu needus, katkes internetiühendus pidevalt ära ja pidin uuesti otsast hakkama. Samas soovisin oma pildimasinat tühjaks saada, et midagi ka Bangkoki jaoks jääks. Oioiiii, kui kurb oli meel, kui lennujaama jõudsime. Natuke ärev ka, sest kõik need surfarid oma kodinatega olid samuti Thai peale minemas ja rahvast palju. Ometigi läks kõik jälle nagu õlitatult ning mõne tunni möödudes astusime välja Bangkoki lennujaamas. Sealt võtsime bussi ka kihuasime hotelli, mille olime taaskord oma asendamatust Lonely Planetist välja otsinud. Tulnuna 4-tärnisest tundus see ööbimiskoht muidugi eriti hale... Aga 1 öö... elame üle. Oma pagas imepisikesse räpaseses tuppa visatud, läksime linnapeale...

Peale armsat ja kodust Balit, tundus õhtune Bangkok ikka täielik põrgu... Transvestiite ja alaealisi prostituute olid kõik tänavad paksult täis. Seisavad seal poolalasti ja üritavad möödakäivaid turiste (vahet ple, kas mees või naine, kõik läheb kaubaks, kui vaja), ärarääkida. Mõni julgem astub ligi ja tirib lausa käest - nagu üks pikk ladyboy minuga tegi. Huhh... creeepy.... Teine kaader on igast erinevad kupeldajad, kes ligi hüppavad ja üritavad sind oma urgastesse meelitada: come and take a look, we have pussy-show. What? Pussyshow? What´s that? - Well my girls will cut bananas even open the bottles with pussies. - Oh, well, no thank you, maybe anohter time. - But wait my friend, maybe a ping-pong show? My girls play ping-pong with pussies....  jne, jne.... Tänavad on täis pensionäridest valgeid perverte, kes häbi tundmata, kohalik alaealine uhkelt käevangus oma räpaste hotellitubade poole suunduvad...  Ma kahjuks ise ei näinud, milline oli mu pilk selliseid nälkjaid vaadates, kuid Timppa kirjelduste kohaselt pidanuks need pervod sealsamas  tuhaks põlema... või vähemalt surunult maha kukkuma... Kõik see oli palju õudsam, kui ma ette olin kujutanud. Teadsin ju küll, et seal selline "business" käib, aga seda tegelikult-tegelikult näha... Milleks kõik raha eest valmis ollakse... Karm! Väga-väga karm reaalsus!

Mingil hetkel leidsime tänavalt prussakamüüja. Lisaks röstitud prussakatele oli menüüs erinevaid rohutirtse, sitikaid ning ei puudunud ka vaglad. Otsustasime Timppaga, et kui me juba siin oleme, siis selle ära ka proovime. Lasime omale väiksesse kilekotikesse tõsta lusikatäie igast valikust. Leidsime ühe välikohviku kuhu maha istusime ning asusime siis oma "õhtusöögi" kallale. igaks juhuks olin tellinud omale ka "pealejoogi" - minesatea, võibolla mõni ikka on nii hull, et muidu ei saa. kokkulepe meil omavahel ju oli, et tulgu, mis tuleb - välja sülitada ei tohi... alustasin rohutirtsudest. peab tunnistama, et ei midagi hirmsat. Lihstal krõbe suutäis. Isegi mingit maitset tal väga ei olnud. Täitsa söödav. Prussakaga oli juba suts keerulisem - psühholoogiline efekt natuke. Kuid kui loom juba suus, ei olnud ka see väga kole. Timppal läks oluliselt rohkem aega ja enese kogumist :) Ilmselt ei olnud tal kõht väga tühi :))) Vaglaga oli aga jama... Kui selle katki hammustasin ja selle sisemus mulle keelel plurtsatas, siis pidi Timppa mulle meenutama: välja ei sülita, remember!! Ei sülitand, kuid ilma pealejoogita see mul kaa ei läinud :)

Kuna neist elukatest kõhtu täis ei saanud liikusime edasi ja tegime ühes kohvikud Tom Yum´id.

Laupäev 17. oktoober

Peale äratust siirdusime kohe nädalavahetuse turule. See oli üüratu-üüratu turukompleks, kust ilmsetl saab absoluutselt kõike!!! Kolasime seal pool päeva, kuni lihtsalt rahvamassi ja kaupade rohkuse tõttu ära väsisime.

Seejärel suundusime Buddha templisse. Kahjuks aga oli see juba kinni. Üks kohalik aga juhatas meid teise templisse, kus olid ilmatuma suured kullast Budha kujud: magav Budha ja istuv Budha. Väga võimas vaatepilt.

Tegime veel sõidu ka paadiga mööda kanalit.

Pühapäev, 18. oktoober

Siis aga oligi käes õhtu ja aeg end kokku pakkida ja lennujaama poole teele. Bangkokist ei olnudki raske lahkuda. Küll aga olid Bali mälestused need, mis hinge kriipisid. Lendudega läks kõik libedalt. BKK-ARN lennul saime enda valdusesse terve 4se istme. Kohe peale õhtusööki keerda Timppa end üle kahe istme, mina ennast temale nõjatuma ja magasime kuni Stockholmini. Hommikuks olimegi sügiseses Stockholmis. Stockis oli meil piisavalt aega, et oma emotsioonid läbi arutada. Vapustavalt mõnus!

My Peru, reede, 6. märts

Peale 10-tunnist und Kusilluse umbses toas, mida minu väsimusastme tõttu ei olnud mitte mõigatagi, ärkasin üles ja vaatasin, et kellaja kohaselt - kell oli 6, peaks Kristel maandunud olema ning üsna pea ka hotellis. Mõnd aega vähresin voodis, kuid siis otsustasin oma hinge rahustuseks minna motelli lobbysse ja checkata inetrnetist, kas õekese lennumasin on maabunud. oli küll. üsna pea kuulsingi uksekella ja seal ta oli - otse vancouverist! minu armas õekene! kuigi kohtusime alles hiljuti - umbes kuu aja eest, kui ta eestis külas käis, sellegipoolest oli mu rõõm teda nähes piiritu. lõpuks olemegi LIMAAAASS! ega miskit. viisime ta asjad tuppa, käis temagi dushiall ära. proovisime hankida järgmiseks päevaks lennupileteid dzunglisse - iquitosesse, kuid kahjuks ei läinud laupäeval sinna lendu ja seega pidime piletid pühapäevaks ostma. seega - 1 päev lisaks limas. seejärel üritasime hotellipoisilt teada saada, kus on kuulus inka-market ehk siis teisisõnu turukompleks, ca 10-20 maja, kus müüakse kohalikku käsitööd, ehteid, suveniire - ühesõnaga kõike, mida ühe turisti hing ihkab. saime hotellipoisilt siis paljundustööna tehtud miraflorese kaardi ja asusime peagi orienteeruma. kuna aga kell oli väga varajane - selleks ajaks vast 8 ringis, siis mõtlesime, et kõigepealt kuluks üks kehakinnitus marjaks. kuna aga ka kõik söögikohad olid veel kinni, leidsime vaid ühe, mis juba avatud oli. üsna kõrge hinnaga teine - hommikusöök maksis ca 20 sol´i, mis eesti rahas teeb ca 100 krooni. aga noh, puhkuse värk - võib ju endale lubada :) esimese asajana tellisime loomulikult papaya mahla. costa-rica reisikogemusega õekene teadis, mis hea on :) ullult mõnus. nautisime hommikupäikest ja papagoide hommikutervitusi kohvi, omleti ja papaya mahla kõrvale.... hommikueinest rammu saanuna seadsime sammud ookeani poole. jõudsime välja samale kaldanõlvale, kust oli näha ookeaniäärne autotee, mida mööda eile taksoga sõitnud olin. siit kaljunukilt avanest täiesti hingematvalt ilus vaade. mäeküljed olid kaetud paksu troopilise taimevaibaga. samas kõrval jälle täiesti kõrbe-tüüpi liivane kaljumägi... jõudsime "armastuse parki". siin oli suur monument suudlevast paarikesest ja erinevate paarikeste nimedega pikitud värviline müür. kohustuslik turistikas:

Sealt jalutasime mööda kõrget kaldapealset rannaäärt edasi Largo kaubanduskeskuseni. See aga oli veel kinni ja ega oleks viitsinudki kohe esimesel päeval shoppama minna. Pigem tegime aega parajaks, et Inka-Marketit kaema minna. kuigi ka sealt ei olnud esimesel päeval plaanis midagi ära osta. tagasitee leidmisega läks meil küll natuke aega ja palusime ühe kohaliku härrase abi, kuid lõpuks leidsime siis ka Inka-Marketi üles. wowww, see oli võimas. erinevate tekkide, seinavaipade, laudlinade, seinataldrikute, hõbeehete ja kõikvõimalike kohalike mustritega riiete valik lõi sõna otseses mõttes pea jumala sassi. kohe nii sassi, et ei ostnud mitte midagi. lihtsalt vaatad suu ammuli, sest kõik asjad on nii kuradi ilusad, et nagu tahaks kõike korraga. proovsin omale sadasid sõrmuseid sõrme. sobivat ei leidnud. peale paaritunnist hängamist otsustasime, et jalad on väsinud ja janutab. otsisime ühe urkapoe ja ostsime kumbki ühe cerveza - õlle siis jah. siin aga on õllepudel 650 milliliitrine :) parmude kombel korgitsesime need tänavalaternaposti küljes lahti ja istusime bussipeatuse pingile seda manustama. sõbralikud kohalikud naeratasid ja lehvitasid möödasõitvatest autodest ja bussidest. Kuna kohalike liigne tähelepanu tundus meile kahtlane, siis ühe senjoora käest, kes meiega juttu puhuma tuli, uurisime uurisime igaks petteks, et ega siin õllejoomine tänaval keelatud ole. ei olnud. lasime siis julgelt heamaitsta. proua vadistas sulaselges hispaaniakeeles vist oma perekonna ajalugu või midagi. mina ju nende jaoks umbkeelne oma saksa-inglise-vene-mõne sõna prantsuse ja eesti keelega... kui espanole´i ei räägi, siis siin hakkama saada on ikka väga keeruline. kristel õnneks basic espanol´i tonkab... seega -loodetavalt saame hakkama. kõige enam tegid bussipeatuses istudes meile nalja kohalikud väiksed mikrobussid, mille uksel kõlgub "sisseviskaja", kelle ülesandeks on tänavalt kodanikke bussi meelitada. peale poolt õlut tundus see juba vägaväga naljaka ametina. Kui pingilt tõusime, märkasime, et päike on seniidis - täpselt meie peade kohal ja ei mingit varju maas. lahe!
otsustasime jalutada tagasi rannaäärde - Largosse. See oli nüüdseks avatud, kuid ei olnud suurem asi shopping-place. võrreldes inka-marketiga oli kõik oluliselt kallim. ja ei viitsind shopata kah. kui sealt väljusime, siis peatas meid üks taksojuht, kes kaubanduskeskuse trepil omale gundesid lantis. tutvustas end alexina. ütlesime alexile, et ei ole taksoteenustest huvitatud. kuna aga alex oli väga jutukas ja tonkas inglise keelt ka, jäime temaga pikemaks lobisema. olime otsustanud järgmisel päeval randa minna - la playa hermosa. jutt jooxis hästi ja alex pani ette, et kuulutab oma tööpäeva tänasex lõppenuks ja sõidame niisama ringi ja ta näitab meile linna. no, mis siis ikka. mõeldud-tehtud. lisateenistusena kauples too alex ka autodega. läkski siis üht neist potentsiaalsele ostjale näitama. kuni ostu-tehing käis võtsime me kristeliga lähedaltasuvast putkast veel mõned õlled ja lasime heamaitsta. kuna ka alexil oli plaan mõned cervezad teha, trehvas ta oma sõbraga, kes kaineks rooliks hakkas - 100% hispaaniakeelne vend jälle. kuna selle aja peale oli kõht juba üsna tühjaks läinud, panin ette, et läheks sööks kusagil. alex viis meid kuhugile kohalikku söögikohta. toit oli imehea - sõin miskit kohalikku valget kala, mis mulle traditsiooniliselt eriti ei maitse. aga see oli prosto sjuper. kuna nälg oli nii suur, sõin ka kristeli jäägid ära :)))) ja õlu loomulikult. kohalikud soovitasid meile ka traditsioonilist kohalikku jooki: pisco sour´it. see maitses nagu tequila sidrunimahlaga. joodud õllede peale ta igatahes mitte ei istunud ning pidasin targemaks seda mitte manustada.

niigi oli juba meeleolu ülev ja sarv cervezadest soe. kõht täis, läksime alexi maja juurde, kuhu keegi pidi talle naerusuitsu korraldama. pärast seda läksime kuhugile privaatranda. öisel ajal oli see müstiline. täiesti kottpime. ookean oli aimatav ainult lainekohina järgi. taamal paistsid süsimustad kaljuseinad.

peale mõningast suitsetamist otsutasime, et nüüd oleks aeg koju minna ja end homseks välja puhata. alex, kes oli end paari õllega juba üsna vindiseks saand, tahtis vägisi meid kuhugile ööbaari meelitada. meil aga olid kindel siht - hotelli ja kotile. umbkeelne sõber siis viskas meid kenasti mirafloresesse ära, otse hotelli ette. kobisime tuppa ja kibekähku kotti ära. väsitav päev :)

My Peru, neljapäev 5. märts

Järgmised 12 tundi ja 50 minutit möödusid lennukis. Üritasin pärast rasket lennujaama-ööd end natukenegi välja puhata. ja peaks mainima, et see õnnestus üsna hästi. lend iseenesest möödus kiiresti, kuid viimane tund hakkas venima. see tundus sama pikk nagu kogu eelnev 12 lennutundi. lõpuks siiski maandusime - LIMA!!!!!! väljusin migratsiooni-tshekist, kus minu mõningaseks üllatuseks (naiivitar!) oli umb-hispaaniakeelne teenindaja. seejärel otsisin välja oma hosteli aadressiga papri ning võtsin lennujaama ametliku takso, kes mind 15 USDi eest nõustus Mirafloresesse transportima. taksist haaras mu seljakoti ja väljusime lennujaamahoonest. oiii, mis tunne oli, kui 27 kraadi kuumust mulle ukselt vastu pahvatas. villane kampsun tundus ilmselge liialdusena. ei suutnud end tagasi hoida ja kohe pidin seda tegema: hüppasin kahe jalaga õhku, sirutasin ka käed pikaks päikese poole ja hõikasin kogu südamest: yesssssss!

taksosõit kestis pool tundi. kultuurishokk. väikesed lõuna-ameerikalikud majakesed. minu jaoks esmakordne kogemus. paremal ookean ja vasakul kõrged savised-liivased mäed. taamal ees paistmas mifaflorese makett oma kõrgemate hoonetega.... peagi loojuv päike, üksikud kaljunukid ookeanis. surfajad vahustel laineharjadel. mõned ujujad... ahmisin endasse seda maagilist emotsiooni. jumal tänatud, et see on alles esimene päev. kõik on veel ees!

hosteliks olime valinud kusillus backpackers hosteli. miraflorese keskuse vahetus läheduses, Largo tänaval. väljareklaamitud ingliskeelsetest teenindajatest ei olnud muidugi haisugi. mind tervitas järjekordne umbhispaaniakeelne noormees, kelle auklik ja räpane pluus mind esialgu küll natuke kohmetuks võttis, kuid tema ülevoolav sõbralikkus hajutas peagi kõik kahtlused. käte ja jalgadega tegi ta mulle kogu maja ja selle kodukorra kenasti selgeks. näitas kätte katuseterrassi, kust paistis ka supermarket kenasti kätte, köögi ja meie pisikese akendeta toa. see oli palav ja umbne. ainsaks "õhutootjaks" vaid propeller-ventilaator. No mis sis ikka :) Käisin dushiall ära ning läksin supermarketisse. polnud ma ju oma käsipagasi tõttu hambapastatki ühes võtnud. ostsin omale suure vee, hambapasta ja õhtusöögiks mõned mangod. siis hostelisse tagasi. väsimus oli teinud oma töö ja tundsin kergelt, kuidas maa mu jalgeall kõigub. seega - hambad puhtaks ja kell 20:00 kohaliku järgi juba olin voodis. kui ärkan, on kristel juba kohal :)

2 B continued..... :)

My Peru. Kolmapäev 4. märts

See tööpäev tundus lõputu. Tegelt oli jumala kiire. Vaja ju miljon asja ennem puhkust klatiks saada. Ikkagi 2.5 nädalat kontorist ära. Annely, paadunud reisumehest kolleeg, kes oli mulle oma seljakoti laenuks andnud, nõudis küll seda näha ja revideerida, kui kuulis, et see suur kott on mul peaaegu täis ja maru raske. suures revideerimisehirmus suutsin sellest siiski mööda laveerida ja seljakott lösutas turvaliselt estonian-airi majaesisel parklas volvo pagasnikus. kui kell oli 5 saamas jätsin siis kollegidega nägemiseni. rabasin volvo pagasnikust oma hiidkäsipagasi ja asusin läbi halli eesti sügis-kevade ja tibutava vihma lennujaama poole teele. seljakott, kontsasaapad ja viigipüksid - milline stiil :) lennujaamas chekisin end koos oma "tillukese" käsipagasiga sisse. lennutrajektooriks siis täna tll-cph-ams. kuna reisisin id-piletiga, olin uurinud eelnevalt lennuseise. kõik need tundusid väga head. pikemalt väljendades on tegemist lennufirmade töötajate piletiga, mis on hinnalt küll väga soodne, kuid sisuliselt stand-by - kui lennukis on vabu kohti, oled peal, kui ei ole, jääd maha. tallinn-kophenhaagen - meie enda armas sini-valge lind. ostsin pardal omale caesari salati ja valge veini. puhkus alaku! mmmmm, lahe. tunned, kuidas vajud lennuki ismesse, vaatad kaugenevat kodulinna ja tunned, kuidas argipäevamured ja töömõtted sinna alla sinust maha jäävad. ees ootab 2 nädalat puhkust, põnevust ja mmmmüüüstikat - ma loodan!
Kopenhaagenis oli mul järgmise lennuni aega 2 tundi. Jalutasin rahulikult check-ini. Minu mõningaseks üllatuseks ei andnud check-ini noormees mulle kohe kohta vaid ütles, et saan selle gate´ist. Mmmm. sisuliselt võib see tähendada, et lend on täis ja minu pealesaamine sõltub mõne kodaniku mitteilmumisest.... no jääme lootma parimat. selleks otstarbeks ei olnud ma mingit varuvarianti välja mõelnud. Järgmiseks hommikuks lihtsalt pidin olema amsterdamis. kell 10:00. ootasin mõningase ärevusega. lugesin ajaviiteks läbi pooled oma kaasa võetud ajakirjadest. kui boarding algas, läksin nõutama oma istekohta. teenindaja palus oodata kuni kõik pardal. siis ma oma koha sain ja kivi langes südamelt. sama hästi kui amsterdamis! yess
Amsterdamis maandusime kell 21:30. Seega- 12,5 öötundi passimist. kophehaagneni lennujaamas nähtud diivanid ja pehmed toolid, mida olin lennjaamaööbijaliku pilguga imetlenud, oli schipoli puhul minevik - ainsamad toolid, mida siin näha oli, olid vanad tuntud käepidemetega. seega - öö tõotas tulla raske. leidsin omale esialgse istekoha. mõtlesin, et kougin kotist oma dressid ja matkasaapad ning vahetan kontsad ja viigipüksid nende vastu. hetkeks istet võtnud väljuvate lendude sektoris, lähenes mulle kõrendlik noormees. tumepruunid silmad puurisid mind tähelepanelikult kuni ta mind ingliskeeles kõnetas. palus paar euro senti, et helistada. ütlesin, et olen transiitlennul ja mul tõesti ei ole ühtki eurot - mis oli ka tõsi. seejärel rääkis noormees ära on kurva loo, minnes üle saksa keelele. pärit oli ta ukrainast. sõber (tõenäoliselt siiski peigmees) kutsunud ta külla ning sealt pidanuks nad üheskoos järgmisel hommikul lendama türki, ühe kolmanda sõbra sünnipäevale. ilmselt aga oli peigmees vahepeal uue leidnud või midagi, sest oma armsamale ta lennujaama vastu igatahes ei ilmunud. pakkusin siis õnnetule armastajale, et võtku kõne siis minu mobiililt - mis see ikka maksab... kuid asjatu vaev - peigmees ei vastanud ka mobiilikõnele... selge siis. selle aktsiooniga oli möödunud märkamatult 1,5 tundi. noormees otsustas, et sõidab järmisel päeval koju tagasi :) rõivastusin end lähedalasuvas vetsus mugavamatesse riietesse ning asusin otsima ööbimispaika. öö oli pikk ja piinarikas. hakkasin ametlikult käepidemeid vihkama :)