See tööpäev tundus lõputu. Tegelt oli jumala kiire. Vaja ju miljon asja ennem puhkust klatiks saada. Ikkagi 2.5 nädalat kontorist ära. Annely, paadunud reisumehest kolleeg, kes oli mulle oma seljakoti laenuks andnud, nõudis küll seda näha ja revideerida, kui kuulis, et see suur kott on mul peaaegu täis ja maru raske. suures revideerimisehirmus suutsin sellest siiski mööda laveerida ja seljakott lösutas turvaliselt estonian-airi majaesisel parklas volvo pagasnikus. kui kell oli 5 saamas jätsin siis kollegidega nägemiseni. rabasin volvo pagasnikust oma hiidkäsipagasi ja asusin läbi halli eesti sügis-kevade ja tibutava vihma lennujaama poole teele. seljakott, kontsasaapad ja viigipüksid - milline stiil :) lennujaamas chekisin end koos oma "tillukese" käsipagasiga sisse. lennutrajektooriks siis täna tll-cph-ams. kuna reisisin id-piletiga, olin uurinud eelnevalt lennuseise. kõik need tundusid väga head. pikemalt väljendades on tegemist lennufirmade töötajate piletiga, mis on hinnalt küll väga soodne, kuid sisuliselt stand-by - kui lennukis on vabu kohti, oled peal, kui ei ole, jääd maha. tallinn-kophenhaagen - meie enda armas sini-valge lind. ostsin pardal omale caesari salati ja valge veini. puhkus alaku! mmmmm, lahe. tunned, kuidas vajud lennuki ismesse, vaatad kaugenevat kodulinna ja tunned, kuidas argipäevamured ja töömõtted sinna alla sinust maha jäävad. ees ootab 2 nädalat puhkust, põnevust ja mmmmüüüstikat - ma loodan!
Kopenhaagenis oli mul järgmise lennuni aega 2 tundi. Jalutasin rahulikult check-ini. Minu mõningaseks üllatuseks ei andnud check-ini noormees mulle kohe kohta vaid ütles, et saan selle gate´ist. Mmmm. sisuliselt võib see tähendada, et lend on täis ja minu pealesaamine sõltub mõne kodaniku mitteilmumisest.... no jääme lootma parimat. selleks otstarbeks ei olnud ma mingit varuvarianti välja mõelnud. Järgmiseks hommikuks lihtsalt pidin olema amsterdamis. kell 10:00. ootasin mõningase ärevusega. lugesin ajaviiteks läbi pooled oma kaasa võetud ajakirjadest. kui boarding algas, läksin nõutama oma istekohta. teenindaja palus oodata kuni kõik pardal. siis ma oma koha sain ja kivi langes südamelt. sama hästi kui amsterdamis! yess
Amsterdamis maandusime kell 21:30. Seega- 12,5 öötundi passimist. kophehaagneni lennujaamas nähtud diivanid ja pehmed toolid, mida olin lennjaamaööbijaliku pilguga imetlenud, oli schipoli puhul minevik - ainsamad toolid, mida siin näha oli, olid vanad tuntud käepidemetega. seega - öö tõotas tulla raske. leidsin omale esialgse istekoha. mõtlesin, et kougin kotist oma dressid ja matkasaapad ning vahetan kontsad ja viigipüksid nende vastu. hetkeks istet võtnud väljuvate lendude sektoris, lähenes mulle kõrendlik noormees. tumepruunid silmad puurisid mind tähelepanelikult kuni ta mind ingliskeeles kõnetas. palus paar euro senti, et helistada. ütlesin, et olen transiitlennul ja mul tõesti ei ole ühtki eurot - mis oli ka tõsi. seejärel rääkis noormees ära on kurva loo, minnes üle saksa keelele. pärit oli ta ukrainast. sõber (tõenäoliselt siiski peigmees) kutsunud ta külla ning sealt pidanuks nad üheskoos järgmisel hommikul lendama türki, ühe kolmanda sõbra sünnipäevale. ilmselt aga oli peigmees vahepeal uue leidnud või midagi, sest oma armsamale ta lennujaama vastu igatahes ei ilmunud. pakkusin siis õnnetule armastajale, et võtku kõne siis minu mobiililt - mis see ikka maksab... kuid asjatu vaev - peigmees ei vastanud ka mobiilikõnele... selge siis. selle aktsiooniga oli möödunud märkamatult 1,5 tundi. noormees otsustas, et sõidab järmisel päeval koju tagasi :) rõivastusin end lähedalasuvas vetsus mugavamatesse riietesse ning asusin otsima ööbimispaika. öö oli pikk ja piinarikas. hakkasin ametlikult käepidemeid vihkama :)
No comments:
Post a Comment