My Peru, reede, 6. märts

Peale 10-tunnist und Kusilluse umbses toas, mida minu väsimusastme tõttu ei olnud mitte mõigatagi, ärkasin üles ja vaatasin, et kellaja kohaselt - kell oli 6, peaks Kristel maandunud olema ning üsna pea ka hotellis. Mõnd aega vähresin voodis, kuid siis otsustasin oma hinge rahustuseks minna motelli lobbysse ja checkata inetrnetist, kas õekese lennumasin on maabunud. oli küll. üsna pea kuulsingi uksekella ja seal ta oli - otse vancouverist! minu armas õekene! kuigi kohtusime alles hiljuti - umbes kuu aja eest, kui ta eestis külas käis, sellegipoolest oli mu rõõm teda nähes piiritu. lõpuks olemegi LIMAAAASS! ega miskit. viisime ta asjad tuppa, käis temagi dushiall ära. proovisime hankida järgmiseks päevaks lennupileteid dzunglisse - iquitosesse, kuid kahjuks ei läinud laupäeval sinna lendu ja seega pidime piletid pühapäevaks ostma. seega - 1 päev lisaks limas. seejärel üritasime hotellipoisilt teada saada, kus on kuulus inka-market ehk siis teisisõnu turukompleks, ca 10-20 maja, kus müüakse kohalikku käsitööd, ehteid, suveniire - ühesõnaga kõike, mida ühe turisti hing ihkab. saime hotellipoisilt siis paljundustööna tehtud miraflorese kaardi ja asusime peagi orienteeruma. kuna aga kell oli väga varajane - selleks ajaks vast 8 ringis, siis mõtlesime, et kõigepealt kuluks üks kehakinnitus marjaks. kuna aga ka kõik söögikohad olid veel kinni, leidsime vaid ühe, mis juba avatud oli. üsna kõrge hinnaga teine - hommikusöök maksis ca 20 sol´i, mis eesti rahas teeb ca 100 krooni. aga noh, puhkuse värk - võib ju endale lubada :) esimese asajana tellisime loomulikult papaya mahla. costa-rica reisikogemusega õekene teadis, mis hea on :) ullult mõnus. nautisime hommikupäikest ja papagoide hommikutervitusi kohvi, omleti ja papaya mahla kõrvale.... hommikueinest rammu saanuna seadsime sammud ookeani poole. jõudsime välja samale kaldanõlvale, kust oli näha ookeaniäärne autotee, mida mööda eile taksoga sõitnud olin. siit kaljunukilt avanest täiesti hingematvalt ilus vaade. mäeküljed olid kaetud paksu troopilise taimevaibaga. samas kõrval jälle täiesti kõrbe-tüüpi liivane kaljumägi... jõudsime "armastuse parki". siin oli suur monument suudlevast paarikesest ja erinevate paarikeste nimedega pikitud värviline müür. kohustuslik turistikas:

Sealt jalutasime mööda kõrget kaldapealset rannaäärt edasi Largo kaubanduskeskuseni. See aga oli veel kinni ja ega oleks viitsinudki kohe esimesel päeval shoppama minna. Pigem tegime aega parajaks, et Inka-Marketit kaema minna. kuigi ka sealt ei olnud esimesel päeval plaanis midagi ära osta. tagasitee leidmisega läks meil küll natuke aega ja palusime ühe kohaliku härrase abi, kuid lõpuks leidsime siis ka Inka-Marketi üles. wowww, see oli võimas. erinevate tekkide, seinavaipade, laudlinade, seinataldrikute, hõbeehete ja kõikvõimalike kohalike mustritega riiete valik lõi sõna otseses mõttes pea jumala sassi. kohe nii sassi, et ei ostnud mitte midagi. lihtsalt vaatad suu ammuli, sest kõik asjad on nii kuradi ilusad, et nagu tahaks kõike korraga. proovsin omale sadasid sõrmuseid sõrme. sobivat ei leidnud. peale paaritunnist hängamist otsustasime, et jalad on väsinud ja janutab. otsisime ühe urkapoe ja ostsime kumbki ühe cerveza - õlle siis jah. siin aga on õllepudel 650 milliliitrine :) parmude kombel korgitsesime need tänavalaternaposti küljes lahti ja istusime bussipeatuse pingile seda manustama. sõbralikud kohalikud naeratasid ja lehvitasid möödasõitvatest autodest ja bussidest. Kuna kohalike liigne tähelepanu tundus meile kahtlane, siis ühe senjoora käest, kes meiega juttu puhuma tuli, uurisime uurisime igaks petteks, et ega siin õllejoomine tänaval keelatud ole. ei olnud. lasime siis julgelt heamaitsta. proua vadistas sulaselges hispaaniakeeles vist oma perekonna ajalugu või midagi. mina ju nende jaoks umbkeelne oma saksa-inglise-vene-mõne sõna prantsuse ja eesti keelega... kui espanole´i ei räägi, siis siin hakkama saada on ikka väga keeruline. kristel õnneks basic espanol´i tonkab... seega -loodetavalt saame hakkama. kõige enam tegid bussipeatuses istudes meile nalja kohalikud väiksed mikrobussid, mille uksel kõlgub "sisseviskaja", kelle ülesandeks on tänavalt kodanikke bussi meelitada. peale poolt õlut tundus see juba vägaväga naljaka ametina. Kui pingilt tõusime, märkasime, et päike on seniidis - täpselt meie peade kohal ja ei mingit varju maas. lahe!
otsustasime jalutada tagasi rannaäärde - Largosse. See oli nüüdseks avatud, kuid ei olnud suurem asi shopping-place. võrreldes inka-marketiga oli kõik oluliselt kallim. ja ei viitsind shopata kah. kui sealt väljusime, siis peatas meid üks taksojuht, kes kaubanduskeskuse trepil omale gundesid lantis. tutvustas end alexina. ütlesime alexile, et ei ole taksoteenustest huvitatud. kuna aga alex oli väga jutukas ja tonkas inglise keelt ka, jäime temaga pikemaks lobisema. olime otsustanud järgmisel päeval randa minna - la playa hermosa. jutt jooxis hästi ja alex pani ette, et kuulutab oma tööpäeva tänasex lõppenuks ja sõidame niisama ringi ja ta näitab meile linna. no, mis siis ikka. mõeldud-tehtud. lisateenistusena kauples too alex ka autodega. läkski siis üht neist potentsiaalsele ostjale näitama. kuni ostu-tehing käis võtsime me kristeliga lähedaltasuvast putkast veel mõned õlled ja lasime heamaitsta. kuna ka alexil oli plaan mõned cervezad teha, trehvas ta oma sõbraga, kes kaineks rooliks hakkas - 100% hispaaniakeelne vend jälle. kuna selle aja peale oli kõht juba üsna tühjaks läinud, panin ette, et läheks sööks kusagil. alex viis meid kuhugile kohalikku söögikohta. toit oli imehea - sõin miskit kohalikku valget kala, mis mulle traditsiooniliselt eriti ei maitse. aga see oli prosto sjuper. kuna nälg oli nii suur, sõin ka kristeli jäägid ära :)))) ja õlu loomulikult. kohalikud soovitasid meile ka traditsioonilist kohalikku jooki: pisco sour´it. see maitses nagu tequila sidrunimahlaga. joodud õllede peale ta igatahes mitte ei istunud ning pidasin targemaks seda mitte manustada.

niigi oli juba meeleolu ülev ja sarv cervezadest soe. kõht täis, läksime alexi maja juurde, kuhu keegi pidi talle naerusuitsu korraldama. pärast seda läksime kuhugile privaatranda. öisel ajal oli see müstiline. täiesti kottpime. ookean oli aimatav ainult lainekohina järgi. taamal paistsid süsimustad kaljuseinad.

peale mõningast suitsetamist otsutasime, et nüüd oleks aeg koju minna ja end homseks välja puhata. alex, kes oli end paari õllega juba üsna vindiseks saand, tahtis vägisi meid kuhugile ööbaari meelitada. meil aga olid kindel siht - hotelli ja kotile. umbkeelne sõber siis viskas meid kenasti mirafloresesse ära, otse hotelli ette. kobisime tuppa ja kibekähku kotti ära. väsitav päev :)

My Peru, neljapäev 5. märts

Järgmised 12 tundi ja 50 minutit möödusid lennukis. Üritasin pärast rasket lennujaama-ööd end natukenegi välja puhata. ja peaks mainima, et see õnnestus üsna hästi. lend iseenesest möödus kiiresti, kuid viimane tund hakkas venima. see tundus sama pikk nagu kogu eelnev 12 lennutundi. lõpuks siiski maandusime - LIMA!!!!!! väljusin migratsiooni-tshekist, kus minu mõningaseks üllatuseks (naiivitar!) oli umb-hispaaniakeelne teenindaja. seejärel otsisin välja oma hosteli aadressiga papri ning võtsin lennujaama ametliku takso, kes mind 15 USDi eest nõustus Mirafloresesse transportima. taksist haaras mu seljakoti ja väljusime lennujaamahoonest. oiii, mis tunne oli, kui 27 kraadi kuumust mulle ukselt vastu pahvatas. villane kampsun tundus ilmselge liialdusena. ei suutnud end tagasi hoida ja kohe pidin seda tegema: hüppasin kahe jalaga õhku, sirutasin ka käed pikaks päikese poole ja hõikasin kogu südamest: yesssssss!

taksosõit kestis pool tundi. kultuurishokk. väikesed lõuna-ameerikalikud majakesed. minu jaoks esmakordne kogemus. paremal ookean ja vasakul kõrged savised-liivased mäed. taamal ees paistmas mifaflorese makett oma kõrgemate hoonetega.... peagi loojuv päike, üksikud kaljunukid ookeanis. surfajad vahustel laineharjadel. mõned ujujad... ahmisin endasse seda maagilist emotsiooni. jumal tänatud, et see on alles esimene päev. kõik on veel ees!

hosteliks olime valinud kusillus backpackers hosteli. miraflorese keskuse vahetus läheduses, Largo tänaval. väljareklaamitud ingliskeelsetest teenindajatest ei olnud muidugi haisugi. mind tervitas järjekordne umbhispaaniakeelne noormees, kelle auklik ja räpane pluus mind esialgu küll natuke kohmetuks võttis, kuid tema ülevoolav sõbralikkus hajutas peagi kõik kahtlused. käte ja jalgadega tegi ta mulle kogu maja ja selle kodukorra kenasti selgeks. näitas kätte katuseterrassi, kust paistis ka supermarket kenasti kätte, köögi ja meie pisikese akendeta toa. see oli palav ja umbne. ainsaks "õhutootjaks" vaid propeller-ventilaator. No mis sis ikka :) Käisin dushiall ära ning läksin supermarketisse. polnud ma ju oma käsipagasi tõttu hambapastatki ühes võtnud. ostsin omale suure vee, hambapasta ja õhtusöögiks mõned mangod. siis hostelisse tagasi. väsimus oli teinud oma töö ja tundsin kergelt, kuidas maa mu jalgeall kõigub. seega - hambad puhtaks ja kell 20:00 kohaliku järgi juba olin voodis. kui ärkan, on kristel juba kohal :)

2 B continued..... :)

My Peru. Kolmapäev 4. märts

See tööpäev tundus lõputu. Tegelt oli jumala kiire. Vaja ju miljon asja ennem puhkust klatiks saada. Ikkagi 2.5 nädalat kontorist ära. Annely, paadunud reisumehest kolleeg, kes oli mulle oma seljakoti laenuks andnud, nõudis küll seda näha ja revideerida, kui kuulis, et see suur kott on mul peaaegu täis ja maru raske. suures revideerimisehirmus suutsin sellest siiski mööda laveerida ja seljakott lösutas turvaliselt estonian-airi majaesisel parklas volvo pagasnikus. kui kell oli 5 saamas jätsin siis kollegidega nägemiseni. rabasin volvo pagasnikust oma hiidkäsipagasi ja asusin läbi halli eesti sügis-kevade ja tibutava vihma lennujaama poole teele. seljakott, kontsasaapad ja viigipüksid - milline stiil :) lennujaamas chekisin end koos oma "tillukese" käsipagasiga sisse. lennutrajektooriks siis täna tll-cph-ams. kuna reisisin id-piletiga, olin uurinud eelnevalt lennuseise. kõik need tundusid väga head. pikemalt väljendades on tegemist lennufirmade töötajate piletiga, mis on hinnalt küll väga soodne, kuid sisuliselt stand-by - kui lennukis on vabu kohti, oled peal, kui ei ole, jääd maha. tallinn-kophenhaagen - meie enda armas sini-valge lind. ostsin pardal omale caesari salati ja valge veini. puhkus alaku! mmmmm, lahe. tunned, kuidas vajud lennuki ismesse, vaatad kaugenevat kodulinna ja tunned, kuidas argipäevamured ja töömõtted sinna alla sinust maha jäävad. ees ootab 2 nädalat puhkust, põnevust ja mmmmüüüstikat - ma loodan!
Kopenhaagenis oli mul järgmise lennuni aega 2 tundi. Jalutasin rahulikult check-ini. Minu mõningaseks üllatuseks ei andnud check-ini noormees mulle kohe kohta vaid ütles, et saan selle gate´ist. Mmmm. sisuliselt võib see tähendada, et lend on täis ja minu pealesaamine sõltub mõne kodaniku mitteilmumisest.... no jääme lootma parimat. selleks otstarbeks ei olnud ma mingit varuvarianti välja mõelnud. Järgmiseks hommikuks lihtsalt pidin olema amsterdamis. kell 10:00. ootasin mõningase ärevusega. lugesin ajaviiteks läbi pooled oma kaasa võetud ajakirjadest. kui boarding algas, läksin nõutama oma istekohta. teenindaja palus oodata kuni kõik pardal. siis ma oma koha sain ja kivi langes südamelt. sama hästi kui amsterdamis! yess
Amsterdamis maandusime kell 21:30. Seega- 12,5 öötundi passimist. kophehaagneni lennujaamas nähtud diivanid ja pehmed toolid, mida olin lennjaamaööbijaliku pilguga imetlenud, oli schipoli puhul minevik - ainsamad toolid, mida siin näha oli, olid vanad tuntud käepidemetega. seega - öö tõotas tulla raske. leidsin omale esialgse istekoha. mõtlesin, et kougin kotist oma dressid ja matkasaapad ning vahetan kontsad ja viigipüksid nende vastu. hetkeks istet võtnud väljuvate lendude sektoris, lähenes mulle kõrendlik noormees. tumepruunid silmad puurisid mind tähelepanelikult kuni ta mind ingliskeeles kõnetas. palus paar euro senti, et helistada. ütlesin, et olen transiitlennul ja mul tõesti ei ole ühtki eurot - mis oli ka tõsi. seejärel rääkis noormees ära on kurva loo, minnes üle saksa keelele. pärit oli ta ukrainast. sõber (tõenäoliselt siiski peigmees) kutsunud ta külla ning sealt pidanuks nad üheskoos järgmisel hommikul lendama türki, ühe kolmanda sõbra sünnipäevale. ilmselt aga oli peigmees vahepeal uue leidnud või midagi, sest oma armsamale ta lennujaama vastu igatahes ei ilmunud. pakkusin siis õnnetule armastajale, et võtku kõne siis minu mobiililt - mis see ikka maksab... kuid asjatu vaev - peigmees ei vastanud ka mobiilikõnele... selge siis. selle aktsiooniga oli möödunud märkamatult 1,5 tundi. noormees otsustas, et sõidab järmisel päeval koju tagasi :) rõivastusin end lähedalasuvas vetsus mugavamatesse riietesse ning asusin otsima ööbimispaika. öö oli pikk ja piinarikas. hakkasin ametlikult käepidemeid vihkama :)