No mercy for lost souls!

Tarbimisühiskonna täisõigusliku liikmena tarbime hommikust õhtuni. Kõike. Kõiki. Väsimatult. Üksteisevõidu. Valimatult. Mõtlematult? Hoolimatult? Vähe sellest, et oleme viimase sajandi jooksul tarbinud ära rohkem looduse resursse, kui eelnevate miljonie aastate jooksul meie eelkäijad seda on suutnud. Ikka rohkem ja enam endale kokku kraapides, mõtlemata, kas seda tegelikult ka niiväga vaja on, kuid naabrist parem peab ju ometigi olema, oleme ära kurnanud käe, mis meid toidab. Maa karjub meeleheites appi: rappub, sülgab tuld, kuumutab seal, kus tavapäraselt on külm ja laseb helbeid lageda kõrbes.... Need, kellele rohkem antud, kuulevad ja näevad. Suurem osa aga on pimedad ja tarbimise hullusest pimestatud. Silmad naelutatud järjekordsele  ihalusobjektile, säravtele reklaamidele, linna meelitavatele tuledele, ei kuule ega näe nad muud. Silmist pimestatud ja kõrvust kurdistatud astume me uljalt kuristikule aina lähemale ja lähemale.

Materjalismi võidujooksus ei ole enam oluline, kes jookseb su kõrval. On see su tuttav, sõber, sugulane või pereliige. Selles mängus armu ei anta. Inimhingel puudub materiaalsuse skaalal hind. Väärtus on vaid see, mida on võimalik tarbida. Nii me tarbime ära oma andekaimad talendid. Pigistame neist välja viimase ning siis viskame ära. Täht, kes on publikule enesest liialt palju ära andnud, käib alla, mürgitab ennast hingepiinades meelemürkidega, aga kes sellest hoolib? Eikeegi. Meil ei ole mahti! Iga finišijoon materialismi võidujooksus, on uus start uutele peibutistele. Ei ole oluline kes sa oled, minu õde, ema, isa või laps.... Kadunud hingedele meil halastust ei ole!



Lihtsad asjad

Oeh, see eelmine nädal.... Ei saa kohe kuidagi neist emotsioonidest välja. Ja tegelikult ma seda ju ei tahagi :) Parem olekski, kui kogu see ilu, mida nägin, rahu, mida nautisin, mõtted, mida mõtlesin ja see võrratu-võrratu rahu ja rõõm, mis mind lõpuks otsast lõpuni enda sisse mähkisid, ei ununeks enam kunagi.

See on lihtsalt uskumatu, kui vähe on ühele inimlapsele tegelikult vaja, et kogeda täiesti sõnuseletamatut eufoorilist rõõmu. Teinekord piisab vaid päikeseloojangust inimtühjal rannal, kuldkollasest rapsipõllust päikesepaistel, tuules sahisevast rukkipõllust või juhuslikult leitud merekarbist rannaliival. Ja rohkem ei olegi vaja. Kuulates vaikust kuuled ka lõpuks iseenda häält, mis igapäevamelus teinekord kaduma saab. See vist ongi siis see, kui inimesed ütlevad, et nad on ennast kaotanud. Huvitav väljend. Kes on ennast kaotanud, on kaotanud ka enesevalitsuse. Kui aga enesevalitsus on läinud, kes siis sind valitseb? Kogu see tohuvapohu, mis ümberringi toimub? Ilma juhita lennuk kukub alla, ilma juhita auto sõidab kraavi. Enese kaotanud inimene leiab end varem või hiljem ummikust ja eksinuna. Eks igaühel on selleks omad nõksud ja nipid, kuidas end kogu selle igapäeva virrvarri sees aegajalt välja lülitada ja see "päris mina" jälle üles leida. Minu jaoks sai aga selgeks, et lihtsuses peitubki võlu. Lihtsus ise ongi see võlu, mis täiesti maagiliselt ühtäkki paneb kõik paika. Mõtted saavad justkui iseenesest ritta nagu ABC, küsimused leiavad vastused ja äkitselt koos sellega on kadunud kõik hirmud ja kõhklused. Ja ma olen kogu selle lihtsa ilu eest nii tänulik, et tahaks kallistada sinist taevast, järve, päikest, metsa ja kogu maailma.