Oeh, see eelmine nädal.... Ei saa kohe kuidagi neist emotsioonidest välja. Ja tegelikult ma seda ju ei tahagi :) Parem olekski, kui kogu see ilu, mida nägin, rahu, mida nautisin, mõtted, mida mõtlesin ja see võrratu-võrratu rahu ja rõõm, mis mind lõpuks otsast lõpuni enda sisse mähkisid, ei ununeks enam kunagi.
See on lihtsalt uskumatu, kui vähe on ühele inimlapsele tegelikult vaja, et kogeda täiesti sõnuseletamatut eufoorilist rõõmu. Teinekord piisab vaid päikeseloojangust inimtühjal rannal, kuldkollasest rapsipõllust päikesepaistel, tuules sahisevast rukkipõllust või juhuslikult leitud merekarbist rannaliival. Ja rohkem ei olegi vaja. Kuulates vaikust kuuled ka lõpuks iseenda häält, mis igapäevamelus teinekord kaduma saab. See vist ongi siis see, kui inimesed ütlevad, et nad on ennast kaotanud. Huvitav väljend. Kes on ennast kaotanud, on kaotanud ka enesevalitsuse. Kui aga enesevalitsus on läinud, kes siis sind valitseb? Kogu see tohuvapohu, mis ümberringi toimub? Ilma juhita lennuk kukub alla, ilma juhita auto sõidab kraavi. Enese kaotanud inimene leiab end varem või hiljem ummikust ja eksinuna. Eks igaühel on selleks omad nõksud ja nipid, kuidas end kogu selle igapäeva virrvarri sees aegajalt välja lülitada ja see "päris mina" jälle üles leida. Minu jaoks sai aga selgeks, et lihtsuses peitubki võlu. Lihtsus ise ongi see võlu, mis täiesti maagiliselt ühtäkki paneb kõik paika. Mõtted saavad justkui iseenesest ritta nagu ABC, küsimused leiavad vastused ja äkitselt koos sellega on kadunud kõik hirmud ja kõhklused. Ja ma olen kogu selle lihtsa ilu eest nii tänulik, et tahaks kallistada sinist taevast, järve, päikest, metsa ja kogu maailma.
No comments:
Post a Comment