Hommikuvalguses

Täna hommikul kui ärkasin lebasin natuke unisena veel voodis. Nautisin seda sooja, mõnusat ja pehmet natuke uimast olekut. Läbi suletud silmade tajusin, et täna on jälle üks päikseline päev. Mõned minutid veel... Ei-ei, ma ei jää magama. Ma lihtsalt naudin seda olemist, kus ei pea veel midagi mõtlema, midagi tegema, asjalik olema, kellelegi midagi tõestama. Unelen veel mõne minuti omas maailmas, minu oma hetkes, kus veel saan olla täiesti puhas leht uues värskes hommikus: 100% mina ise oma sassis juuste ja unise näoga.

Kuulan vaikust. Ei, siiski mitte vaikust.... Akna taga laulavad linnud ülistust päikesele ja ärganud uuele päevale. Oled sa märganud, kui ilus see on? Nii väiksed ja lihtsad asjad. Ja ometigi, neis on uskumatu vägi! Lihtne linnulaul ja päike. Tänasesse hommikusse ei olnudki mitte midagi muud vaja. See lihtsus võlus mind. Nii jumalikult täiuslik. Tundsin läbi suletud silmade, kuidas maailm armastab mind ja mina teda, kuidas tema jõud voolab läbi minu, täites mu hinge linnulaulu ja päikesega. Hommikuvalguses saab kõik nii selgeks! Tere hommikust uus päev!

Suht suva

Sattusin täna hommikul ühte diskussiooni, kus arutati olukorra üle, kus üks inimene näeb, et keegi teine on ilmselgelt on tegemas midagi, mille resultaadi eest saaks teda hoiatada, aga ometigi seda ei tehta, vaid lihtsalt vaadatakse, paremal juhul ükskõiksusega, halvemal juhul naudinguga pealt, kuidas kaaskodanik on liikumas kuhugile, kuhu ta tegelikult ilmselgelt jõuda ei taha, samas, kui lihtsa väikese kommunikatsiooniga saaks kaasinimesele abiks olla.

Nii veider tundub, et mõne inimese jaoks on isegi see väike liigutus liiga palju nõutud. Kuidagi nii tammsaarelikult eestlaslik, kas pole? Mujal ringi rännates olen alati imetlenud seda, kuidas inimesed on abivalmid. Võhivõõras inimene ütleb sulle, kui koridori lõpus asuv uks, mille poole oled liikumas, on suletud, sest tema just tuleb sealt ja koges seda ise. Miks siis mitte oma kogemust teisega jagada, et tema ei peaks mõttetult koridori lõppu jalutama. Või näiteks, kui ootad bussi, kuid busside graafik on täna ümber suunatud. Suvaline mööduja on seda puhtjuhuslikult hommikustest uudistest kuulnud, aga sina ilmselgelt mitte, muidu sa seal ju ei seisaks. Lihtne infovahetus: "Ootate bussi?" Ma kuulsin, et bussiliiklus on täna ümber suunatud". Mis sest, et info saaja on võhivõõras inimene. Ühiskonna liikmetena oleme me kõik ju võrdsed. Lihtsalt teineteist abistades ning toetades teeme kõigil elu lihtsamaks ja olemise helgemaks. Why the hell, not?