Suht suva

Sattusin täna hommikul ühte diskussiooni, kus arutati olukorra üle, kus üks inimene näeb, et keegi teine on ilmselgelt on tegemas midagi, mille resultaadi eest saaks teda hoiatada, aga ometigi seda ei tehta, vaid lihtsalt vaadatakse, paremal juhul ükskõiksusega, halvemal juhul naudinguga pealt, kuidas kaaskodanik on liikumas kuhugile, kuhu ta tegelikult ilmselgelt jõuda ei taha, samas, kui lihtsa väikese kommunikatsiooniga saaks kaasinimesele abiks olla.

Nii veider tundub, et mõne inimese jaoks on isegi see väike liigutus liiga palju nõutud. Kuidagi nii tammsaarelikult eestlaslik, kas pole? Mujal ringi rännates olen alati imetlenud seda, kuidas inimesed on abivalmid. Võhivõõras inimene ütleb sulle, kui koridori lõpus asuv uks, mille poole oled liikumas, on suletud, sest tema just tuleb sealt ja koges seda ise. Miks siis mitte oma kogemust teisega jagada, et tema ei peaks mõttetult koridori lõppu jalutama. Või näiteks, kui ootad bussi, kuid busside graafik on täna ümber suunatud. Suvaline mööduja on seda puhtjuhuslikult hommikustest uudistest kuulnud, aga sina ilmselgelt mitte, muidu sa seal ju ei seisaks. Lihtne infovahetus: "Ootate bussi?" Ma kuulsin, et bussiliiklus on täna ümber suunatud". Mis sest, et info saaja on võhivõõras inimene. Ühiskonna liikmetena oleme me kõik ju võrdsed. Lihtsalt teineteist abistades ning toetades teeme kõigil elu lihtsamaks ja olemise helgemaks. Why the hell, not?