Tänase päeva parim hetk

Ei, see ei olnud hommikune unesegane ärkamine ja need viimased ülimagusad hetked, kui saad veel pehme ja sooja teki enda ümber tõmmata ja pea sügavale patja vajutada, nautides veel seda mõnusat pehmust ja soojust enne päris ärkamist.

See ei olnud ka hommikukohvi mõnus aroom. Ega isegi mitte esimene soe ja mõnus sõõm seda virgutavat, aromaatset naudingut.

See ei olnud isegi mitte hommikukohvi kõrvale nautitav vaade aknast pargile, mille hommikupäike justkui kuldse värviga üle kallas.

Ei olnud mu parim hetk päevast isegi see, kui kõikide ebasoodsate asjaolude kiuste sain suurepäraselt hakkama töödekuhilaga, mille olid mulle jätnud 3 ühekorraga puuduvat kolleegi.

Ega ka mitte 3-4 tänukirja kolleegidelt heade sõnadega laupäevase ürituse kordamineku kohta.

Isegi mitte suus sulav must shokolaad, millest unistasin juba hommikupoolikul, kuid mida alles peale tööd preemiaks endale lubasin, ei olnud see, mida oma päeva highlightiks nimetaksin.

Minu parim hetk oli hoopis jooksuteraapia. 5 kilomeetrit oma armsaks saanud parkmetsas. 30 minutit kvaliteetaega temaga, kelle kuulamiseks olen viimasel ajal häbematult vähe aega võtnud - ometigi, on ta ainus, kes mind lõpuni mõistab. Hämmastav, kuidas miljon mõtet, mustmiljon analüüsi, lihtsad ja loogilised lahendused - nagu pusle ühtäkki omad kohad leiavad. Kõik tükid liiguvad justkui iseenesest õigesse kohta. Maailm saab palju parem. Mõtted saavad nii selgeks. Kogu päevane või nädalane või kuine hektiline tõmblemine tundub nii kaugel ja tähtsusetu. Kõik mis on tähtis, on minus eneses, see mida tunnen, mõtlen ja tajun. Poole tunniga saab maailm ühe natuke parema inimese võrra rikkamaks.

Secret love

Have you ever find yourself in a position where you face a freezing fear to look into the eyes you secretly adore?

You know that just one look may open your soul to read all your secret thougts, hopes and admires. Just one look and you´ve given yourself away. Just one look and you are busted. And the scariest part is that you never know if you would be accepted or rejected. You decide it´s better to hide it away. You´ll bury it some deep and dark place inside of you hoping it keeps you safe. You keep giving an inormous effort to keep your eyes away from his to save your soul and keep you away from loosing your heart. But you don´t realize you´ve lost your heart to him long ago. But you still keep looking trough and avoiding those eyes despite your one and only desire is to find a reflection of you in these.

Have you ever been there? Have you ever been secretly in love?

Õigel ajal õiges kohas

Eile tulin trennist. Sõitsin tavapäraselt üsna rahulikult. Olin just ületamas Mustamäe tee, Tammsaare ristmikku. Minu ees sõitsid üle ristmiku 2 autot. Pidasin nendega pisikest vahet. Alateadlikult. Ühtäkki nägin, et eespool lendab mingeid juppe vasakule-paremale. Vastassuunast tulnud 2 autot jäid seisma, sest üks ratas veeres neile lihtsalt teele ette ja ilukilp vist lausa lendas suurema kaarega. Ka paremale poole meie sõidurajale pudenes seda ja teist. Esimesena liikunud auto oli sõitnud lihtsatl ohutussaarele. Äärekivi aitas vabaneda rehvidest ja saarel asuvad märgid aitasid auto esiosaga suht ühelepoole saada. Minu ees sõitnud auto peatus ja nad väljusid vaatamaks, mis siis juhtus. Avarii teinud auto juht lihtsalt istus klaasistund silmadega masinas. See oli kuidagi nii kummaline ja tekitas sellist seest õõnes tunnet. Kas ta oli lihtsalt liiga ehmunud, et minigt reaksiooni näidata või.... midagi muud.... Igatahes ma mõtlesin, et kaitseingel vist ikka on olemas. Või on kõik, mis meiega toimub või ei toimu ülipeenelt punutud juhuste kokkulangevus: et ma just sel ajal jäähallists lahkusin, mitte minut varem. Et ma just sellest autost natuke vahemaad pidasin, mitte otse tema järgi ei sõitnud, et miski minu auto ette ei veerenud ega lennanud... Ühesõnaga üks täiendav põhjus olla õnnelik ja tänulik, et minuga ja Jettaga on kõik korras.

Please skip the November

No tõesti. Jätaks selle fucking novembri üldse vahele! Kohe tundub, et no üldse ei istu mulle need novembrid. Ei tea, kas asi on minus endas ja alateadlikus negatiivse ootuses või lihtsalt viimasel paaril aastal ON lihtsalt see november selline ebaõnnelik kuu. Kõik nagu tuleb jube raskelt kätte... või tegelikult oleks õigem vist lausa öelda, et kõik raskelt kätte tulnu hoopis lendab väga lihtsalt tuulde. Ürita sa hoida palju tahes, ühel hetkel avastad end ikka "Back on square one".

No ma tean, et kõik läheb mööda, üle, saab läbi. Lihtsalt.... soovin, et see juhtuks kiiremini.

It´s a mans world.... Who is a woman in it..?

Condoleeza Rice ühes oma kõnes hiljuti ütles midagi seesugust: Kui naine kurdab, et mehed ei võta teda tõsiselt, ei ole see mitte meeste vaid naise enda viga. Ma jäin kohe selleüle mõtlema.... Tõenäoliselt on tal õigus, aga mil moel täpselt?
Kas naine käitub liiga naisena? Mõningatele meeldib naisi "nõrgemaks"pooleks nimetada. Naiseliku naisena üldiselt mõistetakse sellist noh, andestage mu ausus nüüd, aga vähe abitut naist, on mul mulje.... Kes pillates oma pastaka, on nõus pigem ootama 10 minutut, kuni mõni dzentelmen tuleb ja selle tema jaoks üles tõstab, kui ise hakkama saada ja eluga edasi minna. Ebakõla siin on aga selles, et seda tüüpi naised üldiselt meeste mängumaale ei kipugi. Neist saavad superbeibed, kes teavad kõike viimase hooaja kinga, riide ja soengutrendidest, on täpselt kursis, kellega Paris Hilton parasjagu deidib ja kellega Aston Kutcher Demit pettis. Või siis saavad neist ideaalsed koduperenaised, kelle elu keerleb ümber mehe ja laste - kelle suurimaks väljakutseks on välja mõelda, mida perele õhtusöögiks teha ja kumba vanemate juures see aasta jõulud veedetakse.
Teine hüpotees on ühiskonna eelarvamused ja nende murdmine. Ehk siis, jõuame jälle sinna, et eeldusel, et naisi üldiselt peetakse nõrgemateks, on meeste keskkonnas tõsiseltvõetavuse välja teenimiseks vaja tõestada, et sa tegelikult võib naine olla võrdne "vastane". Siinkohal on vaja strateegiat, tarkust ja oioiii, kui palju kannatlikkust. Ja miks see teema mulle nii südameleähedane on, olles mõnda aega meeskonna liige (justnimelt jah - MEESkond), olen tundnud seda "nõrgema" sündroomi - ja seda ilmselgelt liiga palju. Olukordades, kus mehest meeskonnakaaslane eksib - tema puhul võetakse seda loomulikuna - noh, keegi ei ole ju täiuslik, aga kui naine eksib, siis eksib ta just sellepärast, et ta on nõrk, ta on naine. Samuti ei jaga ta meeste mängu reeglitest mitte midagi - tuleb teda õpetada, juhendada - naine! Ja ega siin muud võimalust nende eelarvamuste ümberlükkamiseks ei olegi, kui lihtsalt.... see naine peab saama paremaks, kui keskmine mees meeskonnas. Eksida ei tohi. Julgust ja enesekindlust peab olema. Kui vaja, tuleb olla "poiss". Lihtsalt saada paremaks, kui keskmine mees. Seejuures aga mitte unustama, SEE on kõigest mäng. Päris elus oled sa siiski naine!