Eile tulin trennist. Sõitsin tavapäraselt üsna rahulikult. Olin just ületamas Mustamäe tee, Tammsaare ristmikku. Minu ees sõitsid üle ristmiku 2 autot. Pidasin nendega pisikest vahet. Alateadlikult. Ühtäkki nägin, et eespool lendab mingeid juppe vasakule-paremale. Vastassuunast tulnud 2 autot jäid seisma, sest üks ratas veeres neile lihtsalt teele ette ja ilukilp vist lausa lendas suurema kaarega. Ka paremale poole meie sõidurajale pudenes seda ja teist. Esimesena liikunud auto oli sõitnud lihtsatl ohutussaarele. Äärekivi aitas vabaneda rehvidest ja saarel asuvad märgid aitasid auto esiosaga suht ühelepoole saada. Minu ees sõitnud auto peatus ja nad väljusid vaatamaks, mis siis juhtus. Avarii teinud auto juht lihtsalt istus klaasistund silmadega masinas. See oli kuidagi nii kummaline ja tekitas sellist seest õõnes tunnet. Kas ta oli lihtsalt liiga ehmunud, et minigt reaksiooni näidata või.... midagi muud.... Igatahes ma mõtlesin, et kaitseingel vist ikka on olemas. Või on kõik, mis meiega toimub või ei toimu ülipeenelt punutud juhuste kokkulangevus: et ma just sel ajal jäähallists lahkusin, mitte minut varem. Et ma just sellest autost natuke vahemaad pidasin, mitte otse tema järgi ei sõitnud, et miski minu auto ette ei veerenud ega lennanud... Ühesõnaga üks täiendav põhjus olla õnnelik ja tänulik, et minuga ja Jettaga on kõik korras.
No comments:
Post a Comment