Päev #5

Pagana jama, et blogil oma äppi pole... pean seda 365-päeva projekti tahes-tahtmata paralleelselt nii twitteris, kui blogis pidama.... ja 2 eelmist päeva on seega twitteris. Kuna aga nagunii siin mul lugejaid, peale mu enda ei ole, siis kelle muu jaoks ma ikka seda projekti pean - ikka enda. Seega ei ole ka vahet, kuhu oma tänu puistan :) peaasi, et ära ei unune. Oma 5 päeval (esmaspäev) olen tänulik hommikusele hokile, mis teeb esmaspäeva natukene leebemaks vastupidada.

Päev #3

Parem! Palju parem päev. Hommik oli veel suht haprakene, kuid päevapeale läks paremaks. No reede ju ikkagist. Oleks ka ikka mage, kui reede õhtu nukker oleks.
Aga tänu.... Täna olen tänulik oma toalilledele. On teised mulle nagu sõbrad. Mul on alati siiralt hea meel, kui näen, et mõni neist on "vohama" hakanud. Järelikult on ta happy ja tal läheb hästi. Ahjaa, pealegi ma räägin oma toalilledega. Nagu psaiko :) Aga nad on niii ilusad. Ja kuna mulle meeldib, kui mulle öeldakse, et ilus olen, siis eeldan, et kõigile/kõigele teistele on seda samuti hea kuulata. Ja pealegi .... üks "stressililledest" õitseb. See lill ei ole kunagi õitsend ja tema vanem vend/õde õitses vist 10 aastat tagasi. Aga jube ilusad valged liilia moodi õied.... Täna just oli õis lahti läinud. Pealegi märkasin, et tema vanem õde/vend see kaa õiepunga otsa kasvatand! Lilled on niii ilusad. Ja lilled on minu head sõbrad. Aitäh, et olete!

Päev #2 väljakutse

Nojahh, ja juba läkski raskeks. Totaalselt sitt päev. Heh! Päeva lõpuks oli siuke tunne, et tahaks karjuda ja midagi ära lõhkuda. Lihtsalt nii palju pingeid, et kasvas üle pea... Oeh... Üle pea kasvav töökoormus, meeskonnakaaslased, kes mu sünnipäeva-treat´ist midagi ei pidanud ja tagatipuks veel parkimsitrahv... No mille eest me siis täna tänulikud oleme.... Mõtleme, mõtleme, mõtleme....  Ma olen täna tänulik Richardi eest, kes kirjutas: You are super important to me! ja veel... Olen tänulik, et mul on olemas ka see 20EURi mille eest parkimistrahv tasuda ega pea seepärast nälgima.

Cheerio Kat! Homme on jälle parem päev. Richile soovin aga, et tal kõik vägaväga hästi läheks! Hea ja väga armastusväärne poiss.

Päev #1 sünnipäevatänulikkus

Oh kurat! Hommikul eufooriliselt üles tõustes mõtlesin, et neid asju on nii pagana palju, mille üle tänulik olla, et kuhjan need kõik ilmselt tänasesse päeva.... Alates sellest, et hommikune ilmateade teadustas, et täna on ilus ja päiksepaisteline ilm üle mõne aja - ei piiskagi vihma! Puhas päike ja soe ilm. Täpselt nigu minu jaoks tellitud! Olin õnnelik, et Timo otsustas eile minu juurde jääda ja aidata mul töökaaslaste tarbeks võileivatorti teha. Hommikul garneerisime teist: "20-f****g 5!" tekstiga. Päevapeale kogunes FB seinale muudkui õnnesoove. Kolleegid kiitsid kooki. Toakaaslased tõid igaüks midagi - tüdrukud kumbki kommikarbi, Lauri tordi... Ilus! Päev möödus koosolekul. Õhtul käisime Timoga seikluspargis ja pärast Pirosmanis söömas. Igati vinks-vonks päev. Ometigi natuke pitsitab hinge, et nii mõnigi, kes minu jaoks on olnud väga oluline inimene, ei ole isegi mitte virtuaalselt õnne soovinud :( nii mõnigi.... Ehk on see märk mulle, et nemad on edasi liikunud ja ka mul oleks aeg seda teha. Minevik on surnud. Läinud. Olnud. Paremad ajad ja paremad inimesed ootavad mind homses.

Olen tänulik nende eest, kes on minu kõrval: mu armas-armas pisike, kuid ääretult truu ja kokkuhoidev perekond.
Olen tänulik sõprade eest (Carmenile kiiret paranemist!), kes on alati olemas, kui neid vajan. Kellele võin teinekord näidata isegi bitch-Kat´i ilma hirmuta, et nad ei pruugi mõista.... Kes viitsivad kuulata mu halamist ja rõõmustavad koos minuga.
Olen tänulik imeilusa sünnipäevailma eest! Olen tänulik toreda seiklusliku õhtupooliku eest. Olen tänulik, et saan endale lubada toredaid elamusi ja hääd kõhutäit.
Olen tänulik, et mul on niii-niii armas ja ilus kodu, kuhu on alati nii mõnus tagasi jõuda.

Nohhh, tuligi poole juba nii mõnegi päeva eest juba tänulikkkust. Loodan, et seda emotsiooni jagub igasse päeva ja, et neid "tõrvatilgakesi" hakkab tänuliku meele kasvades aina vähemaks ja vähemaks jääma ning lõpuks õpin kõiges vaid head nägema.

365 päeva tänulikkust

Jah! Perfektsionisti elu on raske. Raske seepärast, et ta on perfektsionist. Mõnikord on latt endale nii kõrgele seatud, et isegi mitmekümnendal katsel ei saa sellest üle. Perfktsionist oskab suurepäraselt ennast pingestada suunates tähelepanu välistele teguritele. Ikka jälle leiab perfektsionist end võrdlemast teistega, oma määratu-kõrgete ideaalide ja eesmärkidega ja ikka jälle leidmast, et olles neist niii-niii kaugel, on ta ääreni õnnetu.... Paraku aga unustab ta tihtipeale ära raskused, millest on läbi tuldud, eesmärgid, mis on saavutatud,  kallid inimesed, kes (nii iseenesestmõistetavalt) teda toetavad ja armastavad ja kõik need (iseensestmõistetavad) pisikesed hüved ja õnned, mis teda päevast-päeva saadavad.

Et ennast natuke distsiplineerida ja osata leida igast (ka kõige-kõige sitemast) päevast midagi positiivset alustan homsest projektiga 365 päeva tänulikkust. Ready, steady...Go!
Kuna blogi ei ole telefonitsi hästi hallatav pean oma projekti suures osas Twitteris