Päev #5

Pagana jama, et blogil oma äppi pole... pean seda 365-päeva projekti tahes-tahtmata paralleelselt nii twitteris, kui blogis pidama.... ja 2 eelmist päeva on seega twitteris. Kuna aga nagunii siin mul lugejaid, peale mu enda ei ole, siis kelle muu jaoks ma ikka seda projekti pean - ikka enda. Seega ei ole ka vahet, kuhu oma tänu puistan :) peaasi, et ära ei unune. Oma 5 päeval (esmaspäev) olen tänulik hommikusele hokile, mis teeb esmaspäeva natukene leebemaks vastupidada.

Päev #3

Parem! Palju parem päev. Hommik oli veel suht haprakene, kuid päevapeale läks paremaks. No reede ju ikkagist. Oleks ka ikka mage, kui reede õhtu nukker oleks.
Aga tänu.... Täna olen tänulik oma toalilledele. On teised mulle nagu sõbrad. Mul on alati siiralt hea meel, kui näen, et mõni neist on "vohama" hakanud. Järelikult on ta happy ja tal läheb hästi. Ahjaa, pealegi ma räägin oma toalilledega. Nagu psaiko :) Aga nad on niii ilusad. Ja kuna mulle meeldib, kui mulle öeldakse, et ilus olen, siis eeldan, et kõigile/kõigele teistele on seda samuti hea kuulata. Ja pealegi .... üks "stressililledest" õitseb. See lill ei ole kunagi õitsend ja tema vanem vend/õde õitses vist 10 aastat tagasi. Aga jube ilusad valged liilia moodi õied.... Täna just oli õis lahti läinud. Pealegi märkasin, et tema vanem õde/vend see kaa õiepunga otsa kasvatand! Lilled on niii ilusad. Ja lilled on minu head sõbrad. Aitäh, et olete!

Päev #2 väljakutse

Nojahh, ja juba läkski raskeks. Totaalselt sitt päev. Heh! Päeva lõpuks oli siuke tunne, et tahaks karjuda ja midagi ära lõhkuda. Lihtsalt nii palju pingeid, et kasvas üle pea... Oeh... Üle pea kasvav töökoormus, meeskonnakaaslased, kes mu sünnipäeva-treat´ist midagi ei pidanud ja tagatipuks veel parkimsitrahv... No mille eest me siis täna tänulikud oleme.... Mõtleme, mõtleme, mõtleme....  Ma olen täna tänulik Richardi eest, kes kirjutas: You are super important to me! ja veel... Olen tänulik, et mul on olemas ka see 20EURi mille eest parkimistrahv tasuda ega pea seepärast nälgima.

Cheerio Kat! Homme on jälle parem päev. Richile soovin aga, et tal kõik vägaväga hästi läheks! Hea ja väga armastusväärne poiss.

Päev #1 sünnipäevatänulikkus

Oh kurat! Hommikul eufooriliselt üles tõustes mõtlesin, et neid asju on nii pagana palju, mille üle tänulik olla, et kuhjan need kõik ilmselt tänasesse päeva.... Alates sellest, et hommikune ilmateade teadustas, et täna on ilus ja päiksepaisteline ilm üle mõne aja - ei piiskagi vihma! Puhas päike ja soe ilm. Täpselt nigu minu jaoks tellitud! Olin õnnelik, et Timo otsustas eile minu juurde jääda ja aidata mul töökaaslaste tarbeks võileivatorti teha. Hommikul garneerisime teist: "20-f****g 5!" tekstiga. Päevapeale kogunes FB seinale muudkui õnnesoove. Kolleegid kiitsid kooki. Toakaaslased tõid igaüks midagi - tüdrukud kumbki kommikarbi, Lauri tordi... Ilus! Päev möödus koosolekul. Õhtul käisime Timoga seikluspargis ja pärast Pirosmanis söömas. Igati vinks-vonks päev. Ometigi natuke pitsitab hinge, et nii mõnigi, kes minu jaoks on olnud väga oluline inimene, ei ole isegi mitte virtuaalselt õnne soovinud :( nii mõnigi.... Ehk on see märk mulle, et nemad on edasi liikunud ja ka mul oleks aeg seda teha. Minevik on surnud. Läinud. Olnud. Paremad ajad ja paremad inimesed ootavad mind homses.

Olen tänulik nende eest, kes on minu kõrval: mu armas-armas pisike, kuid ääretult truu ja kokkuhoidev perekond.
Olen tänulik sõprade eest (Carmenile kiiret paranemist!), kes on alati olemas, kui neid vajan. Kellele võin teinekord näidata isegi bitch-Kat´i ilma hirmuta, et nad ei pruugi mõista.... Kes viitsivad kuulata mu halamist ja rõõmustavad koos minuga.
Olen tänulik imeilusa sünnipäevailma eest! Olen tänulik toreda seiklusliku õhtupooliku eest. Olen tänulik, et saan endale lubada toredaid elamusi ja hääd kõhutäit.
Olen tänulik, et mul on niii-niii armas ja ilus kodu, kuhu on alati nii mõnus tagasi jõuda.

Nohhh, tuligi poole juba nii mõnegi päeva eest juba tänulikkkust. Loodan, et seda emotsiooni jagub igasse päeva ja, et neid "tõrvatilgakesi" hakkab tänuliku meele kasvades aina vähemaks ja vähemaks jääma ning lõpuks õpin kõiges vaid head nägema.

365 päeva tänulikkust

Jah! Perfektsionisti elu on raske. Raske seepärast, et ta on perfektsionist. Mõnikord on latt endale nii kõrgele seatud, et isegi mitmekümnendal katsel ei saa sellest üle. Perfktsionist oskab suurepäraselt ennast pingestada suunates tähelepanu välistele teguritele. Ikka jälle leiab perfektsionist end võrdlemast teistega, oma määratu-kõrgete ideaalide ja eesmärkidega ja ikka jälle leidmast, et olles neist niii-niii kaugel, on ta ääreni õnnetu.... Paraku aga unustab ta tihtipeale ära raskused, millest on läbi tuldud, eesmärgid, mis on saavutatud,  kallid inimesed, kes (nii iseenesestmõistetavalt) teda toetavad ja armastavad ja kõik need (iseensestmõistetavad) pisikesed hüved ja õnned, mis teda päevast-päeva saadavad.

Et ennast natuke distsiplineerida ja osata leida igast (ka kõige-kõige sitemast) päevast midagi positiivset alustan homsest projektiga 365 päeva tänulikkust. Ready, steady...Go!
Kuna blogi ei ole telefonitsi hästi hallatav pean oma projekti suures osas Twitteris

Fragile so fragile is life....

Yesterday I read the news about an Estonian girl fighting ovarian cancer for an half of a year. Now her fight has come to end. She died 26 years of age....

She was blogging about all the stages of her illnes, the process and treatment starting from discovering the tumor 8 months ago until the very end.... So damn heartbreaking to read something like this! It deeply touched my heart. She was only fucking 26!!!! So full of dreams of having a family, traveling the world, seeing  places, meeting people.... So full of life and willigness to live. And suddenly: Game over! All gone forever. Dreams unfulfilled, young life unlived. There´s no time to put your dreams on hold. Tomorrow is never promised....

Kodu

Nii igapäevane on hommikul siit minna ja õhtul tulla. Kodu on nii iseenesestmõistetav. Alati olemas. Nüüd, kui jõulude ajal 3 päeva ära olin ja 25da pärastlõunal koju saabusin, siis tundsin äkitselt, et kodu oleks nagu elusolend. Tundsin justkui ta oleks mind tagasi oodanud. Uksest sisse astudes hõikasin: "Tere" ja tundsin nii mõnusat sooja ja positiivset energiat - nagu üks suur ja mõnus "teretulemast" kalli lähedaselt pereliikmelt. Tuba oli täis mõnusat, magusat lõhna (mis on arvestades, et ei ole üsna tükk aega koristanud, üsna veider). Ma usun, et igas kodus ongi oma lõhn, mida tunned ainult siis, kui pikalt ära oled olnud ja mul on hea meel, et minu kodul on see mõnus, magus "teretulemast" lõhn. Just täpselt nagu mu kodu ise - armas, soe ja alati olemas! Aitähhh Sulle kodu, et oled!

Thinking of you....

...Carl-Christopher & Benita-Mariah <3 br="br">

Ugly people

Being angry is okay. Being disapponted - also okay. C´mon we´re all human. We all have emotions. Feeling and having emotions is being alive. But feel your emotions and let them go. If one can not let his anger and disappontment go he keeps living it over and over again until it turns to bitterness. And that´s something what really makes a person ugly. Bitter people poison first them selves and then the others. Bitter people really suck!

Quote of the day

"I don´t feel pain. I´m stronger than pain".

Everything you do is right! Always!

Everything you do is right. Absolutely everything. It only varies if it´s gonna lead you new places, open new doors or teaches a lesson. One what´s sure, it´s always exactly something you need this very moment. So don´t you ever be afraid of making mistakes coz u won´t. All you do is always right. You are impeccable!

***

Kõik, mis Sa teed on õige. Iseasi, kas see juhib Sind oluliste järgmiste uste avanemiseni või vähemalt valikuteni või on mingil alal õppetunniks. Fakt on aga see, et iga tegu, mida teed on just täpselt see, mida Sulle antud hetkel vaja. Nii et ära karda eksida. Sa oled eksimatu, sest kõik, mis teed on õige.

Magic of a moment

50m high from ground, Michelin-Star dinner served, magic sunset over my city, (a Michlin-Star-looking) Chief de Cuisine personally serving you the absolutely fabulous 4 courses.... and this soft bossa is caressing your ears and your soul..... if u won´t fall in love with the moment you´d be hearthless.....

Listen to this:

Blowed my mind

Sometimes people ask why I like hockey. I´ve told them several reasons but never the most important one: while I play everything else disappears. There´s no time outside the game. The only time is a clock on the wall showing time to play. There´s no friends, no enemies. My 5 mates on ice are the only persons in whole universe that moment. No quesions or answers, dilemmas or doubts. You know what you´re expected to do. You have the rules to follow and suddenly the life is so clear and simple. 

So that´s why they call it falling?

So you fall. And if you fall you get hurt.
That´s why I never ever don´t want to fall in love again!

So up so down

I can let him go. I really, really, really seriously can! So help me God... Okay?

Emotions

U know, today I´d like to have "conserve the emotion" button in my life!
I feel so top of the world today. How come so all good things happen on the same day? :D So it´s today. All good things happened and I really would conserve the way I feel right now...

Not only the first goal I had in todays game. It was the first in my league games and the same time the first real game goal playing in this team.... For all those failures I´ve had a hundred of times in the same situation during ice-practice suddenly got paid off when I heared what noise did my bench after I scored, when I felt my team-mates hugging me, passing my bench hitting all these "gloves" headed out.... wowww, that´s the feeling....

....and there was something more... something I can´t explain... but it made me feel so warm inside :) maybe even better than the goal ;)

7 days left...

...hasta mi aventura!
I´ve got a feeling... a very special feeling. I name it a sense of perfection.

Hello! Goodbye!

So many things happened meanwhile..... Some new meetings, old goodbyes, new goodbyes.... Basically I´ve figured out I hate goodbyes... Doesn´t matter if a new or old one. I´m just really bad in saying or taking goodbyes. They hurt. It feels like every goodbye takes a little tiny piece of me. Time after time. Until fianlly nothing left. Teared apart piece by piece. Moral? To avoid goobyes, don´t let anybody close enough the possible goodbye would give you a fuck....

Tänase päeva parim hetk

Ei, see ei olnud hommikune unesegane ärkamine ja need viimased ülimagusad hetked, kui saad veel pehme ja sooja teki enda ümber tõmmata ja pea sügavale patja vajutada, nautides veel seda mõnusat pehmust ja soojust enne päris ärkamist.

See ei olnud ka hommikukohvi mõnus aroom. Ega isegi mitte esimene soe ja mõnus sõõm seda virgutavat, aromaatset naudingut.

See ei olnud isegi mitte hommikukohvi kõrvale nautitav vaade aknast pargile, mille hommikupäike justkui kuldse värviga üle kallas.

Ei olnud mu parim hetk päevast isegi see, kui kõikide ebasoodsate asjaolude kiuste sain suurepäraselt hakkama töödekuhilaga, mille olid mulle jätnud 3 ühekorraga puuduvat kolleegi.

Ega ka mitte 3-4 tänukirja kolleegidelt heade sõnadega laupäevase ürituse kordamineku kohta.

Isegi mitte suus sulav must shokolaad, millest unistasin juba hommikupoolikul, kuid mida alles peale tööd preemiaks endale lubasin, ei olnud see, mida oma päeva highlightiks nimetaksin.

Minu parim hetk oli hoopis jooksuteraapia. 5 kilomeetrit oma armsaks saanud parkmetsas. 30 minutit kvaliteetaega temaga, kelle kuulamiseks olen viimasel ajal häbematult vähe aega võtnud - ometigi, on ta ainus, kes mind lõpuni mõistab. Hämmastav, kuidas miljon mõtet, mustmiljon analüüsi, lihtsad ja loogilised lahendused - nagu pusle ühtäkki omad kohad leiavad. Kõik tükid liiguvad justkui iseenesest õigesse kohta. Maailm saab palju parem. Mõtted saavad nii selgeks. Kogu päevane või nädalane või kuine hektiline tõmblemine tundub nii kaugel ja tähtsusetu. Kõik mis on tähtis, on minus eneses, see mida tunnen, mõtlen ja tajun. Poole tunniga saab maailm ühe natuke parema inimese võrra rikkamaks.

Secret love

Have you ever find yourself in a position where you face a freezing fear to look into the eyes you secretly adore?

You know that just one look may open your soul to read all your secret thougts, hopes and admires. Just one look and you´ve given yourself away. Just one look and you are busted. And the scariest part is that you never know if you would be accepted or rejected. You decide it´s better to hide it away. You´ll bury it some deep and dark place inside of you hoping it keeps you safe. You keep giving an inormous effort to keep your eyes away from his to save your soul and keep you away from loosing your heart. But you don´t realize you´ve lost your heart to him long ago. But you still keep looking trough and avoiding those eyes despite your one and only desire is to find a reflection of you in these.

Have you ever been there? Have you ever been secretly in love?