Noniii, nüüdseks siis meie 4-päevane reisukene läbi. Ja juba päevakese jagu olen välja puhanud, maha jahtunud ja muljeid seedinud. Nagu aga karta oli, on muljeid palju ja need kipuvad meelest minema. Seega, kõik kirja!
Neljapäev, 24. juuli
Tiux laekus meile juba eelmisel õhtul. Poole käega pakkisin kotti ja suhtlesin Tiuxiga. Loomulikult praakisin pooled esialgu valmis pandud riidehilbud välja, sest kohver läinuks liialt suureks. Kuna Rooma kohta shopingu-infot mul eriti ei olnud, siis ei saanud sellega ometigi riskida, et kohvris vajalikku ruumi ei jagu :) Seega siis, kohver pakitud ja magama.
Reede, 25. juuli
Ärkasime kell 6. Tegime kerge kohvi ja kolmveerand 7ks viskas Kaups meid jaama. Lennuk pidi väljuma kell 8. Lennuseisu olin eelnevalt järgi uurind ja seal olevat kohti piisavalt. Lennujaama sisenedes kuulsin kedagi ennast hõikavat. Pead keerates märkasin oma kunagist kursaõde Kerttilyt. Ta oma sõbranje ja poiss-sõbraga oli samuti teel Rooma. Paar sõna vahetatud siirdusin check ini poole. Ikkagi esimene ID-reis, siis natukene check in´is pabistasin küll, mis siin salata. Meile sattus ka õpipoisist check in´i töötaja ja tal tekkis seal mingi jama, niiet pidi vanema kolleegi appi kutsuma. Peale 15 minutilist pusimist, sai poiss meid lõppeks siiski checkitud ja siirdusime turvakontrolli. Olin kodust ka võikud kaasa teinud ja 1 neist asus minu, teine Tiuxi kotis. Mina oma ausa näo ja olekuga läbisin turvakontrolli edukalt nagu alati. Tiux, va kriminaal aga jäi võileibadega vahele ja pidi nende kohta aru andma. Õnneks neid siiski ei konfiskeeritud ja saime kenasti gate´i valmis minna. (Ääremärkusena olgu ära mainitud, et lõpuks leidsid need võikud siiski oma koha hotelli prügikastis, aga see selleks).
Lennukis me kohad pidid olema teine teisel pool kolmese rea äärmine - ehk siis sisemine koht, kuid minu kolmeses oli miski paarikene, kes lahkelt pakkusid, kas ma ei sooviks akna alust kohta, kuna paari meespool oma suurte jalgadega soovivat vahekäigu pool olla. Noh, mis mul sai selle vastu olla. Kerttily oma sõbranjega maandus kohe minu ees. Sain teada, et nemadki lähevad 4 päevaks, sõbranna juurde ja reisu eesmärk on shopping. Kuna nad juba olid Roomas vanad kalad, siis sain temalt mõningaid näpunäiteid ja soovitusi. Need suures osas langesid kokku ka mu enda märkmetega, mis trip.ee-st eelnevalt teinud olin. Meie keskusteluga liitus ka paarike minu kõrvalt ja selgus, et ka nemad lähevad 4-päevasele puhkusele. Popp värk se city-break ;)
Nii see lend otsa sai. Baggage claimis oli natukene ootamist. Kotid käes, haakisime end Kerttily ja Co sappa, et leida kiireim tee väljapääsuni. Korra mõtlesime, et võtaks takso - see pidada 5-peale sama tulema, mis Leonardo Expressi pilet, kuid otseloomulikult liikusid lennujaamas vaid "röövel-taksojuhid", kes pakkusid meile 100 EURost trippi kesklinna. Seega siiski otsustasime Leonardo Expressi kasuks ja asusime pileteid hankima. Kuna automaatne piletimasin oli korrast ära, seisime üsnagi pika saba, et oma piletid kätte saada. Kuna rong oli juba ees, siis kihutasime jooksujalu selle poole. Kerttily poiss-sõber juhtis tähelepanu, et enne rongi sisenemist tuleb piletid veel kusagil komposteerida. Esimesesest kollasest komposteerimismasinast kihutasin pimesi mööda - siis aga sai selle keerulise toiminguga ühelepoole ja hüppasime viimasel hetkel pungil täis rongi. Rong asus ka kohe teele. Väikese otsingu peale leidsime omale ka istekohad. Termini Stationis jätsime Kerttily ja seltskonnaga nägemiseni ja kulgesime kohemaid Rooma kaarti otsima. Kaart käes, tuvastasime oma hotelli asukoha. Hotelli nimi oli Porta Pia. Kaarti vaadates rõõmustasin, et näed, isegi hotell peal. Kuna aga jaamahoonest väljudes ei olnud meil mitte õrnematki aimu, millises ilmakaares me väljusime, siis asusime oma mõistuse järgi orienteeruma. Mingil hetkel tundus, et oleme vist vales kohas - koukisime välja oma kaardi ja asusime tuvastama... Siis astus meile ligi üks soliidselt rõivastatud noormees ja vadistas midagi rõõmsalt Itaalia keeles. Ilmselt küsis, kas oleme eksinud. Näitasin talle kaardilt oma Porta Piat. Noormees viipas meile, et läheksime temaga kaasa. Nii me siis orienteerusime umbes 300 meetrit kohaliku umbkeelse noormehega teadmata suunas. Ta üritas ka mingit vestlust üles võtta, kuid paraku oma umbkeelsuses see tal eriti ei õnnestunud. Suuna aga näitas ta meile kenasti kätte. Astusime siis vapralt hotelli suunas. Põhjamaa inimese jaoks oli ilm harjumatult palav - ikka üle 30 kraadi, kuid jätkasime vapralt orienteerumist. Kaardi kohaselt jõudsime siis Porta Piasse, kuid mida ei ole, on hotell. Sõelusime seal oma pool tundi edasi-tagasi kuni Tiux, va kavalpea, lõpuks taipas, et Porta Pia meie kaardil ei tähistanud mitte hotelli vaid hoopis üht triumfikaare laadset monumenti. Edasi läks libedalt. Leidsime oma hotelli 100 meetri kauguselt üles. Kuna aga hotelli broneerinul oli check in alates 14:00, siis oli meil vaja 2 tundi parajaks teha. Leidsime lähedusest kohviku ja istusime sinna oma kuumenenud keha ja jalgu puhkama. Astusin kohvikusse ja otse õllekülmiku suunas. Kohvikuteenindaja oli väga sõbralik ja soovitas mulle Itaalia parimat õlut - marki kahjuks enam ei mäleta, aga kadus ta küll nigu kerisele :) Sõbralik baariomanik Vittorio tuli meiega lobisema. Õlle eest ta meilt midagi ei kasseerinud ning lisaks kinkis veel väikese vaarikamoosi. Kuna me hotellis hommikusööki included ei olnud, lubasime järgmisel hommikul taas kohvikusse minna hommikust sööma.
Hotelli jõudsime siiski tunnike varem, kuid saime oma toa kätte. See oli armas pisike tuba vaatega sisehoovi. Olin oodanud 2 tärni hotellist hullemat, kuid see üllatas mind väga positiivselt. Ka hotellipoiss oskas kenasti inglise keelt ja ilmutas igakülgset abivalmidust. Prosto sjuper!
Viskasime käbens teised kestad selga ja kihutasime linnapeale. Esimese päeva kavas oli lihtsalt hängimine ja shopping. Vittorio oli meile jaganud näpunäiteid, kuidas shoppingupiirkondadesse jõuda metroo või bussiga. Seepärast asusime siis jälle pileti otsingutele. Tee ääres märkasime helesinist automaati - eeldatavalt siis piletimasin, eks.... Astusime ligi ja hakkasime asja uurima, mis raha sisse läheb, kust, kui palju jne.... Sõiduteel peatus üks masin ja välja hüppas üks vanahärra, kes kätega vehkides itaaliakeeli meile seletada üritas, et ärge ostke, PARKIMINE on siin tasuta. Parkimisautomaat - selge! :) Piletiputka asus teistpool teed. Saime oma piletid lõpuks kätte, kuid miskil veidral põhjusel otsustasime jalutada. Oleks me jalad vaid aimanud, mis neid ees ootab... Kaart näpus üritasime orienteeruda Via Del Corsole. Lõppeks sinna ka jõudsime. Kammisime butiigist-butiiki, poest-poodi. Midagi väga ilusat ei leidnud.... Vaatamata "Saldi -70% siltidele, olid kaubad siiski suht kallid ja tee või tina, mul on vist teine maitse kaa :(
Lõpuks jõudsime kuulsate Hispaania treppideni. Seal olid jalad juba suht surnud ja istusime mõneks ajaks treppidele puhkama - et jõuaks sealt ikka lõpuks üles ronida. Jõudsime. Suurepärane vaade! Kirik, mis treppide otsas asus jäi aga mulle suletuks, sest neegrist turvamees ei lubanud mul seeliku tõttu siseneda. Noh, mis sis ikka :)
Kui treppidelt alla jõudsime, leidsime endale hea varjulise õllebaari. Õlu maitses oivaliselt ja hakkas sarve :) Baaripoiss oli mingi nooruk, kes taaskord vestlema tuli. Ilmselt on neil see osa tipiteenimise strateegiast ja teisalt on ka temperament selline, mis ei lase suud kinni hoida :)
Keha pisut jahutatud ja sarv sutsu soe, asusime taas rajale. Ühest kotipoest leidsime Tiuxile superilusa Valentino koti - oli allahinnatud 90 eurolt 39-le. Peale pikka vaagimist, Tiux seda siiski ei ostnud. Arvasin kohe, et ta hakkab seda kahetsema - peale umbes 50dat kotipoodi - hakkaski! Jäätisekohvikust ostsime kuulsat Itaalia jäätist. See maitses lihstalt vapustavalt! Maandusime jäätisega Pantheoni esise purskkaevu treppidel. Nautisime pontsaka laps-pillimehe akordionikontserdit ja olukorda, kus võime istuda nii, et keegi ei tule tyytama, ega pappi nõutama.
Sealt viis jalutuskäik edasi mööda Via Del Corsot ja poode.
Õhtustasime Via Del Corso ääres miskis suvalises pastakohvikus. Pasta oli leige ja kindlasti ei olnud parim võimalik Itaalia pasta. Toidu kõrvale loomulikult veini. Ja edasi Piazza Veneziale. See oli võimas suur ehitis, mille ees kõrgus ratsaniku monument ja 2 suurt Itaalia lippu. Sealt otse sai alguse ka Via Imperali - seda tänavat ääristasid vanad võimsa impeeriumi varemed meie ajaarvamise algusaegadest. Vägev värk. Ees terendas Colosseum. Kahjuks, sealsamas meie reisu esimesel õhtul, ennem Rooma visiitkaarti - sai meie fotoka patarei tühjaks. Laadija oli ununenud koju ja mina enda masinat üldse ühes ei võtt, sest ta on suur ja raske....... Nüüd siis oli aeg kahetseda.... Õnneks on olemas telefoni fotokad...
Jalutasime ringi ümber Colosseumi. Kuna oli juba hämardumas, siis sisse sinna ei saanud (pärast lugesin raamatust, et Colosseum suletakse igal õhtul tund ennem päikese loojangut - seal aga loojub päike umbes 7-8 paiku ja päris pime on 9st). Jalad olid suurest kõmpimisest väsind ja otsustasime ennem kojuminekut teha veel väikese veini tänavakohvikus. Väga õdus koht oli - kaetud viinamarjaväätidega. Samas restorans kohtasime ka oma paarikesest reisukaaslasi :) Kõik teed viivad Rooma!
Koju läksime metrooga. Väljudes Policlinica jaamast rabasin kaardi ja asusin uljalt teele. Kõmpisime ca 2 km, kui avastasime, et oleme valinud siiski vale suuna ja täielikult eksinud.... See oli masendav hetk. Ma arvan, et olime tol päeva maha trampinud ca 20 km! Tiuxil lõid tallad tuld, mul põlved.... Aga teha polnud midagi. Ümberpöörd ja tuldud teed pidi tagasi... Tee ääres kasvasid põnevad suured männid, mille üks käbi oli sama suur, kui minu peopesa! Võtsin selle kaasa. Seemned olid tal kaa sees. Näis, kas õnnestub omale kah siuke aretada ;) Proovin igastahes. Südaööks jõudsime hotelli. Dushiall ära ja vajusime poolsurnutena voodisse.
Laupäev, 26. juuli
Ärkasime esimest korda ca 7 ajal, kui hotelli sisehoovis alustas tööd autoparandus. Käivitati erinevaid parsasid, teostati mootoripesu ja seda kõike itaallasliku jutuvadina saatel. Kuna aga väsimus oli kontides, siis magasime 8ni välja. Siis aga oli viimane aeg roobid alla ajada, sest laupäevane päevaplaan nägi ette Vatikani külastust. Selle kohta oli aga mulle räägitud õudusjutte, kuidas 40-kraadise päikse käes peab looklevas järjekorras seisma teinekord 4-5 tundi.... Seepärast soovitati kindlasti ennem 11-t kohale jõuda. Roobid aga - tänu eilsele maratonorienteerumisele, olid "out of order". Tiuxil ilutses 4da varba all vill, mis oli suurem, kui varvas ise... Teised villid (ka mul) olid selle kõrval poisikesed. Plaasterdasime siis oma jalad põhjalikult sisse ja ettevaatlike sammudega harjutasime need taas kõndima.... Ees ootas järjekordne päev täis kõndimist... Mis parata...
Oma mehise hommikusöögi võtsime Vittorio kohvikus. See oli traditsiooniline Itaalia hommik: tass lattet, Tiux eelistas Espressot, 2 sooja pita vahel serveeritud prociutto-singi, mozzarella ja tomati võikut (millest me kumbki ühe kaasa pakkisime - ei mahtund) ja kohapeal valmistatud küpsetised.... Suurepärane suutäis. Seejärel võtsime bussi ja kihutasime otse Vatikani. Siin järgnes aga reisu piinlikem hetk. Peetruse platsil olles vaatasime kõrget kinldusehoonet - kus on miski muuseum ja veendunult, et see ongi Vatikan, asusime sinnapoole teele.... Kindlus oli lahe, aga infopunktist saime teada, et siiski Peetruse platsi kirik ONGI SEE! :D Silmad häbi täis, marssisime tagasi platsile, mis ennem oli suht tühi olnud. Nüüdseks lookles seal oma 200-meetrine järjekord. Õnneks liikus see väga kiiresti - ca 20 mintsa ja olimegi sees. Kõigepealt läksime kiriku alla - käikudesse, kus on maetud või mumifitseeritud erinevad paavstid. Sh. Johannes Paulus II. Tema matmispaiga juures ei tohtinud isegi pikemalt seisma jääda - turvamees ajas kohe minema. Võis vaid põgusa pilgu heita ja edasi liikuda. Mõni eemal põlvitas ja toksis meeleheitlikult ristimärki ette nagu puhanuks seal Jumal ise.
Seejärel vaatasime kirikut seest. Grandioosne, massiivne, võimas.... Ja see Michelangelo kuulus laemaal.... No vat ma ei kujuta ette, kuidas ta küll viitsis seda teha kaotamata motivatsiooni. Elutöö. Ja huvitav, mitu tundi ta igal hommikul ronis mööda tellinguid sinna lae alla? Vend pidi päris heas füüsilises vormis olema. Viimaks siis võtsime ette hirmuäratava teekonna Peetri kiriku tippu. All piletimüügis oli hoiatus, et vanurid ja südamega kimpus olevatel inimestel ei ole sinna asja, sest 5oo astme jagu saad küll liftiga, kuid 360-millegagi, tuleb tampida jala. Siiski võttis Tiux südame rindu ja otsustas siiski liituda. Need trepid olid kohutavad! Klaustrofoobiku hirm! Umbes meetri laiune ruum, vahepeal sirge trepiga, kuid välimine sein oli kaldus trepi kohale justkui langeks kohe-kohe peale. Vahepeal muutus trepp keerdtrepiks. Õhku ei olnud üldse. Tagasi seal keerata ei saanud, sest väljapääsu trepp asus hoopis mujal ja rahvamass ronis mööda treppi katkematult. Puhkasime ühes aknaavas. Tiux istus ühe lõõtsutava rammusa noormehe kõrvale. See oli vist suht südari äärel. Tiux igatahes lõõtsutas tunduvalt vähem ja me ka lahkusime sealt ennem. Punetava näoga noormees jäi meist hinge tõmbama. Mainimata jätsin selle, et kuna Vatikani (või üldse sealsetesse kirikutesse) ei lasta seelikute, lühikeste pükste ja õlgu paljastavate riietega, siis võimendas umbses kitsaskoridoris ronimise rõõmu veel riietus - pikad püksid ja varrukatega T-särk. Need olid täielikult selga kleepunud. Tundsin, kuidas higi jooksis mööda selga ja kõhtu nagu infrapunasaunas. Kui hea oli üles jõudes õhku kopsu tõmmata! Huhhhh! No ja vaade - terve Rooma minu jalge-ees, seda ei ole mõtet siin kirjeldada. See oli võimas. Ja vaade, mis avanes kiriku sisemusse - alt vaadates tundus kirik küll kõrge ja võimas, aga ülevalt - see oli kolossaalne! Kuidas küll siukseid asju vanasti ehitati???? Tegime telefoniga mõned pildid ka.
Kokku veetsime Vatikanis siis ca 2-3 tundi. Kui alla jõudsime, oli käes lõunaaeg. Istusime lõunastama ühte toredasse tänavakohvikusse. Otsustasime täna Itaalia pizza ära maitsta. No loomulikult oli see vaatamata kuumusest tingitud isupuudusele, väga maitsev. Ja loomulikult õlu selle kõrval :) Suurepärane lõuna!
Edasi liikusime Via Germanicole - kus Vittorio oli meile shoppingut soovitanud.... See oli traditsiooniline itaalia shopping-street, oma butiik-poodidega, mis sisaldasid kaupu, mis ei vastanud minu maitsele.... või siis ilusaid brändiriideid - mis maitse poolest oleksid ok, kuid hinnaklass jälle selline, et "ah, ostan ära" suhtumist ei tekkinud. Kuna otseselt midagi mul vaja ei olnud, siis jäid ka sealt ostud sooritamata. Ahjaa, ühe kliedi siiski leidsin. Tiux ostis samast poest valge seeliku, mille ta kohe ka selga jättis. Sealtkandist leidsime ka esimese pisikese toidupoe. Uudistasime niisama valikut - aga see oli poekese väiksuse tõttu päris piiratud. Ainsaks ostuks jäi sealt 2 pudelit vett.
Jõudsime metroopeatusesse ja eiteakust, tekkis mõte, minna Trasteveresse. Trip.ee-s oli keegi soovitanud seda, kui shopping piirkonda. Mis siis ikka. Istusime bussi ja põrrutasime kohale. Bussipeatuses väljudes ei tundunud see küll mingi shopping piirkonna moodigi... Kuna aga kiiret ei olnud kuhugile, jalutasime mööda tänavat edasi kuni leidsime ühe väikese toidupoe. Ostsime sealt jogurtit, puuvilju, õlut ja juustu. Istusime ühe tänava nurgale maha ja võtsime kerge kurepette. Pärast edasi jalutades leidsime veel teisegi toiduka. Peale seda hüppasime trammi ja mõtlesime, et sõidame Terminisse ja sealt kaudu koju. Ei möödund vist peatustki, kui trammi aknast avanes meile vaade, mille peale hüppasime mõlemad püsti nigu ussist nõelatud - KAUBANDUSKESKUS! Kohe päris ehtne kaubanduskeskus, mida olime otsinud alternatiiviks butiikidele ja pisipoodidele. Loomulikult - maha ja padavai peatuse jagu tagasi.... Ja asi oli seda väärt - leidsin omale kauaotsitud shampooni+balsami komplekti. Jah, loomulikult Zero Frizz - mu lemmik sari, mida Eestis kahjuks saada ei ole. Seal veetsime tunnikese. Kuna toidupoest olime ostnud nii mõndagi rasket, siis kaubanduskeskuse toidupoe jätsime seekord vahele. Trastevere tänava alguses - ehk teisisõnu mingi jõe (mida esialgu Tiberiks pidasin, kuid see ta vist ikka lõpuks polnud) poolses otsas käis vägev melu - tänavakohvikud, vabaõhumuusikud ja mis kõik veel. Kuna meil aga kotid olid metsikult rasked, otsustasime homme õhtul siia uudistama tulla. Õnnelike ja väsinunatena jõudsime lõppeks koju. Hommikune Vittorio võiku kulus õllekõrvale marjaks ära. See maitses ikka sama hästi, kui hommikul. Nämm-nämmm! Kuna aga väsimus niitis meid jalust, siis läksime juba pool 11 magama.... Homme jälle päev!
Pühapäev, 27. juuli
Täna magasime kaua. Lausa 9ni. Pühapäev ja autoremonditöökoda akna all oli kinni :) Sõitsime bussiga Terminisse ja hommikustasime seal. Hommikusöök koosnes Lattest ja joogijogurtist, mis ma eile poest ostsin. Tiux võttis croissandi. Mõtlesime, et Lido Express ehk väljub Terminist ja natuke seda sealt ka otsisime, kuid tulutult. Siis otsustasin järgida siiski trip.ee-st saadud reisijuhiseid ja võtsime metroo Piramidesse. Sealt läks kõik edasi nigu õlitatult. Rongiga pool tundi sõitu ja olimegi rannarajoonis. Otsustasime, et sinna "kesksesse" Lido di Ostia randa ei lähe ja sõitsime 2 peatust edasi. Rongis oleval "juhendil" paistsid selle peatuse juures justkui mingid puude märgid - mõtlesime, et mingi looduskaunis koht ehk.... Ei teagi, mida need puu märgid tähendasid, igatahes ühtegi puud seal küll ei olnud. Tulime rongilt maha, koos kohalike vanaldaste tibidega, kes samuti paistsid randa minevat. Haakisime end sappa ja nati aja pärast nägimegi randa. Seadsime sammud. Rannariba oli ca 50 meetrit lai, suht hõredalt veel asustatud. Võtsime omale kumbki rannatooli ja varju - 5 EURi tükk. Noh, mis sis ikka. Ilm oli palav, aga õnneks oli piisavalt tuuleõhku, mis ei lasknud lämbumistunnet tekkida. Vesi oli väga soe - ma arvan, et 25-26 kraadi ehk. Ja väga väga soolane. Lausa kibe. Selle eelis oli muidugi hea kandvus :) Ujumiseks eriti vehkima ei pidand - vesi kandis sind ise suurte lainetega kaldapoole. Sügavaks läks väga käbens. umbes 10 meetrit kaldast oli vesi juba üle pea. Kahjuks aga olid just seal kõikse paremad lained - paraku ei jagunud sinna seiklema minekuks julgust. Minesatea :) Imelik oli see, et rahvast eriti vees ei olnud. Ei tea, kas nende jaoks oli külm, või reostunud? Kusagilt lugesin, et kohalikud seal eriti suvitada ei taha, sest ei ole just kõige puhtam rand. Aga vahet ei ole, usun, et ei tapa :) Ja seal rannas ilma ujumata olla - võimatu! Peale 3 tunnist rannatamist pakkisime endid kokku ja asusime mööda Vahemere äärt kallast pidi jalutama. Vesi mõjus me kurnatud jalgadele nagu palsam. Lained tulid mühinal mööda sääri ja aeg-ajalt oli tegemist, et mitte tasakaalu kaotada, aga see mõjus nigu massazh :) Meist järgnev rand oli purjetajate rand. Erinevad purjekad olid aetud ninadega kaldasse. Kuna vesi läks nii järsku sügavaks, oli neil hea otse kaldast startida. Peale seda tuli miski eliidim rand - päikesetoolid olid peenemad, kui need meie rannas olid olnud. Rahvast oli hõredamalt. Pärast seda tuli vapsee mingi VIP place - seal sai vist ilmselt rentida omale bangolod. Keerasime sinna korra sisse, et asja lähemalt uurida, aga liiv oli nii tuline, et jooksime peagi tagasi vette. Huhhh, kergendus... Jalutasime edasi ja siis jõudsime eriti rahvastatud randadesse. seal oli ikka nii räme, et ei mahtund õieti kõndimagi - rääkimata siis omale lamamisplatsi leidmisest. Hea, et me sinna ei läind. Lido di Ostiasse me lõpuks ei jõudnudki, aga arvan, et seal oli umbes sama seis, kui mitte isegi hullem.... Käisime seal vetsus, pesime oma jalad ja väljusime. Kui itaaliakeelsest tekstist õigesti aru sain, oli sealne ranna sissepääs tasuline - täiskasvanu 12 EURi.... ja päevavarje ja toole seal küll inimestel ei paistnud. Tundsin heameelt, et olime vist õige ranna valinud ;)
Selleks ajaks oli juba lõuna käes ja võtsime intuitsiooni järgi suuna kuhugile, kus võinuks olla rongipeatus. Küsisime ühelt ameerika daamilt teed ja ta juhatas meid kenasti rongijaama. Ennem seda aga jäi meile silma ilmselt ainus tolles kohas lahti olev toidukoht. Sinna oli pühapäevalõunat tähistama kogunenud miski 10 pealein itaallastest suguselts ja 3ne vanurite seltskond. Istusime kaa platsi. Teenindaja tuli tõi me lauale valge lina ja menüüd. Tiux võttis lõhepasta (mille oleksin ilmselt ise võtnud, kui ei oleks soovind erinevaid toite maitsta) ja ma ravioolid tomatiga. Mõlemad toidud olid parim, mis ma seal oldud aja jooksul sain. Eriti hea oli see lõhepasta! Viis lihtsalt keele alla. Kõrvale loomulikult õlu :) Istudes ja oma toitu nautides nägime, kuidas idast ajas üles äikesepilve - ähvardavalt tumesinine. Peale lõunastamist ajasime end jalule nind liikusime vaikselt rongijaama. Kuna ka rannalõvid olid ilmselt lähenevat äikest märganud, siis kogunes neid perroonile järjest juurde. Rongi ei tulnud ega tulnud. Vastassuunast oli juba 2 eksemplari läinud, aga meie suunal ei lähenend ikka midagi. Perroon oli rahvast pungil ja hirmuga mõtlesin, kuhu küll need inimesed ära mahuvad. Kui rong peale 30 minutilist ootamist lõpuks saabus, oligi olukord täpselt nii õudne, nagu olin arvanud. Aparaat litsuti puupüsti rahvast täis. Litsusime endki sisse ja võtsime käsipuudest kinni. Otse minu ees akna all istusid 2 vihaleajavat affi - mingid kohutavalt koledad lühikesed kutid - jumala sarnaste nägudega, aga vist omavahel võõrad. nokkmütsid silmile tõmmatud ja päikseprillid ees - et jumala eest ei peaks oma istet kellelegi loovutama :)))) Tiuxist oli kahju. Seisis teine näost valge mu selja taga. Sõitsime täpselt äikesepilve poole. Ootasin põnevusega, milline näeb siis välja Itaalia äikesetorm. Otsustasime, et läheme maha Piramides ja vaatame seal pisut ringi. Mõeldud-tehtud. Piramides maha. Oligi seal miski püramiidi kuju. Istusime selle lähedusse vihmavarju. Ilm oli läinud suht jahedaks ja väga tumedaks. Ootasin, et nüüd iga hetk kärgatab äike ja hakkab vihma kallama... Aga tuhkagi. Paar välgunoolt jooksid üle taeva. Müristamist nigu ei olnudki ja vihma ei tulnud - tibutas vaid paar piiska... Ja nii palju siis äikesest....
Jalutasime sealt natukene edasi. Pühapäevaselt olid aga enamus poode-baare kinni. Leidsime ühelt tühjalt tänavalt vaid jäätisebaari, mis oli avatud. Jäätis oli seal erakordselt odav 1.50 per jäätis ja sai veel valida 3 erinevat palli. Valik oli muidugi mehine :) umbes 20 erinevat sorti jäätist. Ei mäletagi, mis jäätise tüübid ma valisin, aga see oli jälle võrratult hea! Kuigi ilm oli jahedavõitu ei suutnud ma seda juhust ka kasutamata jätta. Jäätised söödud, otsustasime, et lähme ostame Trastvere kaubanduskeskusest omale koju viimiseks toidukraami ära. Mõeldud- tehtud. Hüppasime bussipeale ka kihutasime kohale. Ostsin 2 veini, 2 kohvi - üks neist orgaaniline, pastat, magusat ja muud ninni-nänni. Lõppkokkuvõtteks tekkis jälle mitmekilone kotipaun.... Egass muud, kui mõtlesime, et viime oma rannanodi koju ja tuleme tagasi õhtupoole ja kaeme, mis täpsemalt siin Trasteveres (jõe ääres) õhtuti toimub. Istusime siis maha bussi ootama. Järjekordse tõestusena Itaalia ääretust külalislahkusest lähenes meile üks vanadaam. Esialgu kõnetas meid Itaalia keeles, kuid nähes, et me ei mõika lisas ingliskeeles, et buss pühapäeviti ei liigu. Kõndigu me veits edasi ja võtku tramm. Mõtetelugeja. Kust ta küll teadis, et me lihtsalt seal oma pampudega jalgu ei puhka :) Mis sis ikka, võtsime trammi ja seejärel bussi ja kihutasime koju. Viskasime asjad ära ja vahetasime riided - ma võtsin kohe oma eile ostetud kleidi kasutusele. Hotellis oli uus receptionist - umbkeelne itaalia papi, kes naljaga pooleks nõudis pidevalt, et küsigu me kõike Itaalia keeles. Kuna olime poest toonud kaasa ka ühe punase Sitsiilia veini, mida soovisin kohe mekkida, siis olin sunnitud südame rindu võtma ja minema härraselt avajat nõutama. Vein maitses päris hää. Arvestades selle olematut hinda - kohe väga hää :) Kuna kell juba pool 9, asutasime end siiski peagi minekule. Bussi oodates avastasin, et olin jätnud kaardi hotelli. Tiuxile see kohe mitte üks põrm ei meeldinud. Ka minus tekitas see ebakindlust, kuid mitte piisavalt, et tuldud tee tagasi marssida. Jõudnud Trasteveresse käisime mööda jõe kallast ja imetlesime õhtust vilgast kaubandustegevust - lisaks nänniputkadele oli seal arvukalt erinevast stiilis kohvikuid - kebabist kuni idamaiste vesipiibukohvikuteni. Huvitav oli ka kokteilibaar, kus olid ehitatud intiimsed pesakesed diivanite ja vooditega. Noored armunud said oma kokteile limpsida otse voodis :) Selle kõrval oli analoogne pleiss vähe kehvikumatele - voodi oli asendatud maha pandud tekikese, öökapil punase lambikese ja patjadega. Õhtusöögiks valisime siiski pizzabaari jõest Trastevere poolsel kaldal väikeses kõrvaltänavas. Melu kees ja rahvast oli hordidena. Leidsime siiski ühe vaba laua. Tiuxil oli kebabi lõhnast tekkinud vastupandamatu isu liha järele ja tellis menüüst kotleti. Paraku aga oli see otsa lõppend (ei tea, kes küll seda sõi? Kõik baaris viibijad sõid pizzat :) - ilmselt oli see lihtsalt "teaser", et inimene maha istuks ja lõpuks ikka pizza võtaks :) Mina tellisin loomulikult pizza :) ja loomulikult õlle.... Pizzat jagasime kahekesi. Üritasin ühtlasi hindust teenindaja käest teada saada, mis kellani yhistransport sõidab. Kuna meil oli eelnevalt erinevat infot - ühe järgi sõitvat ühistransport vaid südaööni, teise kohaselt öö läbi. Hindu ei suutnud meile seda infot uurida ja siis kõnetasin üht noormeest meie kõrval lauast. Ta küll ei teadnud vastata, kuid Itaalia külalislahkuse tõestuseks tõusis lauas ja läks seda uurima. Südaöine variant leidis kinnitust... Pizza söödud ja südaööni oli jäänud vaid 10 minutit. Liikusim bussipeatuse poole. Kuna Trasteverest Terminisse oli ca 6 peatust bussiga, oli ilmne, et Terminist peame hotellini jõudma jala. Ja kaarti meil ju ei olnud.... See aga erilist hirmu ei tekitanud. Bussiga oli Terminist meie hotellini 2 peatust. Jala seega ca 15 mintsa kõndida. Küsisime erinevatel karabinjeeridelt ja hotellipoistelt ja lihtsalt tänaval liiklejatelt muudkui teed ja igaüks juhatas meid sutsu edasi. Seega läks meil ca 20 minutit ja olimegi hotellis - kuigi oleks väga tahtnud veel Trastevere melu nautida....
Esmaspäev, 28. juuli
Ärkasime jälle ca 9 paiku. Tiux oli kummalisel kombel ära kõrbenud. Minu mõistus küll ei võta, kuidas päevavarju all viibides see õnnestub.... Minul olid Vahemere päikesest teised ettekujutused ja olin pisut pettunudki, et mulle polnud päike märgatavalt peale hakand. Pakkisime oma kodinad kokku. Veinid ja kohvid võtsid kohvris nii palju ruumi, et kohvri sulgemine oli suht nibin-nabin. Maksin arve ja chekisime end välja. Tiux oli ettenägelikult kaasa võtnud 2 Eesti shokolaadi. Ühe neist andsin check - ini poisile ja palusin tal seda jagada toateenindajatega :) Poiss oli nii sillas, et sattus lobisema nii, et mõtlesin, et me sealt ei saagi minema enam. Hommikusöök, õigemini vaid Latte Vittorio kohvikus. Latte oli tal tõesti rammus - peale seda tegelt mingi võileib enam ei mahukski. Ei viitsind seal kaua aega viita. Vittorio kinkis mulle veel ühe Sitsiilia kvaliteetveini - punase. Selle mahutamine niigi pungil kohvrisse oli omajagu loovust nõudev. Viisime oma pagasi Termini pagasihoidu ja kammisime Termini poode - seal oli neid palju ja yx päris hea. Leidsin sealt omale huvitavad sukapüksid ja sokid. Tiux võttis vannipärlid. Maksime ära ja kihutasime minema. Mõne aja pärast hakkasin uurima, et kas Tiux pani ostud oma kotti (ma toimetasin samal ajal vel telefoniga - uurisin tööjuurest Kristelilt lennuseisu ja rahakoti ära panekuga - miskipärast eeldasin, et Tiux võtab ostud, kuid ta ei olnud seda teind).... Läksime poodi tagasi ja õnneks olid meie ostud leti peal väikesesse kilekotikesse pakituna ootamas. Vedas uimastel! Siis suundusime Via Nationalele - järjekordne soovitatud shopping-street. Sarnane kõigile eelmistele Gucci, Armani, Miu-Miu, Prada, Valentino, Guess.... mida kõike veel - Saldi -70%.... Lugematu arv kinga ja kotipoode, millest Tiux lootis ikka oma Valentinot leida - kuid asjatult.... See võimalus oli käest lastud. Päev oli eriliselt palav - palavaim kõigist eelnevatest. Vilus oli 35 kraadi. Päike aga paistis otse pähe ja usun, et päikse käes oli üle 40 kindlasti. Spari toidukast võtsime omale lõunasöögiks traditsioonilise võiku mozzarella ja tomatitega. Joogiks loomulikult Peroni õlle. Istusime Piazza Del Republica treppidele maha ja lasime heamaitsta. Lisaks oli mul veel eilsest orgaaniline virsikumahl, mis maitses magustoiduna jumalikult hästi. Peagi lonkisime tagasi Termini kanti. Kammisime veel mõned mõttetud poed ja maandusime ühes kõrvaltänava õllekas. Selle tüütu teenindaja asus meid kohe piirama. Ei olnud oma õlle lõpetanud, kui Vittorio helistas, et tema tahab ikka veel tulla hüvasti jätma. Kas me saaksime minna tagasi Piazza Del Republicale. Ütlesin, et ei suuda kõndida - sinna oli oma pool kiltsa - et tulgu Terminisse siis. Mida ta veel tahab? Hommikusöögil juba jätsime hüvasti, mis sis veel? Armus ära vist. Terminis istusime kohe jälle maha - jalad, jalad, jalad! Siis ta tuiskas uksest sisse, jättis 2 minutit veel headaega ja kihutas minema :))) Istusime veel õues natuke ja lihtsalt vaatasime inimesi. Neid on Termini lähistel meeltult ja igasugu musti-valgeid-peeneid-pakse ja huvitavaid isendeid issanda loomaaiast. Õnneks läksime varakult valmis baggage claimi. Seal oli hull järts. Veetsime oma kotte oodates ca pool tunnikest. Kui asjad käes jäi veel 20 mintsa rongini. Seekord õnneks saime rongis istekohad ja nautisime tuttavlikke linnaosasid - peatusi, kui rong Fiumciminio poole kihutas. Nagu iga kord reisu lõppedes oli kahju lahkuda, aga hea on teada, et saan iga hetk tagasi minna, kui vaid soovin :) Järmisel korral tahaks rentida auto ja sõita väiksematesse asulatesse. Näha Sitsiiliat ja Toscanat, väikesi veinimõisasid, mägiseid külakesi, õdusat maaelu ja vaiksemaid rannaääri - seda "päris" Itaaliat.
Lennujaamas võtsime veel viimase pizza viimaste järele jäänud EURide eest - et ikka kõik saaks kulutatud. Vittorio helistas 2x - ahistab :S - ei võtnud vastu. Mis mul talle ikka öelda :D Tore on Itaalia viisakus ja külalislahkus, kui see ei muutu pealetükkivuseks.
Väljalend hilines miski 20 mintsa, aga lend ise möödus kiirelt. Kui kapten teavitas, et Tallinnas on 11 kraadi, mõtlesin Õllebaari-poisiga lobisetud teemadele ja 10 kraadi olevat Roomas talveti... Njah, aga mis siis ikka. Vammused välja ja tagasi Eesti suvesse ja argipäevastesse toimetustesse. Sellegipoolest jätan sellest reisist enda mälestustesse Itaallasliku abivalmiduse, elurõõmu ja ellusuhtumise, kus välised näitajad ei tähenda midagi. Kogu seal oldud aja jooksul nägin vast 3 luksusautot. Ülejäänud olid kõik tavalised lihtsad sõiduriistad, mida vastupidiselt eestlaslikule staatusesümbolile, kasutati eesmärgipäraselt: omaniku transportimine ühest kohast teise. Kuigi liiklus oli paras kaos, enamustel autodel ikka väiksed mõlgikesed peal ja silmad katki - ei olnud seal liiklusmölakaid ega ka näpuvibutajaid. Inimesed olid tolerantsed ja mõistlikud. Vastupidiselt arvamusele, et kuumavereline itaallane röögib ja vehib kätega, kui keegi eksib - eimidagi sellist. Eksimusele juhitakse tähelepanu ja seda mitte ärategemise või õiendamise pärast, vaid heast tahtest ja abivalmidusest. See on, mida tahaksin endaski säilitada, kui õppetundi ja tükikest Itaaliast.
Neljapäev, 24. juuli
Tiux laekus meile juba eelmisel õhtul. Poole käega pakkisin kotti ja suhtlesin Tiuxiga. Loomulikult praakisin pooled esialgu valmis pandud riidehilbud välja, sest kohver läinuks liialt suureks. Kuna Rooma kohta shopingu-infot mul eriti ei olnud, siis ei saanud sellega ometigi riskida, et kohvris vajalikku ruumi ei jagu :) Seega siis, kohver pakitud ja magama.
Reede, 25. juuli
Ärkasime kell 6. Tegime kerge kohvi ja kolmveerand 7ks viskas Kaups meid jaama. Lennuk pidi väljuma kell 8. Lennuseisu olin eelnevalt järgi uurind ja seal olevat kohti piisavalt. Lennujaama sisenedes kuulsin kedagi ennast hõikavat. Pead keerates märkasin oma kunagist kursaõde Kerttilyt. Ta oma sõbranje ja poiss-sõbraga oli samuti teel Rooma. Paar sõna vahetatud siirdusin check ini poole. Ikkagi esimene ID-reis, siis natukene check in´is pabistasin küll, mis siin salata. Meile sattus ka õpipoisist check in´i töötaja ja tal tekkis seal mingi jama, niiet pidi vanema kolleegi appi kutsuma. Peale 15 minutilist pusimist, sai poiss meid lõppeks siiski checkitud ja siirdusime turvakontrolli. Olin kodust ka võikud kaasa teinud ja 1 neist asus minu, teine Tiuxi kotis. Mina oma ausa näo ja olekuga läbisin turvakontrolli edukalt nagu alati. Tiux, va kriminaal aga jäi võileibadega vahele ja pidi nende kohta aru andma. Õnneks neid siiski ei konfiskeeritud ja saime kenasti gate´i valmis minna. (Ääremärkusena olgu ära mainitud, et lõpuks leidsid need võikud siiski oma koha hotelli prügikastis, aga see selleks).
Nii see lend otsa sai. Baggage claimis oli natukene ootamist. Kotid käes, haakisime end Kerttily ja Co sappa, et leida kiireim tee väljapääsuni. Korra mõtlesime, et võtaks takso - see pidada 5-peale sama tulema, mis Leonardo Expressi pilet, kuid otseloomulikult liikusid lennujaamas vaid "röövel-taksojuhid", kes pakkusid meile 100 EURost trippi kesklinna. Seega siiski otsustasime Leonardo Expressi kasuks ja asusime pileteid hankima. Kuna automaatne piletimasin oli korrast ära, seisime üsnagi pika saba, et oma piletid kätte saada. Kuna rong oli juba ees, siis kihutasime jooksujalu selle poole. Kerttily poiss-sõber juhtis tähelepanu, et enne rongi sisenemist tuleb piletid veel kusagil komposteerida. Esimesesest kollasest komposteerimismasinast kihutasin pimesi mööda - siis aga sai selle keerulise toiminguga ühelepoole ja hüppasime viimasel hetkel pungil täis rongi. Rong asus ka kohe teele. Väikese otsingu peale leidsime omale ka istekohad. Termini Stationis jätsime Kerttily ja seltskonnaga nägemiseni ja kulgesime kohemaid Rooma kaarti otsima. Kaart käes, tuvastasime oma hotelli asukoha. Hotelli nimi oli Porta Pia. Kaarti vaadates rõõmustasin, et näed, isegi hotell peal. Kuna aga jaamahoonest väljudes ei olnud meil mitte õrnematki aimu, millises ilmakaares me väljusime, siis asusime oma mõistuse järgi orienteeruma. Mingil hetkel tundus, et oleme vist vales kohas - koukisime välja oma kaardi ja asusime tuvastama... Siis astus meile ligi üks soliidselt rõivastatud noormees ja vadistas midagi rõõmsalt Itaalia keeles. Ilmselt küsis, kas oleme eksinud. Näitasin talle kaardilt oma Porta Piat. Noormees viipas meile, et läheksime temaga kaasa. Nii me siis orienteerusime umbes 300 meetrit kohaliku umbkeelse noormehega teadmata suunas. Ta üritas ka mingit vestlust üles võtta, kuid paraku oma umbkeelsuses see tal eriti ei õnnestunud. Suuna aga näitas ta meile kenasti kätte. Astusime siis vapralt hotelli suunas. Põhjamaa inimese jaoks oli ilm harjumatult palav - ikka üle 30 kraadi, kuid jätkasime vapralt orienteerumist. Kaardi kohaselt jõudsime siis Porta Piasse, kuid mida ei ole, on hotell. Sõelusime seal oma pool tundi edasi-tagasi kuni Tiux, va kavalpea, lõpuks taipas, et Porta Pia meie kaardil ei tähistanud mitte hotelli vaid hoopis üht triumfikaare laadset monumenti. Edasi läks libedalt. Leidsime oma hotelli 100 meetri kauguselt üles. Kuna aga hotelli broneerinul oli check in alates 14:00, siis oli meil vaja 2 tundi parajaks teha. Leidsime lähedusest kohviku ja istusime sinna oma kuumenenud keha ja jalgu puhkama. Astusin kohvikusse ja otse õllekülmiku suunas. Kohvikuteenindaja oli väga sõbralik ja soovitas mulle Itaalia parimat õlut - marki kahjuks enam ei mäleta, aga kadus ta küll nigu kerisele :) Sõbralik baariomanik Vittorio tuli meiega lobisema. Õlle eest ta meilt midagi ei kasseerinud ning lisaks kinkis veel väikese vaarikamoosi. Kuna me hotellis hommikusööki included ei olnud, lubasime järgmisel hommikul taas kohvikusse minna hommikust sööma.
Hotelli jõudsime siiski tunnike varem, kuid saime oma toa kätte. See oli armas pisike tuba vaatega sisehoovi. Olin oodanud 2 tärni hotellist hullemat, kuid see üllatas mind väga positiivselt. Ka hotellipoiss oskas kenasti inglise keelt ja ilmutas igakülgset abivalmidust. Prosto sjuper!
Viskasime käbens teised kestad selga ja kihutasime linnapeale. Esimese päeva kavas oli lihtsalt hängimine ja shopping. Vittorio oli meile jaganud näpunäiteid, kuidas shoppingupiirkondadesse jõuda metroo või bussiga. Seepärast asusime siis jälle pileti otsingutele. Tee ääres märkasime helesinist automaati - eeldatavalt siis piletimasin, eks.... Astusime ligi ja hakkasime asja uurima, mis raha sisse läheb, kust, kui palju jne.... Sõiduteel peatus üks masin ja välja hüppas üks vanahärra, kes kätega vehkides itaaliakeeli meile seletada üritas, et ärge ostke, PARKIMINE on siin tasuta. Parkimisautomaat - selge! :) Piletiputka asus teistpool teed. Saime oma piletid lõpuks kätte, kuid miskil veidral põhjusel otsustasime jalutada. Oleks me jalad vaid aimanud, mis neid ees ootab... Kaart näpus üritasime orienteeruda Via Del Corsole. Lõppeks sinna ka jõudsime. Kammisime butiigist-butiiki, poest-poodi. Midagi väga ilusat ei leidnud.... Vaatamata "Saldi -70% siltidele, olid kaubad siiski suht kallid ja tee või tina, mul on vist teine maitse kaa :(
Lõpuks jõudsime kuulsate Hispaania treppideni. Seal olid jalad juba suht surnud ja istusime mõneks ajaks treppidele puhkama - et jõuaks sealt ikka lõpuks üles ronida. Jõudsime. Suurepärane vaade! Kirik, mis treppide otsas asus jäi aga mulle suletuks, sest neegrist turvamees ei lubanud mul seeliku tõttu siseneda. Noh, mis sis ikka :)
Keha pisut jahutatud ja sarv sutsu soe, asusime taas rajale. Ühest kotipoest leidsime Tiuxile superilusa Valentino koti - oli allahinnatud 90 eurolt 39-le. Peale pikka vaagimist, Tiux seda siiski ei ostnud. Arvasin kohe, et ta hakkab seda kahetsema - peale umbes 50dat kotipoodi - hakkaski! Jäätisekohvikust ostsime kuulsat Itaalia jäätist. See maitses lihstalt vapustavalt! Maandusime jäätisega Pantheoni esise purskkaevu treppidel. Nautisime pontsaka laps-pillimehe akordionikontserdit ja olukorda, kus võime istuda nii, et keegi ei tule tyytama, ega pappi nõutama.
Sealt viis jalutuskäik edasi mööda Via Del Corsot ja poode.
Õhtustasime Via Del Corso ääres miskis suvalises pastakohvikus. Pasta oli leige ja kindlasti ei olnud parim võimalik Itaalia pasta. Toidu kõrvale loomulikult veini. Ja edasi Piazza Veneziale. See oli võimas suur ehitis, mille ees kõrgus ratsaniku monument ja 2 suurt Itaalia lippu. Sealt otse sai alguse ka Via Imperali - seda tänavat ääristasid vanad võimsa impeeriumi varemed meie ajaarvamise algusaegadest. Vägev värk. Ees terendas Colosseum. Kahjuks, sealsamas meie reisu esimesel õhtul, ennem Rooma visiitkaarti - sai meie fotoka patarei tühjaks. Laadija oli ununenud koju ja mina enda masinat üldse ühes ei võtt, sest ta on suur ja raske....... Nüüd siis oli aeg kahetseda.... Õnneks on olemas telefoni fotokad...
Jalutasime ringi ümber Colosseumi. Kuna oli juba hämardumas, siis sisse sinna ei saanud (pärast lugesin raamatust, et Colosseum suletakse igal õhtul tund ennem päikese loojangut - seal aga loojub päike umbes 7-8 paiku ja päris pime on 9st). Jalad olid suurest kõmpimisest väsind ja otsustasime ennem kojuminekut teha veel väikese veini tänavakohvikus. Väga õdus koht oli - kaetud viinamarjaväätidega. Samas restorans kohtasime ka oma paarikesest reisukaaslasi :) Kõik teed viivad Rooma!
Koju läksime metrooga. Väljudes Policlinica jaamast rabasin kaardi ja asusin uljalt teele. Kõmpisime ca 2 km, kui avastasime, et oleme valinud siiski vale suuna ja täielikult eksinud.... See oli masendav hetk. Ma arvan, et olime tol päeva maha trampinud ca 20 km! Tiuxil lõid tallad tuld, mul põlved.... Aga teha polnud midagi. Ümberpöörd ja tuldud teed pidi tagasi... Tee ääres kasvasid põnevad suured männid, mille üks käbi oli sama suur, kui minu peopesa! Võtsin selle kaasa. Seemned olid tal kaa sees. Näis, kas õnnestub omale kah siuke aretada ;) Proovin igastahes. Südaööks jõudsime hotelli. Dushiall ära ja vajusime poolsurnutena voodisse.
Laupäev, 26. juuli
Ärkasime esimest korda ca 7 ajal, kui hotelli sisehoovis alustas tööd autoparandus. Käivitati erinevaid parsasid, teostati mootoripesu ja seda kõike itaallasliku jutuvadina saatel. Kuna aga väsimus oli kontides, siis magasime 8ni välja. Siis aga oli viimane aeg roobid alla ajada, sest laupäevane päevaplaan nägi ette Vatikani külastust. Selle kohta oli aga mulle räägitud õudusjutte, kuidas 40-kraadise päikse käes peab looklevas järjekorras seisma teinekord 4-5 tundi.... Seepärast soovitati kindlasti ennem 11-t kohale jõuda. Roobid aga - tänu eilsele maratonorienteerumisele, olid "out of order". Tiuxil ilutses 4da varba all vill, mis oli suurem, kui varvas ise... Teised villid (ka mul) olid selle kõrval poisikesed. Plaasterdasime siis oma jalad põhjalikult sisse ja ettevaatlike sammudega harjutasime need taas kõndima.... Ees ootas järjekordne päev täis kõndimist... Mis parata...
Oma mehise hommikusöögi võtsime Vittorio kohvikus. See oli traditsiooniline Itaalia hommik: tass lattet, Tiux eelistas Espressot, 2 sooja pita vahel serveeritud prociutto-singi, mozzarella ja tomati võikut (millest me kumbki ühe kaasa pakkisime - ei mahtund) ja kohapeal valmistatud küpsetised.... Suurepärane suutäis. Seejärel võtsime bussi ja kihutasime otse Vatikani. Siin järgnes aga reisu piinlikem hetk. Peetruse platsil olles vaatasime kõrget kinldusehoonet - kus on miski muuseum ja veendunult, et see ongi Vatikan, asusime sinnapoole teele.... Kindlus oli lahe, aga infopunktist saime teada, et siiski Peetruse platsi kirik ONGI SEE! :D Silmad häbi täis, marssisime tagasi platsile, mis ennem oli suht tühi olnud. Nüüdseks lookles seal oma 200-meetrine järjekord. Õnneks liikus see väga kiiresti - ca 20 mintsa ja olimegi sees. Kõigepealt läksime kiriku alla - käikudesse, kus on maetud või mumifitseeritud erinevad paavstid. Sh. Johannes Paulus II. Tema matmispaiga juures ei tohtinud isegi pikemalt seisma jääda - turvamees ajas kohe minema. Võis vaid põgusa pilgu heita ja edasi liikuda. Mõni eemal põlvitas ja toksis meeleheitlikult ristimärki ette nagu puhanuks seal Jumal ise.
Seejärel vaatasime kirikut seest. Grandioosne, massiivne, võimas.... Ja see Michelangelo kuulus laemaal.... No vat ma ei kujuta ette, kuidas ta küll viitsis seda teha kaotamata motivatsiooni. Elutöö. Ja huvitav, mitu tundi ta igal hommikul ronis mööda tellinguid sinna lae alla? Vend pidi päris heas füüsilises vormis olema. Viimaks siis võtsime ette hirmuäratava teekonna Peetri kiriku tippu. All piletimüügis oli hoiatus, et vanurid ja südamega kimpus olevatel inimestel ei ole sinna asja, sest 5oo astme jagu saad küll liftiga, kuid 360-millegagi, tuleb tampida jala. Siiski võttis Tiux südame rindu ja otsustas siiski liituda. Need trepid olid kohutavad! Klaustrofoobiku hirm! Umbes meetri laiune ruum, vahepeal sirge trepiga, kuid välimine sein oli kaldus trepi kohale justkui langeks kohe-kohe peale. Vahepeal muutus trepp keerdtrepiks. Õhku ei olnud üldse. Tagasi seal keerata ei saanud, sest väljapääsu trepp asus hoopis mujal ja rahvamass ronis mööda treppi katkematult. Puhkasime ühes aknaavas. Tiux istus ühe lõõtsutava rammusa noormehe kõrvale. See oli vist suht südari äärel. Tiux igatahes lõõtsutas tunduvalt vähem ja me ka lahkusime sealt ennem. Punetava näoga noormees jäi meist hinge tõmbama. Mainimata jätsin selle, et kuna Vatikani (või üldse sealsetesse kirikutesse) ei lasta seelikute, lühikeste pükste ja õlgu paljastavate riietega, siis võimendas umbses kitsaskoridoris ronimise rõõmu veel riietus - pikad püksid ja varrukatega T-särk. Need olid täielikult selga kleepunud. Tundsin, kuidas higi jooksis mööda selga ja kõhtu nagu infrapunasaunas. Kui hea oli üles jõudes õhku kopsu tõmmata! Huhhhh! No ja vaade - terve Rooma minu jalge-ees, seda ei ole mõtet siin kirjeldada. See oli võimas. Ja vaade, mis avanes kiriku sisemusse - alt vaadates tundus kirik küll kõrge ja võimas, aga ülevalt - see oli kolossaalne! Kuidas küll siukseid asju vanasti ehitati???? Tegime telefoniga mõned pildid ka.
Kokku veetsime Vatikanis siis ca 2-3 tundi. Kui alla jõudsime, oli käes lõunaaeg. Istusime lõunastama ühte toredasse tänavakohvikusse. Otsustasime täna Itaalia pizza ära maitsta. No loomulikult oli see vaatamata kuumusest tingitud isupuudusele, väga maitsev. Ja loomulikult õlu selle kõrval :) Suurepärane lõuna!
Edasi liikusime Via Germanicole - kus Vittorio oli meile shoppingut soovitanud.... See oli traditsiooniline itaalia shopping-street, oma butiik-poodidega, mis sisaldasid kaupu, mis ei vastanud minu maitsele.... või siis ilusaid brändiriideid - mis maitse poolest oleksid ok, kuid hinnaklass jälle selline, et "ah, ostan ära" suhtumist ei tekkinud. Kuna otseselt midagi mul vaja ei olnud, siis jäid ka sealt ostud sooritamata. Ahjaa, ühe kliedi siiski leidsin. Tiux ostis samast poest valge seeliku, mille ta kohe ka selga jättis. Sealtkandist leidsime ka esimese pisikese toidupoe. Uudistasime niisama valikut - aga see oli poekese väiksuse tõttu päris piiratud. Ainsaks ostuks jäi sealt 2 pudelit vett.
Jõudsime metroopeatusesse ja eiteakust, tekkis mõte, minna Trasteveresse. Trip.ee-s oli keegi soovitanud seda, kui shopping piirkonda. Mis siis ikka. Istusime bussi ja põrrutasime kohale. Bussipeatuses väljudes ei tundunud see küll mingi shopping piirkonna moodigi... Kuna aga kiiret ei olnud kuhugile, jalutasime mööda tänavat edasi kuni leidsime ühe väikese toidupoe. Ostsime sealt jogurtit, puuvilju, õlut ja juustu. Istusime ühe tänava nurgale maha ja võtsime kerge kurepette. Pärast edasi jalutades leidsime veel teisegi toiduka. Peale seda hüppasime trammi ja mõtlesime, et sõidame Terminisse ja sealt kaudu koju. Ei möödund vist peatustki, kui trammi aknast avanes meile vaade, mille peale hüppasime mõlemad püsti nigu ussist nõelatud - KAUBANDUSKESKUS! Kohe päris ehtne kaubanduskeskus, mida olime otsinud alternatiiviks butiikidele ja pisipoodidele. Loomulikult - maha ja padavai peatuse jagu tagasi.... Ja asi oli seda väärt - leidsin omale kauaotsitud shampooni+balsami komplekti. Jah, loomulikult Zero Frizz - mu lemmik sari, mida Eestis kahjuks saada ei ole. Seal veetsime tunnikese. Kuna toidupoest olime ostnud nii mõndagi rasket, siis kaubanduskeskuse toidupoe jätsime seekord vahele. Trastevere tänava alguses - ehk teisisõnu mingi jõe (mida esialgu Tiberiks pidasin, kuid see ta vist ikka lõpuks polnud) poolses otsas käis vägev melu - tänavakohvikud, vabaõhumuusikud ja mis kõik veel. Kuna meil aga kotid olid metsikult rasked, otsustasime homme õhtul siia uudistama tulla. Õnnelike ja väsinunatena jõudsime lõppeks koju. Hommikune Vittorio võiku kulus õllekõrvale marjaks ära. See maitses ikka sama hästi, kui hommikul. Nämm-nämmm! Kuna aga väsimus niitis meid jalust, siis läksime juba pool 11 magama.... Homme jälle päev!
Pühapäev, 27. juuli
Täna magasime kaua. Lausa 9ni. Pühapäev ja autoremonditöökoda akna all oli kinni :) Sõitsime bussiga Terminisse ja hommikustasime seal. Hommikusöök koosnes Lattest ja joogijogurtist, mis ma eile poest ostsin. Tiux võttis croissandi. Mõtlesime, et Lido Express ehk väljub Terminist ja natuke seda sealt ka otsisime, kuid tulutult. Siis otsustasin järgida siiski trip.ee-st saadud reisijuhiseid ja võtsime metroo Piramidesse. Sealt läks kõik edasi nigu õlitatult. Rongiga pool tundi sõitu ja olimegi rannarajoonis. Otsustasime, et sinna "kesksesse" Lido di Ostia randa ei lähe ja sõitsime 2 peatust edasi. Rongis oleval "juhendil" paistsid selle peatuse juures justkui mingid puude märgid - mõtlesime, et mingi looduskaunis koht ehk.... Ei teagi, mida need puu märgid tähendasid, igatahes ühtegi puud seal küll ei olnud. Tulime rongilt maha, koos kohalike vanaldaste tibidega, kes samuti paistsid randa minevat. Haakisime end sappa ja nati aja pärast nägimegi randa. Seadsime sammud. Rannariba oli ca 50 meetrit lai, suht hõredalt veel asustatud. Võtsime omale kumbki rannatooli ja varju - 5 EURi tükk. Noh, mis sis ikka. Ilm oli palav, aga õnneks oli piisavalt tuuleõhku, mis ei lasknud lämbumistunnet tekkida. Vesi oli väga soe - ma arvan, et 25-26 kraadi ehk. Ja väga väga soolane. Lausa kibe. Selle eelis oli muidugi hea kandvus :) Ujumiseks eriti vehkima ei pidand - vesi kandis sind ise suurte lainetega kaldapoole. Sügavaks läks väga käbens. umbes 10 meetrit kaldast oli vesi juba üle pea. Kahjuks aga olid just seal kõikse paremad lained - paraku ei jagunud sinna seiklema minekuks julgust. Minesatea :) Imelik oli see, et rahvast eriti vees ei olnud. Ei tea, kas nende jaoks oli külm, või reostunud? Kusagilt lugesin, et kohalikud seal eriti suvitada ei taha, sest ei ole just kõige puhtam rand. Aga vahet ei ole, usun, et ei tapa :) Ja seal rannas ilma ujumata olla - võimatu! Peale 3 tunnist rannatamist pakkisime endid kokku ja asusime mööda Vahemere äärt kallast pidi jalutama. Vesi mõjus me kurnatud jalgadele nagu palsam. Lained tulid mühinal mööda sääri ja aeg-ajalt oli tegemist, et mitte tasakaalu kaotada, aga see mõjus nigu massazh :) Meist järgnev rand oli purjetajate rand. Erinevad purjekad olid aetud ninadega kaldasse. Kuna vesi läks nii järsku sügavaks, oli neil hea otse kaldast startida. Peale seda tuli miski eliidim rand - päikesetoolid olid peenemad, kui need meie rannas olid olnud. Rahvast oli hõredamalt. Pärast seda tuli vapsee mingi VIP place - seal sai vist ilmselt rentida omale bangolod. Keerasime sinna korra sisse, et asja lähemalt uurida, aga liiv oli nii tuline, et jooksime peagi tagasi vette. Huhhh, kergendus... Jalutasime edasi ja siis jõudsime eriti rahvastatud randadesse. seal oli ikka nii räme, et ei mahtund õieti kõndimagi - rääkimata siis omale lamamisplatsi leidmisest. Hea, et me sinna ei läind. Lido di Ostiasse me lõpuks ei jõudnudki, aga arvan, et seal oli umbes sama seis, kui mitte isegi hullem.... Käisime seal vetsus, pesime oma jalad ja väljusime. Kui itaaliakeelsest tekstist õigesti aru sain, oli sealne ranna sissepääs tasuline - täiskasvanu 12 EURi.... ja päevavarje ja toole seal küll inimestel ei paistnud. Tundsin heameelt, et olime vist õige ranna valinud ;)
Jalutasime sealt natukene edasi. Pühapäevaselt olid aga enamus poode-baare kinni. Leidsime ühelt tühjalt tänavalt vaid jäätisebaari, mis oli avatud. Jäätis oli seal erakordselt odav 1.50 per jäätis ja sai veel valida 3 erinevat palli. Valik oli muidugi mehine :) umbes 20 erinevat sorti jäätist. Ei mäletagi, mis jäätise tüübid ma valisin, aga see oli jälle võrratult hea! Kuigi ilm oli jahedavõitu ei suutnud ma seda juhust ka kasutamata jätta. Jäätised söödud, otsustasime, et lähme ostame Trastvere kaubanduskeskusest omale koju viimiseks toidukraami ära. Mõeldud- tehtud. Hüppasime bussipeale ka kihutasime kohale. Ostsin 2 veini, 2 kohvi - üks neist orgaaniline, pastat, magusat ja muud ninni-nänni. Lõppkokkuvõtteks tekkis jälle mitmekilone kotipaun.... Egass muud, kui mõtlesime, et viime oma rannanodi koju ja tuleme tagasi õhtupoole ja kaeme, mis täpsemalt siin Trasteveres (jõe ääres) õhtuti toimub. Istusime siis maha bussi ootama. Järjekordse tõestusena Itaalia ääretust külalislahkusest lähenes meile üks vanadaam. Esialgu kõnetas meid Itaalia keeles, kuid nähes, et me ei mõika lisas ingliskeeles, et buss pühapäeviti ei liigu. Kõndigu me veits edasi ja võtku tramm. Mõtetelugeja. Kust ta küll teadis, et me lihtsalt seal oma pampudega jalgu ei puhka :) Mis sis ikka, võtsime trammi ja seejärel bussi ja kihutasime koju. Viskasime asjad ära ja vahetasime riided - ma võtsin kohe oma eile ostetud kleidi kasutusele. Hotellis oli uus receptionist - umbkeelne itaalia papi, kes naljaga pooleks nõudis pidevalt, et küsigu me kõike Itaalia keeles. Kuna olime poest toonud kaasa ka ühe punase Sitsiilia veini, mida soovisin kohe mekkida, siis olin sunnitud südame rindu võtma ja minema härraselt avajat nõutama. Vein maitses päris hää. Arvestades selle olematut hinda - kohe väga hää :) Kuna kell juba pool 9, asutasime end siiski peagi minekule. Bussi oodates avastasin, et olin jätnud kaardi hotelli. Tiuxile see kohe mitte üks põrm ei meeldinud. Ka minus tekitas see ebakindlust, kuid mitte piisavalt, et tuldud tee tagasi marssida. Jõudnud Trasteveresse käisime mööda jõe kallast ja imetlesime õhtust vilgast kaubandustegevust - lisaks nänniputkadele oli seal arvukalt erinevast stiilis kohvikuid - kebabist kuni idamaiste vesipiibukohvikuteni. Huvitav oli ka kokteilibaar, kus olid ehitatud intiimsed pesakesed diivanite ja vooditega. Noored armunud said oma kokteile limpsida otse voodis :) Selle kõrval oli analoogne pleiss vähe kehvikumatele - voodi oli asendatud maha pandud tekikese, öökapil punase lambikese ja patjadega. Õhtusöögiks valisime siiski pizzabaari jõest Trastevere poolsel kaldal väikeses kõrvaltänavas. Melu kees ja rahvast oli hordidena. Leidsime siiski ühe vaba laua. Tiuxil oli kebabi lõhnast tekkinud vastupandamatu isu liha järele ja tellis menüüst kotleti. Paraku aga oli see otsa lõppend (ei tea, kes küll seda sõi? Kõik baaris viibijad sõid pizzat :) - ilmselt oli see lihtsalt "teaser", et inimene maha istuks ja lõpuks ikka pizza võtaks :) Mina tellisin loomulikult pizza :) ja loomulikult õlle.... Pizzat jagasime kahekesi. Üritasin ühtlasi hindust teenindaja käest teada saada, mis kellani yhistransport sõidab. Kuna meil oli eelnevalt erinevat infot - ühe järgi sõitvat ühistransport vaid südaööni, teise kohaselt öö läbi. Hindu ei suutnud meile seda infot uurida ja siis kõnetasin üht noormeest meie kõrval lauast. Ta küll ei teadnud vastata, kuid Itaalia külalislahkuse tõestuseks tõusis lauas ja läks seda uurima. Südaöine variant leidis kinnitust... Pizza söödud ja südaööni oli jäänud vaid 10 minutit. Liikusim bussipeatuse poole. Kuna Trasteverest Terminisse oli ca 6 peatust bussiga, oli ilmne, et Terminist peame hotellini jõudma jala. Ja kaarti meil ju ei olnud.... See aga erilist hirmu ei tekitanud. Bussiga oli Terminist meie hotellini 2 peatust. Jala seega ca 15 mintsa kõndida. Küsisime erinevatel karabinjeeridelt ja hotellipoistelt ja lihtsalt tänaval liiklejatelt muudkui teed ja igaüks juhatas meid sutsu edasi. Seega läks meil ca 20 minutit ja olimegi hotellis - kuigi oleks väga tahtnud veel Trastevere melu nautida....
Esmaspäev, 28. juuli
Ärkasime jälle ca 9 paiku. Tiux oli kummalisel kombel ära kõrbenud. Minu mõistus küll ei võta, kuidas päevavarju all viibides see õnnestub.... Minul olid Vahemere päikesest teised ettekujutused ja olin pisut pettunudki, et mulle polnud päike märgatavalt peale hakand. Pakkisime oma kodinad kokku. Veinid ja kohvid võtsid kohvris nii palju ruumi, et kohvri sulgemine oli suht nibin-nabin. Maksin arve ja chekisime end välja. Tiux oli ettenägelikult kaasa võtnud 2 Eesti shokolaadi. Ühe neist andsin check - ini poisile ja palusin tal seda jagada toateenindajatega :) Poiss oli nii sillas, et sattus lobisema nii, et mõtlesin, et me sealt ei saagi minema enam. Hommikusöök, õigemini vaid Latte Vittorio kohvikus. Latte oli tal tõesti rammus - peale seda tegelt mingi võileib enam ei mahukski. Ei viitsind seal kaua aega viita. Vittorio kinkis mulle veel ühe Sitsiilia kvaliteetveini - punase. Selle mahutamine niigi pungil kohvrisse oli omajagu loovust nõudev. Viisime oma pagasi Termini pagasihoidu ja kammisime Termini poode - seal oli neid palju ja yx päris hea. Leidsin sealt omale huvitavad sukapüksid ja sokid. Tiux võttis vannipärlid. Maksime ära ja kihutasime minema. Mõne aja pärast hakkasin uurima, et kas Tiux pani ostud oma kotti (ma toimetasin samal ajal vel telefoniga - uurisin tööjuurest Kristelilt lennuseisu ja rahakoti ära panekuga - miskipärast eeldasin, et Tiux võtab ostud, kuid ta ei olnud seda teind).... Läksime poodi tagasi ja õnneks olid meie ostud leti peal väikesesse kilekotikesse pakituna ootamas. Vedas uimastel! Siis suundusime Via Nationalele - järjekordne soovitatud shopping-street. Sarnane kõigile eelmistele Gucci, Armani, Miu-Miu, Prada, Valentino, Guess.... mida kõike veel - Saldi -70%.... Lugematu arv kinga ja kotipoode, millest Tiux lootis ikka oma Valentinot leida - kuid asjatult.... See võimalus oli käest lastud. Päev oli eriliselt palav - palavaim kõigist eelnevatest. Vilus oli 35 kraadi. Päike aga paistis otse pähe ja usun, et päikse käes oli üle 40 kindlasti. Spari toidukast võtsime omale lõunasöögiks traditsioonilise võiku mozzarella ja tomatitega. Joogiks loomulikult Peroni õlle. Istusime Piazza Del Republica treppidele maha ja lasime heamaitsta. Lisaks oli mul veel eilsest orgaaniline virsikumahl, mis maitses magustoiduna jumalikult hästi. Peagi lonkisime tagasi Termini kanti. Kammisime veel mõned mõttetud poed ja maandusime ühes kõrvaltänava õllekas. Selle tüütu teenindaja asus meid kohe piirama. Ei olnud oma õlle lõpetanud, kui Vittorio helistas, et tema tahab ikka veel tulla hüvasti jätma. Kas me saaksime minna tagasi Piazza Del Republicale. Ütlesin, et ei suuda kõndida - sinna oli oma pool kiltsa - et tulgu Terminisse siis. Mida ta veel tahab? Hommikusöögil juba jätsime hüvasti, mis sis veel? Armus ära vist. Terminis istusime kohe jälle maha - jalad, jalad, jalad! Siis ta tuiskas uksest sisse, jättis 2 minutit veel headaega ja kihutas minema :))) Istusime veel õues natuke ja lihtsalt vaatasime inimesi. Neid on Termini lähistel meeltult ja igasugu musti-valgeid-peeneid-pakse ja huvitavaid isendeid issanda loomaaiast. Õnneks läksime varakult valmis baggage claimi. Seal oli hull järts. Veetsime oma kotte oodates ca pool tunnikest. Kui asjad käes jäi veel 20 mintsa rongini. Seekord õnneks saime rongis istekohad ja nautisime tuttavlikke linnaosasid - peatusi, kui rong Fiumciminio poole kihutas. Nagu iga kord reisu lõppedes oli kahju lahkuda, aga hea on teada, et saan iga hetk tagasi minna, kui vaid soovin :) Järmisel korral tahaks rentida auto ja sõita väiksematesse asulatesse. Näha Sitsiiliat ja Toscanat, väikesi veinimõisasid, mägiseid külakesi, õdusat maaelu ja vaiksemaid rannaääri - seda "päris" Itaaliat.
Lennujaamas võtsime veel viimase pizza viimaste järele jäänud EURide eest - et ikka kõik saaks kulutatud. Vittorio helistas 2x - ahistab :S - ei võtnud vastu. Mis mul talle ikka öelda :D Tore on Itaalia viisakus ja külalislahkus, kui see ei muutu pealetükkivuseks.
Väljalend hilines miski 20 mintsa, aga lend ise möödus kiirelt. Kui kapten teavitas, et Tallinnas on 11 kraadi, mõtlesin Õllebaari-poisiga lobisetud teemadele ja 10 kraadi olevat Roomas talveti... Njah, aga mis siis ikka. Vammused välja ja tagasi Eesti suvesse ja argipäevastesse toimetustesse. Sellegipoolest jätan sellest reisist enda mälestustesse Itaallasliku abivalmiduse, elurõõmu ja ellusuhtumise, kus välised näitajad ei tähenda midagi. Kogu seal oldud aja jooksul nägin vast 3 luksusautot. Ülejäänud olid kõik tavalised lihtsad sõiduriistad, mida vastupidiselt eestlaslikule staatusesümbolile, kasutati eesmärgipäraselt: omaniku transportimine ühest kohast teise. Kuigi liiklus oli paras kaos, enamustel autodel ikka väiksed mõlgikesed peal ja silmad katki - ei olnud seal liiklusmölakaid ega ka näpuvibutajaid. Inimesed olid tolerantsed ja mõistlikud. Vastupidiselt arvamusele, et kuumavereline itaallane röögib ja vehib kätega, kui keegi eksib - eimidagi sellist. Eksimusele juhitakse tähelepanu ja seda mitte ärategemise või õiendamise pärast, vaid heast tahtest ja abivalmidusest. See on, mida tahaksin endaski säilitada, kui õppetundi ja tükikest Itaaliast.
No comments:
Post a Comment