Kodu!

Niisiis, peale eilset mehist õhtusööki Aafrika restoranis - mis oli üle mõistuse hea muide - murdis väsimus jalalt. Jalutasime koju ja kohe tuttu. Hommikul ärkasime taas üsna vara, sest Carmenil oli kindel plaan Hawaiana pläfid omale kusagilt hankida - seega esmaspäeva ainus plaan oli shopping. Mõeldud tehtud. Pagasid pakitud ja uni silmast välja pühitud asusime rajale. Kuna Argentiinas oli siiani "karneval" - sel aastal esmakordselt siis ka riigipühad, siis enamik väikseid urgaspoode olid suletud. Meie plaan oli aga leida shopping mall, mida ükspäev koduteel näinud olime. Marssisime päris mehiselt enne, kui nimetatud malli lõpuks leidsime. See oli suur ja võimas, aga osta (peale Carmeni Hawaianade) ei olnud taaskord midagi. No hea ongi... Shopping tehtud pöördusime koju tagasi. Marcela ja Jota olid samuti juba ärkvel. Tegime nendega veel kes kohvi, kes matet ja oligi kell märkamatult pool 2 saanud, mil me lennujaama teele pidime asuma. Marcela tellis takso. Kallid-tänud ja teele! Taksojuht pani ikka täiega hullu jälle. Vaatasime vahepeal ikka yxteisele tagaistmel suurte hirmunud silmadega otsa. Õnneks jõudsime siiski elusate ja tervetena lennuväljale. Siin oli meil siis lennuni pea 4 tundi... Check-inis valmistati kõik ette ning paluti 2 tunni pärast (kui check-in läbi) tagasi naasta.... Midagi ei öeldud. Oma pagasi pidime endaga võtma. Oeh, seal istudes tajusin, et ei taha enam mitte minutitki kauemaks jääda.... Koju vaja! Oma voodi, omad inimesed, oma kodu.... Ootan.... 2 tundi möödus kiiresti. Kohtusime ka yhe eestlastest paariga, kes samuti 2 nädalat Argeniinas veetsid ja sama lennuga koju pidid minema. poole 5st tagasi check-ini. Meile anti boarding passid, läbisime migratsiooni ja seal me olime! Praktiliselt kodus. Lennukis tegime traditsioonilised camparid ja mõned veinid ja "looja". Istekohad olid 2ne sett lennuki tagaosas - whatta privacy! ;) Nice.

Frankfurdis tegime väikse salati ja (khm-khm) veini :) Kojulend möödus kiiresti.... Ja Eestis on ikka veel lumi maas..... huhhhhh! Vaja uuesti talvega harjuda :)

Koju jõudes ootas mind üllatus - õeke kallis, kes oli just täna hommikul lahkunud, oli mulle lauale ilusa roosa tulbikimbu jätnud! Niiiniiiiii hea oli koju tulla... Selline tunne nagu midagi väga head oleks ootamas!!!!!

Uruguay

Eile hommikul ärkasime vara. Et päevatrippi Urugaysse võtta, oli paar valikut: kiire paat, mis ületab jõe tunniga, või aeglane, mis ületab  jõe 3 tunniga. Mõtlesime nii sinna, kui tagasitulekuks kasutada seda kiiret versiooni - kesse ikka viitsib oma päevast 6 tundi laevas veeta eks! Niisiis, et jõuda hommikusele kiirpaadile, pidime Marcela juurest kella 8ks jõudma kesklinna Buquebusi kontorisse (see siis laevafirma nimi, kes). Nii, äratus PÜHAPÄEVA hommikul (pealegi on neil siin riigipühad ka täna ja homme veel - mingi karnevali värk). kell 6:00. 7 paiku asusime sis Marcela juurest teele, kuid üllatus-üllatus, Subte ei töötanudki veel. See pidada alustama kella 8st. Normaalne. Katsusime siis ühe kohaliku härra käest busside kohta uurida, kuid tema pakutud veinte-nueve ehk siis 29 tundus kahtlane. Mäletan, et Marcela rääkis midagi 92st või 91st päris alguses, kui tema kodu koordinaate küsisime. Seega, et asjas päris kindel olla, võtsime ühe takso rajalt maha. Ega seegi teab mis ülikallis lõbu siin linnas ei ole. Marcela kodu juurest Buquebusi kontorisse - ca 10 kiltsa või nii, linnavahel - läks meile maksma 25 kohalikku (ehk siis EEGU mälestusex kurss ca x3). Seega, taksoga siis laevafirmasse. Seal selgus järjekordne tõsiasi, et hommikune kiirpaat on juba väljamüüdud. Ega olnudki muud teha, kui võtta 1,5 tundi hiljem väljuv aeglane paat. Tagasi saime kella 7se kiirpaadi bronnida. Hind muidugi seetõttu tõusis... a no mis seal sis ikka. Nagunii oli see juba piisavalt kallis. Edasi-tagasi laevareis Colognasse maksis 387 kohalikku ehk sis ca 1200 eeku. Noooojahh.... Aga once in a lifetime. Vaevalt, et ma siia enam tagasi tulen. Seega, ootasime oma aeglase paadi ära ja paadisoleku aja sisustasime magamisega. Hästi! sai natuke oma varast tõusmist rehabiliteerida. Cologna on pisike sadamalinnake, kus omal ajal käis suuremalt jaolt portugallaste ja hispaanlaste võitlus - kes selle siis endale saab. Portugallased said ja seepärast on kogu linnakese arhitektuuris väga tugevad Portugali mõjutused... Ja see on väga kena, tuleb tunnistada. Mul tekkis kohe tahtmine Portugali minna :) No tegelt on see mul ammu olnud - praktiliselt ainus Euroopa sihtkoht, mis tundub piisavalt huvitav (no Hispaania kah tegelt ja minigid osad Itaaliast). A eniveis, mõned näited siis linnakesest:

Nojaaa ja loomulikult pidime tegema ikka traditsioonilise liha-lõuna ühes kohalikus armsas tänavarestoranis, kus lasime heamaitsta ka kohalikul punasel õllel! Yamm :D

Tagasiteel leidis oma lõpliku otsa minu truu sõber, kes on mind loentamatutel arvudel reisidel ja trennides truul teeninud. Tegelikult juhutus äpardus temaga juba eelmine õhtu, kui La Bomca munateedel koperdasin... Plätust käib jutt... Colognas siis andis ta lõplikult otsad. Üritasin teist Macgyveri kombel parandada.. esialgu proovisin tekitada tihendit, mis varbavahe kohta plätu talla all kinni hoiaks. Paraku sai selle systeemiga asutda max 10 sammu. Laevani oli aga kilomeeter või nii... Seejärel sai tihendist lihtsalt kumm ümber jala... ning abividinatega sõber teenis mind truult kuni "koduni".



RIP mu armas sõber! :)

Appi, mind rööviti!!!

Tänase päeva tippsündmuseks sis jah, nagu pealkiri ütleb - mind rööviti. Eieieii, ära nyyd sydarit saa, kõik on korras. Loe edasi! Peale oma ööbussi - seekord siis 15 tundi nigu lubatud, jõudsime Buenos Airesesse. Panime oma pakid bussijaama pakihoidu ning siirdusime ise linnapeale. Pärastlõunal võtsin kõne meie hostile Marcelale, et küsida instruktsioone tema elamusse jõudmiseks. Kui ta kuulis, et oleme linnas ja asjad bussijaamas, siis pani ta ette, et läheksime bussijaama juurde parki ja kohtuksime seal, sest bussijaama juures on raske parkimiskohta leida. Niisiis, kobistasime bussijaama, hanksime hoiust oma kotid ja siirdusime parki. Mõlemal olid seljakotid ja käekott. Kuna mõlemal meil olid telefonid tühjad ja bussijaama juures asuv park päris suur, võtsime pargipingil istet ja jäime ootama. Puude all vedeles igasugu kahtlast kaadrit. Üks vanem härra, kes mööda jalutas ütles hispaania keeles, et me ei tohiks seal istuda - see on ohtlik. Mõtlesime siis, et okei, lähme jalutame pargi äärele kõnniteele. Seal seistes arvas Carmen, et võiks kinlduse mõttes siiski proovida Marcelale helistada - mu telefonil oli veel 1 kriips ees. Selleks aktsiooniks pidin aga seljakoti seljast ära võtma, teise koti maha panema. Carm osutas ühele naisterahvale, et kas see on äkki Marcela, kes läheneb... Niisis olukorra kirjeldus: minu kotid maas tänaval, just pakkisin telefoni uuesti seljakotti, mida ma ka sulgema asusin. Samal ajal pöörates tähelepanu lähenevale naisterahvale. Järsku tundsin mingit läga oma kintsul, taha vaadates oli seal midagi valget. Äkki oli meie ümber mingi hunnik naisi, kes rabasid mu pluusist, et vaadaku ma puu otsa, seal on linnud, kes situvad. Carmen liikus mu seljataha ja arvas, et ma peaksin pluusi ära võtma. Mul oli jumala savi see pluus - nagunii sitane ja läbihigistatud, mis se natuke linnusitta siis enam ära ei ole... Ühesõnaga hull sebimine, mingi rahvamass ümber. Kõik sakutavad ja räägivad läbisegi. Sittagi aru ei saa, mis toimub... Järsku oli plats puhas. Marcela jõudis ka meieni. Vaatan siis mina maha ja kysin Carmenilt - kus mu kott on? Ühesõnaga kogu selle sebimise varjus võttis keegi mu õlakoti ja pani sellega minema. Carmenile keegi näitas, et sinna suunas läksid... - üle tee mingit turuhoone poole... Carm, sealjakott seljas pani sinnapoole ajama. Ma jätsin Marcela oma seljakotiga maha ja läxin ise järele. Mingil hetkel mõtlesin, et okei, mis seal siis ikka... mis läind, se läind. Ega mul seal õlakotis midagi ei olnud.... dressid, kosmeetika, praktiliselt tyhi rahakott (mis kyll sisaldas mu ID-kaardi, kindlustust ja 100 canada daala), mp3 ja veel natuke pudi-padi... Mõtelsin, sis et okei... läks sis sedasi täna. Mõne aja pärast aga ilmuse Carmen koos politseinikuga ja ylla-ylla, politseinikul minu kott kenasti näpus. Palus veel, et vaataksin üle, kas kõik asjad on olemas... Olid, eranditult. Carmenilt pärast aru pärides, et kuidas tal õnnestus politseinik leida, sis ei teagi... ilmselt keegi abivalmitest kodanikest märkas, mis toimus ja jõudis õigel ajal politseinikule, kes seal kandis hängis, teada anda ning see juba varaste kaadrit teades konfiskeeris minu varanduse. Yhesõnaga - suurepärane õppetund. Tegelikult tead ju kyll, et vargajõugud nii neid asju ajavad, aga hetk, mil see tegelikult toimub - nad suudavad su nii segadusse ajada, igalt poolt sulle lähenedes ja tirides ja pläkutades, et korraks kaotad tähelepanu ja rohkem, kui 10 sekundit neil vaja ei ole...

Peae õnneliku lõpuga röövimist, kohtusime Marcela abikaasaga. Nad viisid meid oma koju, kus sai natuke end kasida - god, see oli jumalik, tunne, nagu uus! Peale 15 tunnist bussireisi ja päeva 30-kraadises linnas jalutamist, oli dush 1parimaid asju maailmas!

Seejärel läksime Sain Telmo linnaossa. See oli omal ajal kuulus oma ohtrate antiigiäride ja kiretu tänavatango poolest. Kuna aga kommerts surub igast suunast ka siinmail peale, siis on sellest orignaalist üsna armetud riismed järele jäänud. mõningad antiigiärimehed muude pudi-padi äride vahel, kuid ei midagi märkmisväärset. Ja tanot ei näindki :) Boca linnaosa, ka seal käisime... On kunagine sadamasuue, kus pesitsesid immigrandid ja põhjakiht. Viimane pesitseb seal ohtralt siianigi. Sinna soovitatakse hämaras mitte minna. Meie justnimelt hämaras seal olimegi. Marcela ei lubanud mul oma fotokat välja võtta. No tänase päeva valguses - vbl tõesti... Aga materjali oleks seal jagunud rohkelt! Väga värvikas koht ja seda igas mõttes. Arhitektuuri poolest on La Boca tuntud just oma värviliste majade poolest. Inimesed aga.... no igasugu kaadrit...

Õhtusöögi võtsime ühes armsas Argentiina restoranis: no loomulikult liha ja punane vein :) what else, we are in Argentina! Peale õhtusööki, ehk siis 11ks olime mudaväsinud. Kohe-kohe vajubki silm kinni. Homme äratus kell 6, et 7.45 sadamas olla. Ootab päevatripp naaberriiki Uruguaysse.

Head ööd!

Iguazu Falls

Selle kohta ei olegi mitte midagi öelda. Ei saagi öelda - nägema peab. Võibolla kõige täpsem kirjeldus selle kohta oleks masterpiece of mother nature... Lame, ma tean, no ei saa kirjeldada. Tegin ka muidugi miljon pilti, aga sama nagu sõnadega - pilt on pilt! Ise peab nägema!!!

Bye to Rosario and hello... 20 hours in the bus!

Kõigepealt paar sõna eilsest õhtusöögist. Palusime poistel end üllatada ja end söögikohta viia. Viidigi meid siis ühte Pellegrini tänava paljudest tänavarestoranidest. Poisid tellisid meile ka road – algatuseks appetizerina mingid pirukakesed, mis sarnanesid väga lihapirukatele. Pearoana aga... oioioiiii, milline üllatus, mida seal kõike leidus: suure liua peal olid erinevad soolikad, neerud, söögitoru ning aju. Lisaks verivorst ning veel paar muud vorsti.... Kõike sai mekitud. Soolikad maitsesid nigu kamar. Nõbu vel juhendas, et me ei tohi kõike sellest ära syya, vaid süüakse ainult välimist osa. Ok, nice to know, muidu oleks vel miskit kõlbmatut nahka pistnud. Aju oli nagu... silguniisk. Selline natuke lögane. Ei maitsend ta meile kellelegi ülemäära. Kogu seda õhtusööki ilmestasid friikartulid. Peale seda toodi vel asado. Kogu kraam 2 pudeli punas veiniga alla loputatud, läksime jäätist sööma. Rosario on kogu Argentiina jäätisepealinn – vähemalt nii nad ise arvavad. Ja tõepoolest! Poiste soovitusel võtsin omale dulce con leche ja ühe valge (selle nimi hetk ei meenu) segu ja see maitses... imehea. Loomulikult oli ports piisavalt suur, et jagasime seda Carmeniga.

Pärast käisime veel ühes kenas silla-äärses kokteilibaaris, kuid kuna aeg oli hiline ja pikk päev seljataga (ning me mõlemad ka piisavalt kõrbenud), vajusid silmad vägisi kinni.



Iguazusse!

Täna hommikul magasime taas poole lõunani. Seejärel oma kodind kokku – üllataval kombel mahtus Robbysse kõik kenasti ära – palju paremini, kui mul algselt. Vbl unustasin midagi Jaime juurde maha kahh  Seejärel käisime pangas raha vahetas, et õhtul Iguazu bussi piletid ära lunastada. Esialgsete arvestuste kohaselt pidi buss võtma 15 tundi, kuid praegu bussis istudes ning seda kirjutades, vaatasime pileti pealt, et üllatus-üllatus, bussisõit võtab lausa 20 tundi. No fine  mis sis ikka. Praeguseks ca 3 tundi sõidetud ning just hüppasime oma 15 minutilises peatuses (tundmatus linnas) korra maha, et oma bussisõitu pudeli veiniga natukene talutavamaks muuta. Bon voyage!

Ja peaaegu kogu oma tripi 20 tundi vahelduva eduga magasime maha..... ja meie jalad.... millised need olid :D nagu pakud all.... Finally Iguazu....

Saarel campimas: saased, lilliputs ja asado

Eile, ehks siis (ummm, paevad sassis.... esmaspaeval) hommikupooliku veetsime kohalikul shopping streedil. Midagi siit shopata kahjuks voi onneks ei ole. Parastlounal tegeime kohalike kombel yhe siesta ja panime oma mustad riided pessu. Kuue paiku votsime takso ja kimasime Laucha poole, sealt edasi sadamasse, kuhu mone aja parast ilmus ka nobu Alejandro - paadiomanik. Niisiis, laadisime oma miljon asja paati - ja neid oli toesti nii miljon, et poisid viisid asjad enne ara ja nobu tuli meile parast jarele. Saarele joudes oli juba pime. Poisid panid telgid yles, tegid lokke ja hakkasid siis meie suureparaseks asado ohtuks ettevalmistusi tegema. Asado on nimelt Argentiina "rahvustoit". Maakeeli on tegmist grill-lihaga, mis enamasti valmistatakse ribidest. Meie moistes grillist erineb see selle poolest, et puud poletatakse syteks rennis, kust need siis kyhvliga maapeale tostetakse ja vaikese restikesega liha nende kohale asetatakse.

Kusagilt poosastest ilmus meie juurde miski lyhkeste koverate jalgadega kohalik koer. Nobu tahtis oelda, et tegemist on kaabus-koeraga, kuid teadmata selle inglise keelset vastet, seletas pikalt-laialt. Carmen siis kuulas teraselt ja moistes, mida nobu motleb, turgatas tal eestikeelne: aaaaa, lilliput. Nobu kordas seepeale pyydlikult jarele: liliputs. Carmen: eieieii, lil-lii-put.... Nobu: liliputs, lilitputs, liliputs? :D:D:D

Muidu oli meie campground perfect: miljon tahte taevas, jogi lokusmas, soe ja oiste metsa haaltega... kui ainult neid saaski ei oleks... me matsisime end yheni offiga sisse, aga ikka... tanasex ei ole kehal kohta, kus ei oleks hammustust. Jubedad elukad!

Teine hada oli oosel - telgis tahtis kylm ara votta. Kuidagi hasti, niiske ja kylm oli. Brrrr... Arvan, et magasin kokku umbes 2 tundi kogu oo jooxul. 

Tana, ehk siis teisipaev moodus syndmustevaeselt. Kolisime oma campgroundilt teise kohta, kus poisid yritasid kala pyyda, grillisime lounasooki ja votsime paikest - liiga palju paikest... Jaaaa, natuke valus on. Nyyd satime end valja, et kusagil restoranis veel mond asadot nautida.

Muahh!