Tänase päeva tippsündmuseks sis jah, nagu pealkiri ütleb - mind rööviti. Eieieii, ära nyyd sydarit saa, kõik on korras. Loe edasi! Peale oma ööbussi - seekord siis 15 tundi nigu lubatud, jõudsime Buenos Airesesse. Panime oma pakid bussijaama pakihoidu ning siirdusime ise linnapeale. Pärastlõunal võtsin kõne meie hostile Marcelale, et küsida instruktsioone tema elamusse jõudmiseks. Kui ta kuulis, et oleme linnas ja asjad bussijaamas, siis pani ta ette, et läheksime bussijaama juurde parki ja kohtuksime seal, sest bussijaama juures on raske parkimiskohta leida. Niisiis, kobistasime bussijaama, hanksime hoiust oma kotid ja siirdusime parki. Mõlemal olid seljakotid ja käekott. Kuna mõlemal meil olid telefonid tühjad ja bussijaama juures asuv park päris suur, võtsime pargipingil istet ja jäime ootama. Puude all vedeles igasugu kahtlast kaadrit. Üks vanem härra, kes mööda jalutas ütles hispaania keeles, et me ei tohiks seal istuda - see on ohtlik. Mõtlesime siis, et okei, lähme jalutame pargi äärele kõnniteele. Seal seistes arvas Carmen, et võiks kinlduse mõttes siiski proovida Marcelale helistada - mu telefonil oli veel 1 kriips ees. Selleks aktsiooniks pidin aga seljakoti seljast ära võtma, teise koti maha panema. Carm osutas ühele naisterahvale, et kas see on äkki Marcela, kes läheneb... Niisis olukorra kirjeldus: minu kotid maas tänaval, just pakkisin telefoni uuesti seljakotti, mida ma ka sulgema asusin. Samal ajal pöörates tähelepanu lähenevale naisterahvale. Järsku tundsin mingit läga oma kintsul, taha vaadates oli seal midagi valget. Äkki oli meie ümber mingi hunnik naisi, kes rabasid mu pluusist, et vaadaku ma puu otsa, seal on linnud, kes situvad. Carmen liikus mu seljataha ja arvas, et ma peaksin pluusi ära võtma. Mul oli jumala savi see pluus - nagunii sitane ja läbihigistatud, mis se natuke linnusitta siis enam ära ei ole... Ühesõnaga hull sebimine, mingi rahvamass ümber. Kõik sakutavad ja räägivad läbisegi. Sittagi aru ei saa, mis toimub... Järsku oli plats puhas. Marcela jõudis ka meieni. Vaatan siis mina maha ja kysin Carmenilt - kus mu kott on? Ühesõnaga kogu selle sebimise varjus võttis keegi mu õlakoti ja pani sellega minema. Carmenile keegi näitas, et sinna suunas läksid... - üle tee mingit turuhoone poole... Carm, sealjakott seljas pani sinnapoole ajama. Ma jätsin Marcela oma seljakotiga maha ja läxin ise järele. Mingil hetkel mõtlesin, et okei, mis seal siis ikka... mis läind, se läind. Ega mul seal õlakotis midagi ei olnud.... dressid, kosmeetika, praktiliselt tyhi rahakott (mis kyll sisaldas mu ID-kaardi, kindlustust ja 100 canada daala), mp3 ja veel natuke pudi-padi... Mõtelsin, sis et okei... läks sis sedasi täna. Mõne aja pärast aga ilmuse Carmen koos politseinikuga ja ylla-ylla, politseinikul minu kott kenasti näpus. Palus veel, et vaataksin üle, kas kõik asjad on olemas... Olid, eranditult. Carmenilt pärast aru pärides, et kuidas tal õnnestus politseinik leida, sis ei teagi... ilmselt keegi abivalmitest kodanikest märkas, mis toimus ja jõudis õigel ajal politseinikule, kes seal kandis hängis, teada anda ning see juba varaste kaadrit teades konfiskeeris minu varanduse. Yhesõnaga - suurepärane õppetund. Tegelikult tead ju kyll, et vargajõugud nii neid asju ajavad, aga hetk, mil see tegelikult toimub - nad suudavad su nii segadusse ajada, igalt poolt sulle lähenedes ja tirides ja pläkutades, et korraks kaotad tähelepanu ja rohkem, kui 10 sekundit neil vaja ei ole...
Peae õnneliku lõpuga röövimist, kohtusime Marcela abikaasaga. Nad viisid meid oma koju, kus sai natuke end kasida - god, see oli jumalik, tunne, nagu uus! Peale 15 tunnist bussireisi ja päeva 30-kraadises linnas jalutamist, oli dush 1parimaid asju maailmas!
Seejärel läksime Sain Telmo linnaossa. See oli omal ajal kuulus oma ohtrate antiigiäride ja kiretu tänavatango poolest. Kuna aga kommerts surub igast suunast ka siinmail peale, siis on sellest orignaalist üsna armetud riismed järele jäänud. mõningad antiigiärimehed muude pudi-padi äride vahel, kuid ei midagi märkmisväärset. Ja tanot ei näindki :) Boca linnaosa, ka seal käisime... On kunagine sadamasuue, kus pesitsesid immigrandid ja põhjakiht. Viimane pesitseb seal ohtralt siianigi. Sinna soovitatakse hämaras mitte minna. Meie justnimelt hämaras seal olimegi. Marcela ei lubanud mul oma fotokat välja võtta. No tänase päeva valguses - vbl tõesti... Aga materjali oleks seal jagunud rohkelt! Väga värvikas koht ja seda igas mõttes. Arhitektuuri poolest on La Boca tuntud just oma värviliste majade poolest. Inimesed aga.... no igasugu kaadrit...
Õhtusöögi võtsime ühes armsas Argentiina restoranis: no loomulikult liha ja punane vein :) what else, we are in Argentina! Peale õhtusööki, ehk siis 11ks olime mudaväsinud. Kohe-kohe vajubki silm kinni. Homme äratus kell 6, et 7.45 sadamas olla. Ootab päevatripp naaberriiki Uruguaysse.
Head ööd!
No comments:
Post a Comment