Miks?

Ma peaksin olema ju õnnelik, miks ma siis ärkan keset ööd nuttes? Miks ma jälle näen neid kukkuvaid lennukeid? See oli nii fucking real... Jälle!

Kolmapäeva õhtu. Olen oma autos. Annely minu kõrval. Kuulen lennuki häält. Nagu alati, heidan pilgu taevasse iga kord, kui kuulen lennukit. Lihtsalt harjumus selline. "Näe, ongi meie Juliet", rõõmustan. Astun autost välja ja seiran lennujaamale lähenevat Julieti pilguga. Ilus on ta. Sini-valge, kaunistatud õhumustriga. Meie oma ja armas. Äkki midagi jõnksatab. Juliet vaarub õhus vasakule ja paremale. Tunnen, kuidas süda jätab löögi vahele. Ei! Ta saab stabiilsuse tagasi. Lihtsalt väike turbulents ehk. Ei, ta kaldub uuesti. Vasak tiib on täiesti maapoole. "Eiiiii!!!" karjun ma täiest kõrist. Kohutav hirm on see, mida ma tunnen. Tean juba, mis nüüd juhtub. "Eiiii, palun-palun-palun ära kuku alla!!!!!!!" karjun hoides käsi nagu palves koos ja surun need vastu huuli. Tunnen, kuidas pisarad jooksevad üle näo. Juliet on täeielikult kontrolli kaotanud. Ta keerleb ümber oma telje ja pöörase kiirusega maa poole. Tema järel keerleb must suitsuvine. Ja ma seisan seal ja vaatan läbi pisaratest ähmaste silmade. Teadmisega, et ei ole midagi, mida ma selle ärahoidmiseks või päästmiseks teha saaks. Ma lihtsalt seisan seal, pisarad voolavad ja olen täiesti abitu. Lihtsalt seisan seal ja vaatan, kuidas juhtub midagi nii lõplikku ja paratamatut.

Läbi suletud silmade tajun, et õues on veel pime. Pisarad lihtsalt voolavad silmanurgast juba läbi une niiskeks nutetud juustesse. Läbi mustava kurbuse tunnen kergendust: see on läbi! Aimatavas hommikuvalguses kandub minuni startiva lennuki hääl.

"Head teed Sulle!" Tule õhtul koju! Ootan Sind!"