Pyhapaev

Hommikupoolikul algatuseks magasime. Magasime lausa 11ni! Seejarel ronisime katusele, et seal pisut paikesevanne votta. Meiega tulid ka paar uut elanikku: prantslasest vahetusopilane ning sakslannast tydruk, kes siin oma venda kylastab. Prantslane mangis kitarri ja laulis prantsuskeelseid laule. Tunne oli nigu hipid :) Parastlounal helistas Lautaro, et lahme taas joe peale. Pakkisime end siis kokku ja paadisadamasse. Tana liitus meiega ka poiste sober, keda tema pisikese kasvu parast hispaaniakeeli Vaglaks kutsutakse. See tegi meile Carmiga palju nalja :D Yletasime paadiga joe ja joudsime avalikku randa. Inimesed tulevad siia kas oma paatidega, voi taksopaadiga. Rahvast oli siin igal juhul palju. Istuti seltskonniti kuldsel liival ja timmiti matet. Kui paike loojus, tulime linna tagasi ja kaisime ohtusoogil. Rahulik chill paev.

Rio Party

Laupäev ja kaua oodatud Rio Party.

Algatuseks hommikul ärgates olid jalad eilselst salsatamisest oi-oi-oiii, kui haiged :D Aga ei ole siin mingit armu. Ega ma siia lebotama ei tulnud, eksju!  Ja salsa arvelt jalgadele armu ei anta.

Seega, roobid (küll üsna vaevaliselt, kuid siiski) alla ja liikvele! Kella 3st pidi Lautaro oma nõbuga meid maja juurest peale võtma. Arvestades manjanaga, seadsime end 3:20 maja juurde ootele. Umbes 15 mintsa pärast olidki Laucha ja nõbu kohal, korjasid meid peale ja supermercado ringiga jõudsime paadisadamasse. Lõpuks õnnestus ära näha ka siis see kurikuulus jõgi. Meie paat oli mootoriga kummikas. Tundus teine üsna pisike, eirit seda suurt jõge vaadates. Poisid lasid paadi vette vinnata ja ronisime sisse. Mina ja Lauha istusime paadi kummist äärtel Carm nõbu seljataga istmel. Alguses oli päris hirmus, eriti kui ristlainesse soitis. Siis ikka hyppas nii, et tagumik kerkis ikka kõrgele, aga ajapikku harjus ära ja väga fun oli. Rio, ehksis jõgi meenutas oma värvilt Amazonast – ära arva, et jõgi on sinine. Ei, see on pruun. Mitte, et ta must oleks vaid lihtsalt põhja pinnas on pruun ja see peegeldab ka vee helepruuniks. Vesi aga on puhas. Rosario linna joogivesi muide tuleb sealt jõe veest.

Jõepealt avanes suurepärane vaade Rosario cityline´ile. Mingil hetkel keerasime kuhugile harujõele ning see paistis juba vägagi Amazonase moodi – mõlemalt poolt ääristasid jõge lopsakas taimestik. Ca 20 minutit sõitu ja kohal me olimegi. Palju-palju erinevaid paate: suured, väikesed, uhked ja vähemuhked... Jõe paremal kaldal oli varjualusega baar, puidust lava ja lava „tagaruum“. Inimesed istusid grupikesi kaasa toodud plasttoolidel või niisama murul või liival. Meie sättisime end samuti kaasa toodud toolidega ühe suure puu (nagu Avataris see võlupuu :D ) alla istuma. Laucha võttis välja oma mate komplekti ja jõime algatuseks seda. Matega on argentiinlatel mingi täiesti oma teema. Igal endast lugupidaval argentiinlasel peab olema mate komplekt: pisike, ümmarguse kujuga metallist tassike, mille sees käib sõel-otsikuga metallist „kõrs“. Tops täidetetakse umbes veerandi ulatuses mate puruga ning sinna peale kallatakse siis kuum vesi – nii palju, kui mahub (väga palju ei mahu). Tulemuseks on natuke kibeda maitsega tuline tee tõmmise moodi ollus, mida siis seltskonnas juuakse ning teinetesega jagatakse. Tegelikult kogu mate olemus ongi jagamine – asi, mida koos sõpradega tehakse. Meil juuakse selle asemel õlut või muud alkoholi. Argentiinlased aga joovat matet. Esialgu tundub selle maitse võõristav, kuid harjumine käib kiiresti. Pealegi tuline  jook palavaga on väga hea, aitab kehal kuumaga kohaneda.

Mate ringid tehtud, tegime väikse jalutuskäigu kaldal. Tegemist oli väga kena kohaga. Kergelt dzunglihõnguline, suurte puude ja lopsakate taimedega. Jalutuskäigult naastes hakkas esinema ming kohalk reaggeband. Seltskond nokastanud kutte elasid sellele iga oma keharakuga kaasa  lauldes, tantsides ning käepärastest materjalidest (milleks siis eelkõige pudelid) valmistatud muusikainstrumetnidel kaasa elades. Rahvast kogunes aina juurde. Hämaruse saabudes astus pulti DJ, kes mängis erinevaid zanre: alates elekroonilisest, kuni reaggetoni ja salsani. Rahvas möllas sealsamas liivasel jõe kaldal. Kõik, kes kohal olid tantsisid. Mida õhtu edasi. Kuna meie seltskonnast nõbu tantsida ei osanud, siis ma keerutasin niisama rahva seas. Ega seal kaua aega üksinda tantsida ei ole võimalik. Kohe ilmug keegi, kes tahab sinuga mõned poognad teha. Entoces, no problemos, si quiero bailar, pero bailar solo! Nada mas! See oli üks tolle õhtu tunnuslause, sest latinosid teades.... Noh tantsimine on üks asi, aga mingil hetkel hakkab vana Dominikaanist tuttav „novio“ jutt pihta – teisisõnu, kas sa tahaksid, et ma su boyfriend olen....ja väga otseselt tõlgituna: kas tahaksid pärast minuga sexida :D Ühesõnaga tantsisin seni, kuni tantsupartner piisavalt tülikaks muutus. Esimestele yritasin seletada, et ma ainult tantsin temata, ei midagi enamt, a järgmistele enm ei viicind, lihtsalt ciaopakaa ja el finale! Rahvas oli end mõnusalt täis tõmmanud. Imestasin, kuidas nad seal liiva sees üldse tantsitud said J mul õhtu otsa vett joonuna oli raskusi seal püsti püsimisega ;) aga ju nad sis on harjunud vist J

Kuna paadisadam suletakse enne südaööd, sis hakkasime peale 11 oma asju kokku pakkima, et tagasi Rosariosse suunduda. Paate oli nii palju kohale tulnud, et pidime oma paati pääsemiseks ronima läbi kellegi teise sõiduvahendi. Vahepeal aga oli kaste maha tulnud ja paadinina, millele astuda tuli, üsna libe. Öisesse jõkke küll kukkuda ei tahaks J

Paadile hääled sisse ja mööda öist jõge kodupoole. Öine jõgi oli nii-nii ilus! Selge tähistaevas ja suurte puude mustad siluetid öise taeva taustal väljajoonistunud. Harujõelt suurele jõele jõudes kogu cityline valgustatuna.... Jube ilus! Kahjuks minu fotograafitalent ei võimaldanud seda ilu jäädvustada J Seega on see ilus pilt minu mällu salvestatud.

Rosariosse jõudnud, olime niiii väsind, et lasime Lauchal end koju viia. Meie majja olid liitunud veel 4 surfarit – noormees saksamaalt oma pruudi ning õega ning õe boyfriend - prantsuse noormes, kes on siin vahetusõpilasena. Kuna aga olime nii väsind, sis vabandasime viisakalt, et osutume täna party-booperiteks ning suundusime kotti ära. Enne, kui minu pea patja puudutas, ma magasin... või tegelt... ei, yhe sõnumi kirjutasin vel enne ära, sest tundsin täna, et esimest korda elus ma tunnen, et tahan koju – ehk ootan oma puhkuse lõppu. Hull, ma tean, aga nii on hea!

Dance or die!

Salsa sis seega jah. Paari sonaga sis eilsest ohtust veel. Koht oli iseeneset nigu kooli pidu - konkreetne aula :) Aga tansijad - koik siuksed profid et algul motlesin, et mina SIIN tantsima kyll ei hakka.... a no kussa sis saad, kui DJ mangib HEAD salsat. Iga salsamuusika ei ole hea, aga see, mida too tyyp mangis oli vaga hea. Peale monda aega julguse kogumist raakis Jaime mingi salsaopetaja rajalt maha.... ja oi, kui hea on tantsida inimesega, kes oskab! Ta konkreetselt paneb su tantsima. Teine hea tantsupartner on see, kes ei oska tantsida, aga kes votab vabalt ja lihtsalt tantsib sydamest - Jaime naiteks. Salsast ei olnud tal aimugi, aga tantsis ilma podemata ja nii ongi vaja! Koju joudsime alles kella kuue paiku :) Vat see oli tantsulka!

25. veebruar Rannapaev

Tana otsustasime magada nii kaua, kui vaja, et end valja puhata. Ja tundub, et mul oli vaja kella poole 10-ni. Isegi :) Peale arkamist tegin meile hommikusoogi: omlett igast lisanditega. Seejarel pidime sammud panka sedama, sest minu sularahavarud on juba monda aega otsakorral ning olen kefikuna Carmeni ylalpidamisel olnud. Kuna aga rahavahetus on siin omaette ettevotmine, siis peab selleks aega varuma.

Niisiis, koigepealt tuleb leida pank - see iseenesest ei ole kyll vaga keeruline, sest neid siin jagub. Ka mingites urgastes saab vahetada, aga sealne kurss voib olla mingi kirves. Seega - pangad on koige kindlamad kohad raha vahetamiseks. Teise asjana peab arvestama, et panka tuleb jouda enne kella 1 parastlounal, sest pangad nimelt on siinmail avatud vaid kella 1ni. Kolmandaks - varu aega, sest rahavahetuse peen protsess vajab seda ohtralt. Neljandaks: ara unusta oma passi, ilma selleta ei ole siin rahavahetus voimalik. Tanane protses nagi sis valja nii, et panka sisenedes on esimeseks kontaktiks turvamees, kes mu infolauda juhatas. Sealne daam kysis vahetatavat summat - mille pidin talle ise lugema, tema raha puutuda ei tahtnud. Okei, lugesin sis talle rahasumma ja kirjutasin selle igaks juhuks ka paberile. Seejarel vottis ta yhe pika telefonikone. Siis palus mu passi, toksis sealt andmeid arvutisse: kaasaarvatud minu Argentiinasse saabumise kuupaeva naiteks. Siis pidin yhele teisele paberile kirjutama oma koduse aadressi Eestis. Seejarel tegi passist koopia. Siis valjastas mulle miski paberi ning andis selle koos passikoopiaga minu katte. Tagasi turvamehe juurde, kes mind kassasse juhatas. Sealne daam luges raha yle,  vottis vastu passikoopia ja paberi, vahetas usdid pesodeks ja taaskord 2 paberit, kuhu allkirjad, nimi, siis yhe paberi teisele poolele veel 1 allkiri ja sellega oligi pidulik rahavahetuse protsess loppenud.

Rahavahetusest tagasi, jaime ootele, et sober Lautaro ilmub valja ja saame randa minna. Keda aga polnud, oli Laucha :D Otsustasime siis kolida trepipeale....Seepeale teavitas Jaime, et tal on ju ometigi katusel rodu... :D Nautisime paikest kuni 3ni. Jaime ise oppis eksamiks. Vahepeal káis aju puhkamas ja matet pakkumas :)

Sis motlesime, et voiks minna supermercadosse ja ohtusoogiks midagi syya hankida. Jaime aga ýtles, et enne 5te ei tasu meil kuhugile minna, sest supermercado on kinni -siesta ju! Poes kaidud valmistasin meile koduse eesti ohtusoogi: kotletid, praekartulid.... Carm tegi salati. Vaga monza!

Vahepeal helistas Jaimele 1 saksa tyyp, kes oli tema juures 3 nadalat tagasi elanud - et tema, ta ode ja sober taas Rosarios - seega homsest saab meid siin 6 olema :D Fun!

Peale ohtusooki kaisime Jaime isa majas, et uutele oomajalistele madratseid juurde hankida. Votsime Jaime isa Toyota dziibi ja lisaks madratsite transpordile naitas Jaime meile natuke ohtust linna.

Ylemisel pildil meie kodu yxe korval asuv furteria ja alumisel Flag Monument - yx olulistest vaatamisvaarsustest, mis ohtul Argentiina lipu varvid omandab. Ja ohtul, vat siis laheme salsasse! :) Nais, kuidas siinsed salsakohad on. Homme kirjutan, kuidas oli.

24. veebruar - Rosario

24. veebruar – Rosario

Täna ärkasime varakult – kell pool 7, kui Mariano tööle läks ajas ta ka meid üles. Meie pidime poole kümnesele Rosario bussile jõudma. See aga eeldas kogu oma elamise kokku korjamist ja pakkimist. Fenomenaalne, kuidas kaasa pakitud esemetel on võime reisu jooksul paisuda ja saavutada kahekordne kaal. Bussijaama jõudmiseks trampisime jällegist ca 2 km jagu maad subte peatusesse. Subtes vaatasime, et peame ümber istuma, et võimalikult optimaalse jalavaevaga bussijaama saaks. Ümberistumise kohas ei saand jälle aru, kumbale poole peame minema. Carm peatas ühe kohaliku – ja nagu siinsetele inimes tele kohane ja meie jaoks niiiniiii võõras: kutt seletas meile kus ja kuhu vaja minna. Ise ta oli teel hoopis teisele poole, tema rong oli ees muide. A ei, kutt lasi oma rongi minema, et 2 täiesti suvalist turisti kättpidi õigesse kohta viia. Ja kusjuures koht, kuhu ta meid viis, ei olnud sugugi mitte lähedal - ikka paar minutit matkamist suures rahvamassis ja see kohutav palavus ja umbsus muidugi. Hästi huvitav oli muidugi ka see, et seesama noormes, nimeks tal Pablo, uuris, kust me pärit oleme. Kuna enamik inimesi siin Eestist muffigi ei tea, oleme öelnud en Europa, nii tallegi, kuid ta soovis, et täpsustaksime. Seepeale selgus, et tüüp on juunis tegemas round-trippi Moskvasse, Riiga, Vilniusesse ja Tallinna. Ta teadis seega Eestit väga hästi. Lahe, et kogu selle linna 16 miljonist inimesest kohtume me ühega, kes on lähikuudel reisimas meie koju.

Buenos Airese subte kohta on mul tegelikult veel üks huvitav jutt rääkida.... Siin nimelt viljeletakse üht täiesti uudset marketingi liiki. Peatuses siseneb keegi kodanik, kes hakkab oma kotist ükskõikmida välja kraapima. Meie näiteks nägime ükspäev ühte, kes jaotas kääre, teine päev teist, kes õmblustarbeid. Ühesõnaga täiesti suvalist saasta... Need siis jaotatakse kõikidele istujatele põlvedele. Teise ringiga korjatakse taas oma mant kokku – kui keegi seda osta ei soovi. Meie ühtki ostusooritajat ei näinud. Ise ei tuleks muidugi selle pealegi, et metroos kääre või õmblustarvikuid soetada võiks.... Metroo kohta veel nii palju, et sellest väljudes ja näljaselt värsket õhku ahmides omadab „Buenos Aires“ oma tõelise tähenduse....

Entonces... 4-tunnine bussisõit, millest esimese vaatasime aknast välja ja kasutasin aega oma blogi täiendamiseks süsteemis – word ning pärast sealt copy-paste, kui internetipiirkonda jõuame. Ülejäänud aja magasin... ja nägin und ja väga ilusat seejuures  Bussijuht oli aga nõuks võtnud reisijad ära külmutada, ühesõnaga päris jahe oli. Seevastu Rosarios bussist väljudes oli seda meeldivam, kui pahvakas sooja õhku näkku paiskus ja päike, millest eile BA-s olime puudust tundnud. Bussijaamas tshekkasime Iguazusse sõitmise võimalusi. Praeguse plaani kohaselt lahkume siit 2. märtsil Iguazule, kus veedame 2 päeva. Buss sinna võtab 14-15 tundi, 1100 km ja maksab 380 kohalikku. Ehksiis tuleb ööbuss ilmselt.

Aga sellele jõuame veel mõtelda. Bussijaamast väljudes istusime mõnda aega ühes tänavabaaris. Cerveza ja lõunasöök. Meeldiva boonusena avastasin, et ka siin on igas kohvikus kenasti wifi olemas, mis rahuldava kvaliteediga isegi skype´i videokõnet võimaldas. Nice! Kui lõuna võetud, asusime siis oma Rosario host Jaime kodu otsima. Vastavalt tema kirjeldustele, pidime võtma bussi 107. Selle peatuse tuvastasime enda meelest kohe nurgatagant. Bussi sisenedes üritasin bussijuhiga juttu teha, et eitea, kus se Riobamba tänav kah asub, aga bussijuht konkreetselt ignoreeris. Mingid abivalmis daamid esireast aga hakkasid kätega vehima ja seletama: otro lado, otro lado – ehksiis teisele poole. Selge. Bussist maha ja seda „teise poole“ bussipeatust otsima. No ei olnud lihtne... Marssisime 2 peatuse jagu tagasi. Ja Robbyga ei olnud see üldse lihtne!!!! No ei leidnud mittemingi imega seda teise poole bussipeatust. Lõpuks sis läksime turistiinfosse ja saime suure surma peale spanglishis teada, et ka buss 141 läheb sinna. Meie host oli juba murelik ja saatnud mulle sõnumi, et kus te olete. Pidime ju 3st tema juurde jõudma ja kell oli tegelt juba 5 saamas.

Joudsime kenasti oma uue hosti Jaime koju. Ta elab meie moistes justkui ridaelamus: sisenedes suletud raudvaravast satud pisikesse avatud laega "koridori", millest paremale poole jaavad siis korterite uksed. Jaime elamises on kokku 5 tuba. Jaime ise on hetkel tootu ylopilane - viimasel kursusel voi oigemini suvetool ja peab 2 nadala jooxul sooritama oma lopuexamid. Seega tema aeg moodub suurelt jaolt hetkel oppides. Lisaks opib ta ka muusikat ja mangib viiulit kusagil orkestris.

End sisseseadnud kaisime valjas ohtusoogil ja seejarel koju tagasi. Jaime kyll pakkus, et tema sobra juures on miski oleng, kui soovime natukeseks labi astuda, kuid me otsustasime seekord magama minna. Vasimus on kontides. Ohtul avastasin roomuga, et Rosario paike on oma jalje jatnud - olad ja nagu omandasid tunniajase louna ajal (kusjuures vahelduva pilvituse ja aeg-ajalt isegi paari vihmapiisaga) paris arvestatava parmupaevituse - kell on kaepeal ja sark seljas :) Homme ehk saab selle rannas yhtlustada. I love Rosarios sun!

Lasime oma hosti üle

Hommikul meie host (kes eelmisel õhtul oli ära kummutanud koos meiega 3 pudelit veini ja pärast veel mingit suht paha maitsega kibedat märjukest miksitud coca-colaga ja kogu sellest asjast end piisavalt käima tõmmanud, et meid üritada igal moel kell 12 magama minemast takistada) äratas meid hommikul, et 1 meist läheks koos temaga alla, laseks ta trepikoja uksest välja ja võtaks võtmed oma kätte. Seega esmane äratus oli kell 7 paiku. Voodilinasse mähkunud ning juuxed pysti peas laskusin koos Marianoga alla, võtsin võtme ja tagasi kotile. Lõplik äratus oli kell 8.30. Võtnud kerge hommikusöögi oma eilses kohvikus, olime valmis edasi liikuma. Tänase päeva pealkiri võiks sama hästi olla ka: what goes around comes around". Sisenenud subwaysse, märkasime, et meie rong on ootel, uksed õieli. Carm tõttas kohe pika sammuga rongi poole, kuigi juba kõlas kurjakuulutav tärin, mis peaks hoiatama reisijaid uste sulgumise eest. Carm, üritades lahkuvate rongi peatada, surus oma käed sulguvate uste vahele. Uksed sulgusid ning Carm oli, näost valge, kätt ja kottipidi metroo ustevahel kinni. Õnneks lähenes seestpoolt üks kohalik härra, kes aitas uksi piisavalt kangutada, et sõber oma käed ja tsumadani uste vahelt kätte saaks. carm päästetud, sekundite mäng ja rong kihutas sajaga minema. Lahe päev! Jutuks tulles, oli Carm kunagi väiksena Tallinnas lumelinnas käis ja bussinuppudega mängides bussijuhi uste vahele surus :D What goes around comes around :D:D:D Mis sest, et 20 aastat hiljem.

Õnnelikult ja ohutult teise rongi sisenedes ja linna jõundutena külastasime esimesena Buenos Airese kuulsat sunuaeda. See oli elamus omaette - täieik arhitektuurielamus. Surnutele on ehitatud väikesed majakesed, kuhu omaksed saavad siseneda. Mõnel olid lausa alumised korrused, mõnel kirst kohe sisse vaatamisel näha läbi klaasi. Osadel uhketel kambritel lausa kadunukeste skulptuurid.... Et sinna surnuaeda maetud saada, peaksid olema kas väga kuulus või väga rikas. Ja btw, kes huvi tunneb, Evita hauakambri kõrval asuv kamber on müüa, et kes tahab igaviku Evita kõrval veeta - koht on vaba...

Peale surnuaeda seadsime sammud (ja neid oli faking palju) tagasi kesklinna poole - ehk teisisõnu, pidime kell 1 kohtuma Marianoga, et koos jõe ääres lõunastada. Mariano pidi meile helistama. Vahepeal puhkasime Starbucksis jalga ja astusime aga edasi. Mariano töökoht jõudes - ehk siis kaitseministeeriumi (üüratusuure) maja juurde jõudes helistasime talle, kui oh häda, telefonivõrk, millest talle helistada saame, on vaid Claro (lõuna-ameerika populaarseim mobiilivõrk), see aga on siin väga bitchy ja kunagi ei tea, millal ta end ilmutab. Igal juhul, minu telefon oli end teise võrku lülitanud ning Clarost ei olnud haisugi.... Kuna Marianot kätte ei saand, leidsime ise endale koha, kus lõunastada. Lõuna ajal saime ka Mariano kätte. Tema oli juba koju läinud - kuid surprize-surprize - võtmed olid ju minu kotis! :D So, ta rahustas meid, don´t worry-don´t worry, u have your vacation. Take your time. I´ll wait. No mis tal üle jäi - peale lõunat läksime veel kohustuslikule Uruguay-paadi ringile... Saime teada, et homme Uruguaysse minnes, maksaks meie trip 300 kohalikku (ehk siis 300x3 vana hea eeguga arvestades). Kohe peale seda kütsime jälle mingi 100 kvartalit jala, et jõuda lähima subwayni, mis meid koju tooksid.  Jätsin eelnevalt mainimata, et täna oli meil vihmane - praktiliselt kogu päev tibutas. Tänav oli märg ja plätudega kõndides kuradi libe. Neil on kõnniteed ehitatud"peldikuseina plaatidest". Vihmaga on need pagana libedad. Kuna neil siin jääd ei ole, siis ilmselt peab sis teistmoodi teravaid elamusi tekitama. Teiseks - ma olin plätudega. Kõik se (sry) sitt, mis maas oli, pritsis mustaks mu jalad ja koti. Rrrrrrrrrrrrr - notsu! Ja see maa oli niiiii pikk.... Ma arvan, et kokku kõndisime täna ca 10 km. Lõpuks leides metroopeatuse, sisenesime valelt poolt.... ja muide, olen jätnud ilmselt mainimata, et inimesed on siin ikka ekstreemselt sõbralikud. vaatamata faktile, et meie ei räägi spanishit ja nemad inglist, on praktiliselt igaüks valmis kohe sulle ligi kargama, kui näevad sind kaardiga tänaval seismas. Metroos teed küsides tulevad nad sinuga kaasa - veavad su kättpidi õigesse kohta... Täna näiteks kõndis üks hombre viejo - ehk umbes 80-aastane härra, kes liikus tõsiselt aeglaselt. Kusjuures, mitte vähemoluline ei ole ka see, et subways on ca 35-40 kraadi sooja ja õhust võid ainult unistada.... Nüüd ma tean, millele ma mõtlen, kui -30 Eestis (vabandust väljenduse pärast) perse tagant ära võtab :D

Lõppeks tagasi kodukandis, ostsime Marianole "lohutuseks" 3 pudelit veini ja läksime koju. No mitte mingi imega ei õnnestund talle helistada. Lõppeks Carmenil õnnestus. Vaene tyyp oli oma "surfareid" oodanud ca 4 tundi... :D Ja kui ta välja ilmus - naeratus suul, kõik on "muy bueno".... Super inimene!

Olime küll planeerinud õhtul San Telmosse õhtusöögile ja tantsima minna, aga meie jalad olid selleks aktsiooniks võimetud. Seega, jõime kodus veini, mängisime karaoke-arvutimängu, kus 2 meist laulsid ja 1 mängis kitra :D Ma sain lauldes 100/100st :D Damn, I´m good, eh!? D :D:D:D:D:D  Tellisime pizza t ja rääkisime oma elust-olust (õigemini Carm ja Mariano did, mina kirjutasin blogi).

Homme kell 9:30 lahkume Rosariosse... well, kui küsta, mis mulje Buenos Aires mull jätnud on - booring. Ta on okay, aga koht, kuhu reisida... no vbl mitte...

Argentiina seiklus - Frankfurt ja teine katse. Argentiiiina!

Ärkasin pool 9. Silmad lahti löönuna astusin uniselt põrandale...ja... vaipkate, mis põrandat kattis oli läbimärg... Lirtsus. Müstika. Mõtelesin, et olen hulluks läinud. Voodi ja kõik oli kuiv, aga põrand läbimärg. Normaalne! Mis sa arvad, kus mu kotid olid? Muidugi põrandal!

Märjad. Õnneks olid arvuti ja fotokas natuke kõrgemal, kuid seljakoti alumised riided küll läbi märjad. Toast väljudes selgus, et terve meie korrus oli üleujutatud, sest hotellis oli öösel purunenud veetoru. Kõikide tubade uksed olid lahti. Kui totakate nägudega uksel seisime ja uniste silmadega vaate üle imestust avaldasime, et keegi ka ei olnud meid tulnud üles ajama, hõikas keegi turistist noormees teistpoolt koridori: Hertzlich Wilkommen!  Tõepoolest noh!

Käisime ära check inis ja tegime selgeks, et minu riided saadetakse kuivatusse, hotelli eest me tasuma ei pea. Korras. Jalutama ja hommikusöögile – kus ma ka oma blogi siis kuni siiani valmis treisin. Edasine päev möödus kõndimise täheall.... Shoppingmallist shoppingmalli. Esialgu oli täitsa põnev, kuid mingil hetkel hakkasid jalad tunda andma. Pealegi, ärgem unustagem, valmistununa soojamaapuhkuseks oli minu ülariieteks vaid õhuke kilekas – ei kindaid, ei mütsi... Pärastlõunal haarasime ühe Rieslingu, juustu ja õuna ja läksime hotelli tagasi. Üsna pea toodi mulle ka minu värskelt drycleanitud ja triigitud rõivad, mis veekahjustuses märjaks olid saanud. Need olid nii ilusti triigitud ja korda seatud, et kohe kahju hakkas neid uuesti Robby kitsukesse sisemusse pressida.

Riesling nahka pandud ja esimene nälg peletatud võtsime pakihoiust Robby ja Ruudi ja prõrrutasime rongiga central stationist lennujaama. Sõit kestis vast 10kond mintsa ja maksis 3.90.

Lennujaamas istusime Starbucksi ja värskendasime end Frappuchinodega: strawberry and crem :) yummi. Peale õues külmetamist õhetasime mõlemad nigu ladvaõunad. Kohtusime Eloiga, kes meie juurde mõneks ajaks puhkama istus. Ta rääkis Brasiiliast nii värvikalt ja igal juhul oleme oodatud külalised tema ranchos :) Millal iganes meil peaks soov olema Brasiiliat külastada :)

Lennujaamas kõigepealt internetikohvikusse. Andsin meie BA hostile teada, et eilne tulek ebaõnnestus ning et üritame täna uuesti. Samuti palusin ta telefoninumbrit, et kohalejõudes temaga kontakteeruda. Hea oli ka üle mõne aja oma kallistega jutustada. Ah, ma vist olen ärahellitatud juba... Siuke tunne nagu viimasest live jutuajamisest oleks möödas forever konkreetselt. Internetikohvik asus ühe katuse all kasiinoga ning seetõttu olid ka arvutid ilmselgelt röölid – neelasid münte nigu janused beduiinid. Kaua seal aega veeta ei saanud. Hädavajalik räägitud lasime sealt jalga. Kuna päev otsa külma õhu käes oli sooja saades näo õhetama ajanud, seadsime sammud Starbucksi ja kosutasime end mõnuzate külmade Frappchinodega. Yumm. Oma jookide kallal maiustades hoomasime ühel hetkel oma brazilerost sõpra Eloid. Kutsusime ta lahkesti enda juurde ja ajasime pisut juttu ja ta pidi helistama LH station managerile, et vaadata, mis too meie heaks teha saab. Jutud aetud Frappuchinod joodud, siirdusime check-ini. Sealne tüdruk ütles, et lend paistab väga hea... No loodame ja ootame! Tahaks juba vägaväga sooja ja väsimus hakkab kah peale tulema sellest ringitrampimisest.

Istusime paar tundi oma Gate´is. Aknaalustes lamamistoolides sai isegi silma natukeseks looja lastud. Mõne aja pärast helistas murelik Eloi, kes uuris, kus me oleme, mis teeme. Mõne aja pärast ilmus ta gate´i. Eelnevalt olin ka gate´i proua käest uurind, kas saab meile võimaldada ehk juba istekohti, kuid nagu oli arvata, after boarding. Niisiis, ootame ja loodame, et cargo sai  kõik eelneva 4 päevaga ära saadetud. Boardingu ajaks tuli Eloi meiega seisma ja närvitsema. Kohati tundus isegi, et ta oli rohkem ärevil, kui meie. Nimepidi hõigati üht ja teist stand-by´d. Ühel hektkel boardingu proua tegi telefonikõne peale mida hõikas stand-by´de suunas: u´re all on :D Oh seda rõõmu. Ka 6-liikmeline famiilia, kes juba 3s päev sellele lennule olid sihtinud, said lõpuks kenasti koju. Tore. Nii peabki :)

Eloil oli aeg lahkuda. Viimased karu-kaisutused ja lubadus, et läheme talle kindlasti Brasiiliasse külla. Carmenil võttis lausa silma märjaks ja minu puhul teadagi, kui keegi nutab, siis liitun kohemaid :D Kui kõik inimesed maailmas oleks sama toredad, kui too brasiilia Eloi, oleks maailm hoopis teine koht!

Lennukis õnneks tabas mind vana hea sõber: lennunarkolepsia. Vahepeal juba kartsin, et ta on mu jäädavalt maha jätnud, kuid ei, ta on olemas! Niipea, kui lennukis istet võtsin, tikkus meeletu uni peale. Kuna aga traditsioone tuleb järgida: fortuuna terviseks üks campari apelsinimahlaga, kummutada, hoidsin end vägisi ärkvel. Jookideni ära kannatatud ning õhtusöök söödud suikusin 10-tunnisesse unne. Läbi une aeg, ajalt tundsin vaid, kuidas mõningad teatud kehaosad surevad ja lihtsalt valutavad..... Kui esimest korda ärkasin, olin maganud 8 tundi. Käisin korra sirutasin, heitsin pilgu all laiuvale Brasiiliale ja tagasi magama. Järgmine kord ärkasin 1.5 tundi enne maandumist, kui serveeriti (väga paha) hommikusöök.

Ja lõpuks ometi: Buenos Aires.

Teel taksoga linna (või täpsemalt väljendades piirkonda, kus pesitses meie esimene host Mariano), võttis ca 30 minutit. Buenos Aires üllatas mind oma rohelisusega. Võrreldes teiste Ladina-Ameerika linnadega tundus ta kuidagi väga roheline ja puhas. Ei hoomanud Ladina-Ameerikale omaseid hulkuvaid kollaseid koeri, põlvini prügi maas ega midagi sellist. Pigem tundus see osa lennujaamast-Belgrano linnaossa vägagi Euroopalik. Belgranosse jõunduna helistasin Marianole, et teada saada, millal oma Robbyst ja Ruudist vabaneda saaksime ja tundub, et enne 9-t õhtul see ei õnnestu. Kuna aga pagas on üsna raske, siis mõtlesime, et peame aru. Istutasime end lõunasöögiks ühte tänavakohvikusse - kus, ülla-ülla, oli isegi wireless - mis oli mulle hetkel eluvajalik, et rääkida oluliste inimestega ja täiendada seda juttu siin.

Nautisime ka oma esimesi Argentiina "lihaelamusi". Mis siin salata - liha maitses tõesti hästi. Külm, värskendav cerveza sinna kõrvale. Mida sa hing veel oskad tahta!

Peale 3 tunnist lõunasööki otsustasime oma kotid selga haarata ja minna ära kaeda mõned vaatamisväärsused kesklinnas. Lootuses, et saame Robby ja Ruudi kuhugile jätta, asusimegi teele. Kesklinnas leidsime ühe turismiinfo, kuhu siis oma rasked sõbrakesed hoiule sokutasime. Käisime vaatamas maailma laiemat teed Avenue 9 de Julio. valitsuse maja ja miskit lossi (nimed täpsustamisel).

2 tundi, mis turistiinfo veel lahti oli, möödus päris kiiresti ja enne 6te olime turistiinfos tagasi, võtsime oma kodinad ja suundusime tas subwaysse. Oh õudust, mis rahvamassid!!!! Mõtlesin, et seal saab küll pildi taskusse! Meie teekond ka veel 13 peatust - ühest otsast teise :D

Tagasi saabununa läksime Mariano - oma hosti maja juurde ja istusime selle ees ühele aknalauale. Nagu lubatud, kell 9 oli ta lõppeks platsis. Tuppa saades oli esimene asi - dush! Peale 13-tunnist lennureisi ja palavat pikka ja tolmust päeva selle järel oli see parim asi, mis üldse olla sai! Mariano, sõjaväelasest it-tehnik osutus väga lahkeks peremeheks - vabandas ette-taha, et nii kaua ootama pidime. Valmistas meile htusöögi ja kostitas lahkelt argentiina veiniga. Saime temalt palju olulist infot siinse elu-olu kohta: valitsus on paha, eurooplased leiavad siin hõlpsasti tööd ja on hinnatud, lõhe vaeste ja rikaste vahel on väga suur, lõuna-ameerika riikidest on argentiina kõige rikkam ja seetõttu kolivad paljud boliivlased, peruukad, paraguaikad siia paremat elu otsima. Kuritegevus just kõige hullem ei ole, kuigi Buenos Aires ju suurlinn nagu suurlinn ikka. Siin elab 16 miljonit inimest... Kogu Argentiinas aga 48 miljonit.



Seiklus (kõigi eelduste kohalselt) Argentiinas Day 1 Tallinn

My bags are packed I´m ready to leave... ja nii ongi! Nagu John Denveri laulus. Kogu puhkuse eelne nädal on möödunud nagu karusell... Touresti ettevalmistused seega. Viimased 3 päeva lausa kohati nii, et iga liigutus ja "must-to-do" on lausa minuti täpsusega planeeritud... et ikka kõik jõuaks ja saaks. Tourestil külmetasin päris mehiselt. Loodan, et see nüüd siis ei kavatse välja lüüa. Täna tulin 12st ära. Mõtlesin (naiivitar!), et magan natuke, a võid arvata, kas tuli uni.... :) 2 tundi lennuni ja natuke hakkab ärevus sisse tulema. Lennuseisud peaksid olema üsna head. Pikale lennule näitab justkui 58 seats in 13 open classes. No loodame, et vastab tõele ja et ei ole mingit "üllatusmegakargot" :)

Seiklejad Tallinnas 20.02.2011

Auto kontori juurde pargitud ning võtmed ümbrikus kolleegi nimele valvelauda jäetud võtsid Carmen ja Karol mu OV maja eest peale ja suundusime lennujaama. Sellist turvajärjekorda ei ole minu silmad enne näinud – see ulatus kuni OV kassani. No õnneks oli meil piisavalt aega varutud. Robby ja Ruudi ja endid sisse checkitud, veetsime järgnevad 40 minutit turvakontrolli järjekorras. Kui gate´i jõudsime, käis juba boarding. Saime oma istekohad flex ecosse ja pardale. Hea algus seiklusele.

Peale oma meeletut nädalat, tundsin tegelt meeletut väsimust, aga lennukis (nagu viimasel ajal ebameeldivaks tavaks on saanud) und ei tulnud. Tiksusin niisama, vaatasin aknast välja pimedusse ja piinasin oma mp3-e. Frankfurdis maandununa ja Robby-Ruudi ära tooduna, oli meil järgmise lennuni 3.5 tundi. Otsustasime, et lähme teeme omale mõnes hubasemas kohvikus kerge kehakinnituse ja õlled. Mõeldud-tehtud. Kerge kehakinnitus ka kumbki 2x0,5 kohalikku (ja seejuures väga maitsvat) õlle. Yamm. Tegi meele rahulikuks, võttis une ära ja tuju heaks. Kui oma dineega ühelepoole olime saanud, siis oligi aeg check-ini minna. Peale üsnagi pikka matka, leidsime vaid Business Check-ini. Läksime ligi, et kysta, kuhu peaksime pöörduda, kuid sealne härra ilmselt soovis oma traineest kaaslannale ka ID-travelleri õppetundu ja pakkus lahkelt, et võib meile checki ära teha. Nendega liitus ka keegi kolmas proua, mingi hull laterdis, kes kukkus uurima, et kuhu lähme. Kuulnud, et EZE reageeris ta kohe: oioiioiiii, kas te tõesti loodate peale saada? Selle lennuga on mitu päeva juba olnud kas overbook või weight restrictions – yhesõnaga suuremat sorti kepp. Ja nagu arvata, saadeti meid gate´i oma tõehetke ootama. Revenue reisijad peale boarditud jäi järele 15 id-d us included.... ja oligi nii, et kohti oleks jagunud kõigile meile, kuid weight restriction.... Shit! :D no mis siis ikka. Ega tohi ometigi lasta sellel oma tuju rikkuda  uurisime veel paarilt tüdrukult, (kes muuseas olid ka eelmisel päeval juba mahajäämise üle elanud, öö lennujaamas veetnud ning nüüdseks nutsid), et kus nemad ööbivad, kuid nad otsustasid jääda lennujaama. Kuigi Frankfurdi lennujaam on üsna ööbijasõbralik: ei mingied käepidemetega magamisvõimatuid toole, lausa lamamistoolid kohati, otsustasime siiski, et leiame interneti ja bookime omale miski hotelli. Tundsin, et peale sellist töölõhkumist olen ära teeninud vähemalt ühe korraliku ööune voodis... Ja homme aega on meil ju ohtralt.... Seega, tegudele! Läksime Robbyt ja Bobbyt nõutama. Sattusime toreda asiaadist baggageclaimi härrase ja ühe särasilmse daamiga väga lõbusasse vestlusesse. Kuuldes meie seiklusi vaatasid nad paari hotelli lennujaama lähistel ja helistasid neisse, paraku aga Sheratonid ja Radissonid ei ole just see hinnaklass, kus „hädaabiöö“ veeta. Asiaadist härra, kes oli kunagi eelnevalt ka cargo osakonnas töötanud teadis rääkida, et tavaliselt laetakse cargot tavapärasest rohkem lendudele neljapäevast pühapäevani. Esmaspäev ja teisipäev peaksid olema parimad päevad reisimiseks, sest siis on business travellerid ja cargo juba lennanud. Soovisime neile kena öö jätku ning kohtumiseni järgmisel korral, kui Frankfurti satume 

Asusime internetiotsinguile. Peale mõningast suletud internetikohvikutega rindapistmist ostustasime infolaua härrastelt saadud info kohaselt, et otsime üles Starbucksi, mis on öö otsa avatud ja kus on internet. Mööda tühja hiidlennujaama kulgedes ei hoomanud kuidagi Starbucksi. Eemal lettide taga askeldas keegi lennujaamatöötaja. Mõtlesime, et küsime temalt teed Starbucksi. Ta näitas meile tee kätte, vabandades samal ajal, et ta oma kotist õngitsetud võileiba näsis. Lahke härra tutvustas end Eloi Tavares De Oliviera Filhona, kes töötab Brasiilia TAM Airline´i quality managerina. Kuuldes meie stoorit, ütles ta, et heh, mis te seda starbucksi otsite, lähme minu kontorisse ja vaatame teile hotelli. Eloi juhtimisel sisenesimegi siis lennujaama kuluaaridesse. Kuna aga Eloi oli naljamees, õpetas ta mulle selgeks portugalikeelse küsimuse, Guillermo, kus sa oled, mida siis kontorisse sisenedes pidin hõikama, et tema bossile nalja teha  Boss oli üsna tagasihoidlik mees ja tundus, et suisa pisut ehmunud sellise triki peale :D Ometigi olid mõlemad Brasiilia kolleegid ääääärmiselt kenad ja abivalmid. Vesi, mida Eloi oma paberkotist meile pakkus, mõjus värskendavalt. Samuti seveeriti lauale kohe ka Brasiilia peenemat sorti naps, millest nad kohapeal caihpirinat teevad, kahjuks ei ole portugali keelega lood head ja selle joogi nimi ununenud, kuid tegemist oli kahte sorti liköörilaadse asjaga: üks maitses nagu pinapple ja teine cinnamon. Cinnamon oli parem 

Vaatasime läbi paar hotelli, kuni otsustasime kesklinnas asuva Savoy 4-stari kasuks. See oli parasjagu sale´i peal ja kahene tuba 59 eurtsi. Fair enough. Hotell käes pakkus Eloi, et viib meid autoga kohale. Võrratu brasiilia külalislahkus! Mis sai meil selle vastu olla. Arvestades fakti, et ainus soe riie, mis mul kaasas, on teksapüksid, dressikas ja kilejope (PS! Eestist lahkudes oli -18, eks  Õnneks Frankfurdis näitas termomeeter -0.5 Väga hea, ehk jään homme külmast võtmata. Eloi näitas meile enne hotelli jõudmist veel tähtsamaid kohti kesklinnas, kuhu soovitas minna. Rääkis endast, et tal on Brasiilias Sao Paolo juures mägedes rantsho, kus ta vanasti ka hobuseid ja lehmi kasvatas. Praegu elab tal seal famiilia, loomapidamist suurelt enam ei toimu, sest see nõuab peremehe kohalolu. Eloi rantsho: www.chacarabelavist.com

Hotelli jõudes aitas Eloi meie asjad sisse tuua, tegi check-inis kindlaks, et meile ikka antakse lubatud hinnaga tuba. Tänasime Eloid ette ja taha. Võrratult abivalmis inimene. Oleks selliseid maailmas rohkem!!!!

Hotellituppa jõudnuna, kerge pesu ja kohe magama. Magasin enne, kui pea patja puudutas.

Öösel läbi une kuulsin mingit tolmuimejate undamist. Ise mõtlesin, et krt nad hommikul nii vara siin koristavad... Oleks ma vaid teadnud, et ees ootab üllatus...