Seiklus (kõigi eelduste kohalselt) Argentiinas Day 1 Tallinn

My bags are packed I´m ready to leave... ja nii ongi! Nagu John Denveri laulus. Kogu puhkuse eelne nädal on möödunud nagu karusell... Touresti ettevalmistused seega. Viimased 3 päeva lausa kohati nii, et iga liigutus ja "must-to-do" on lausa minuti täpsusega planeeritud... et ikka kõik jõuaks ja saaks. Tourestil külmetasin päris mehiselt. Loodan, et see nüüd siis ei kavatse välja lüüa. Täna tulin 12st ära. Mõtlesin (naiivitar!), et magan natuke, a võid arvata, kas tuli uni.... :) 2 tundi lennuni ja natuke hakkab ärevus sisse tulema. Lennuseisud peaksid olema üsna head. Pikale lennule näitab justkui 58 seats in 13 open classes. No loodame, et vastab tõele ja et ei ole mingit "üllatusmegakargot" :)

Seiklejad Tallinnas 20.02.2011

Auto kontori juurde pargitud ning võtmed ümbrikus kolleegi nimele valvelauda jäetud võtsid Carmen ja Karol mu OV maja eest peale ja suundusime lennujaama. Sellist turvajärjekorda ei ole minu silmad enne näinud – see ulatus kuni OV kassani. No õnneks oli meil piisavalt aega varutud. Robby ja Ruudi ja endid sisse checkitud, veetsime järgnevad 40 minutit turvakontrolli järjekorras. Kui gate´i jõudsime, käis juba boarding. Saime oma istekohad flex ecosse ja pardale. Hea algus seiklusele.

Peale oma meeletut nädalat, tundsin tegelt meeletut väsimust, aga lennukis (nagu viimasel ajal ebameeldivaks tavaks on saanud) und ei tulnud. Tiksusin niisama, vaatasin aknast välja pimedusse ja piinasin oma mp3-e. Frankfurdis maandununa ja Robby-Ruudi ära tooduna, oli meil järgmise lennuni 3.5 tundi. Otsustasime, et lähme teeme omale mõnes hubasemas kohvikus kerge kehakinnituse ja õlled. Mõeldud-tehtud. Kerge kehakinnitus ka kumbki 2x0,5 kohalikku (ja seejuures väga maitsvat) õlle. Yamm. Tegi meele rahulikuks, võttis une ära ja tuju heaks. Kui oma dineega ühelepoole olime saanud, siis oligi aeg check-ini minna. Peale üsnagi pikka matka, leidsime vaid Business Check-ini. Läksime ligi, et kysta, kuhu peaksime pöörduda, kuid sealne härra ilmselt soovis oma traineest kaaslannale ka ID-travelleri õppetundu ja pakkus lahkelt, et võib meile checki ära teha. Nendega liitus ka keegi kolmas proua, mingi hull laterdis, kes kukkus uurima, et kuhu lähme. Kuulnud, et EZE reageeris ta kohe: oioiioiiii, kas te tõesti loodate peale saada? Selle lennuga on mitu päeva juba olnud kas overbook või weight restrictions – yhesõnaga suuremat sorti kepp. Ja nagu arvata, saadeti meid gate´i oma tõehetke ootama. Revenue reisijad peale boarditud jäi järele 15 id-d us included.... ja oligi nii, et kohti oleks jagunud kõigile meile, kuid weight restriction.... Shit! :D no mis siis ikka. Ega tohi ometigi lasta sellel oma tuju rikkuda  uurisime veel paarilt tüdrukult, (kes muuseas olid ka eelmisel päeval juba mahajäämise üle elanud, öö lennujaamas veetnud ning nüüdseks nutsid), et kus nemad ööbivad, kuid nad otsustasid jääda lennujaama. Kuigi Frankfurdi lennujaam on üsna ööbijasõbralik: ei mingied käepidemetega magamisvõimatuid toole, lausa lamamistoolid kohati, otsustasime siiski, et leiame interneti ja bookime omale miski hotelli. Tundsin, et peale sellist töölõhkumist olen ära teeninud vähemalt ühe korraliku ööune voodis... Ja homme aega on meil ju ohtralt.... Seega, tegudele! Läksime Robbyt ja Bobbyt nõutama. Sattusime toreda asiaadist baggageclaimi härrase ja ühe särasilmse daamiga väga lõbusasse vestlusesse. Kuuldes meie seiklusi vaatasid nad paari hotelli lennujaama lähistel ja helistasid neisse, paraku aga Sheratonid ja Radissonid ei ole just see hinnaklass, kus „hädaabiöö“ veeta. Asiaadist härra, kes oli kunagi eelnevalt ka cargo osakonnas töötanud teadis rääkida, et tavaliselt laetakse cargot tavapärasest rohkem lendudele neljapäevast pühapäevani. Esmaspäev ja teisipäev peaksid olema parimad päevad reisimiseks, sest siis on business travellerid ja cargo juba lennanud. Soovisime neile kena öö jätku ning kohtumiseni järgmisel korral, kui Frankfurti satume 

Asusime internetiotsinguile. Peale mõningast suletud internetikohvikutega rindapistmist ostustasime infolaua härrastelt saadud info kohaselt, et otsime üles Starbucksi, mis on öö otsa avatud ja kus on internet. Mööda tühja hiidlennujaama kulgedes ei hoomanud kuidagi Starbucksi. Eemal lettide taga askeldas keegi lennujaamatöötaja. Mõtlesime, et küsime temalt teed Starbucksi. Ta näitas meile tee kätte, vabandades samal ajal, et ta oma kotist õngitsetud võileiba näsis. Lahke härra tutvustas end Eloi Tavares De Oliviera Filhona, kes töötab Brasiilia TAM Airline´i quality managerina. Kuuldes meie stoorit, ütles ta, et heh, mis te seda starbucksi otsite, lähme minu kontorisse ja vaatame teile hotelli. Eloi juhtimisel sisenesimegi siis lennujaama kuluaaridesse. Kuna aga Eloi oli naljamees, õpetas ta mulle selgeks portugalikeelse küsimuse, Guillermo, kus sa oled, mida siis kontorisse sisenedes pidin hõikama, et tema bossile nalja teha  Boss oli üsna tagasihoidlik mees ja tundus, et suisa pisut ehmunud sellise triki peale :D Ometigi olid mõlemad Brasiilia kolleegid ääääärmiselt kenad ja abivalmid. Vesi, mida Eloi oma paberkotist meile pakkus, mõjus värskendavalt. Samuti seveeriti lauale kohe ka Brasiilia peenemat sorti naps, millest nad kohapeal caihpirinat teevad, kahjuks ei ole portugali keelega lood head ja selle joogi nimi ununenud, kuid tegemist oli kahte sorti liköörilaadse asjaga: üks maitses nagu pinapple ja teine cinnamon. Cinnamon oli parem 

Vaatasime läbi paar hotelli, kuni otsustasime kesklinnas asuva Savoy 4-stari kasuks. See oli parasjagu sale´i peal ja kahene tuba 59 eurtsi. Fair enough. Hotell käes pakkus Eloi, et viib meid autoga kohale. Võrratu brasiilia külalislahkus! Mis sai meil selle vastu olla. Arvestades fakti, et ainus soe riie, mis mul kaasas, on teksapüksid, dressikas ja kilejope (PS! Eestist lahkudes oli -18, eks  Õnneks Frankfurdis näitas termomeeter -0.5 Väga hea, ehk jään homme külmast võtmata. Eloi näitas meile enne hotelli jõudmist veel tähtsamaid kohti kesklinnas, kuhu soovitas minna. Rääkis endast, et tal on Brasiilias Sao Paolo juures mägedes rantsho, kus ta vanasti ka hobuseid ja lehmi kasvatas. Praegu elab tal seal famiilia, loomapidamist suurelt enam ei toimu, sest see nõuab peremehe kohalolu. Eloi rantsho: www.chacarabelavist.com

Hotelli jõudes aitas Eloi meie asjad sisse tuua, tegi check-inis kindlaks, et meile ikka antakse lubatud hinnaga tuba. Tänasime Eloid ette ja taha. Võrratult abivalmis inimene. Oleks selliseid maailmas rohkem!!!!

Hotellituppa jõudnuna, kerge pesu ja kohe magama. Magasin enne, kui pea patja puudutas.

Öösel läbi une kuulsin mingit tolmuimejate undamist. Ise mõtlesin, et krt nad hommikul nii vara siin koristavad... Oleks ma vaid teadnud, et ees ootab üllatus...