24. veebruar - Rosario

24. veebruar – Rosario

Täna ärkasime varakult – kell pool 7, kui Mariano tööle läks ajas ta ka meid üles. Meie pidime poole kümnesele Rosario bussile jõudma. See aga eeldas kogu oma elamise kokku korjamist ja pakkimist. Fenomenaalne, kuidas kaasa pakitud esemetel on võime reisu jooksul paisuda ja saavutada kahekordne kaal. Bussijaama jõudmiseks trampisime jällegist ca 2 km jagu maad subte peatusesse. Subtes vaatasime, et peame ümber istuma, et võimalikult optimaalse jalavaevaga bussijaama saaks. Ümberistumise kohas ei saand jälle aru, kumbale poole peame minema. Carm peatas ühe kohaliku – ja nagu siinsetele inimes tele kohane ja meie jaoks niiiniiii võõras: kutt seletas meile kus ja kuhu vaja minna. Ise ta oli teel hoopis teisele poole, tema rong oli ees muide. A ei, kutt lasi oma rongi minema, et 2 täiesti suvalist turisti kättpidi õigesse kohta viia. Ja kusjuures koht, kuhu ta meid viis, ei olnud sugugi mitte lähedal - ikka paar minutit matkamist suures rahvamassis ja see kohutav palavus ja umbsus muidugi. Hästi huvitav oli muidugi ka see, et seesama noormes, nimeks tal Pablo, uuris, kust me pärit oleme. Kuna enamik inimesi siin Eestist muffigi ei tea, oleme öelnud en Europa, nii tallegi, kuid ta soovis, et täpsustaksime. Seepeale selgus, et tüüp on juunis tegemas round-trippi Moskvasse, Riiga, Vilniusesse ja Tallinna. Ta teadis seega Eestit väga hästi. Lahe, et kogu selle linna 16 miljonist inimesest kohtume me ühega, kes on lähikuudel reisimas meie koju.

Buenos Airese subte kohta on mul tegelikult veel üks huvitav jutt rääkida.... Siin nimelt viljeletakse üht täiesti uudset marketingi liiki. Peatuses siseneb keegi kodanik, kes hakkab oma kotist ükskõikmida välja kraapima. Meie näiteks nägime ükspäev ühte, kes jaotas kääre, teine päev teist, kes õmblustarbeid. Ühesõnaga täiesti suvalist saasta... Need siis jaotatakse kõikidele istujatele põlvedele. Teise ringiga korjatakse taas oma mant kokku – kui keegi seda osta ei soovi. Meie ühtki ostusooritajat ei näinud. Ise ei tuleks muidugi selle pealegi, et metroos kääre või õmblustarvikuid soetada võiks.... Metroo kohta veel nii palju, et sellest väljudes ja näljaselt värsket õhku ahmides omadab „Buenos Aires“ oma tõelise tähenduse....

Entonces... 4-tunnine bussisõit, millest esimese vaatasime aknast välja ja kasutasin aega oma blogi täiendamiseks süsteemis – word ning pärast sealt copy-paste, kui internetipiirkonda jõuame. Ülejäänud aja magasin... ja nägin und ja väga ilusat seejuures  Bussijuht oli aga nõuks võtnud reisijad ära külmutada, ühesõnaga päris jahe oli. Seevastu Rosarios bussist väljudes oli seda meeldivam, kui pahvakas sooja õhku näkku paiskus ja päike, millest eile BA-s olime puudust tundnud. Bussijaamas tshekkasime Iguazusse sõitmise võimalusi. Praeguse plaani kohaselt lahkume siit 2. märtsil Iguazule, kus veedame 2 päeva. Buss sinna võtab 14-15 tundi, 1100 km ja maksab 380 kohalikku. Ehksiis tuleb ööbuss ilmselt.

Aga sellele jõuame veel mõtelda. Bussijaamast väljudes istusime mõnda aega ühes tänavabaaris. Cerveza ja lõunasöök. Meeldiva boonusena avastasin, et ka siin on igas kohvikus kenasti wifi olemas, mis rahuldava kvaliteediga isegi skype´i videokõnet võimaldas. Nice! Kui lõuna võetud, asusime siis oma Rosario host Jaime kodu otsima. Vastavalt tema kirjeldustele, pidime võtma bussi 107. Selle peatuse tuvastasime enda meelest kohe nurgatagant. Bussi sisenedes üritasin bussijuhiga juttu teha, et eitea, kus se Riobamba tänav kah asub, aga bussijuht konkreetselt ignoreeris. Mingid abivalmis daamid esireast aga hakkasid kätega vehima ja seletama: otro lado, otro lado – ehksiis teisele poole. Selge. Bussist maha ja seda „teise poole“ bussipeatust otsima. No ei olnud lihtne... Marssisime 2 peatuse jagu tagasi. Ja Robbyga ei olnud see üldse lihtne!!!! No ei leidnud mittemingi imega seda teise poole bussipeatust. Lõpuks sis läksime turistiinfosse ja saime suure surma peale spanglishis teada, et ka buss 141 läheb sinna. Meie host oli juba murelik ja saatnud mulle sõnumi, et kus te olete. Pidime ju 3st tema juurde jõudma ja kell oli tegelt juba 5 saamas.

Joudsime kenasti oma uue hosti Jaime koju. Ta elab meie moistes justkui ridaelamus: sisenedes suletud raudvaravast satud pisikesse avatud laega "koridori", millest paremale poole jaavad siis korterite uksed. Jaime elamises on kokku 5 tuba. Jaime ise on hetkel tootu ylopilane - viimasel kursusel voi oigemini suvetool ja peab 2 nadala jooxul sooritama oma lopuexamid. Seega tema aeg moodub suurelt jaolt hetkel oppides. Lisaks opib ta ka muusikat ja mangib viiulit kusagil orkestris.

End sisseseadnud kaisime valjas ohtusoogil ja seejarel koju tagasi. Jaime kyll pakkus, et tema sobra juures on miski oleng, kui soovime natukeseks labi astuda, kuid me otsustasime seekord magama minna. Vasimus on kontides. Ohtul avastasin roomuga, et Rosario paike on oma jalje jatnud - olad ja nagu omandasid tunniajase louna ajal (kusjuures vahelduva pilvituse ja aeg-ajalt isegi paari vihmapiisaga) paris arvestatava parmupaevituse - kell on kaepeal ja sark seljas :) Homme ehk saab selle rannas yhtlustada. I love Rosarios sun!