Hommikul meie host (kes eelmisel õhtul oli ära kummutanud koos meiega 3 pudelit veini ja pärast veel mingit suht paha maitsega kibedat märjukest miksitud coca-colaga ja kogu sellest asjast end piisavalt käima tõmmanud, et meid üritada igal moel kell 12 magama minemast takistada) äratas meid hommikul, et 1 meist läheks koos temaga alla, laseks ta trepikoja uksest välja ja võtaks võtmed oma kätte. Seega esmane äratus oli kell 7 paiku. Voodilinasse mähkunud ning juuxed pysti peas laskusin koos Marianoga alla, võtsin võtme ja tagasi kotile. Lõplik äratus oli kell 8.30. Võtnud kerge hommikusöögi oma eilses kohvikus, olime valmis edasi liikuma. Tänase päeva pealkiri võiks sama hästi olla ka: what goes around comes around". Sisenenud subwaysse, märkasime, et meie rong on ootel, uksed õieli. Carm tõttas kohe pika sammuga rongi poole, kuigi juba kõlas kurjakuulutav tärin, mis peaks hoiatama reisijaid uste sulgumise eest. Carm, üritades lahkuvate rongi peatada, surus oma käed sulguvate uste vahele. Uksed sulgusid ning Carm oli, näost valge, kätt ja kottipidi metroo ustevahel kinni. Õnneks lähenes seestpoolt üks kohalik härra, kes aitas uksi piisavalt kangutada, et sõber oma käed ja tsumadani uste vahelt kätte saaks. carm päästetud, sekundite mäng ja rong kihutas sajaga minema. Lahe päev! Jutuks tulles, oli Carm kunagi väiksena Tallinnas lumelinnas käis ja bussinuppudega mängides bussijuhi uste vahele surus :D What goes around comes around :D:D:D Mis sest, et 20 aastat hiljem.
Õnnelikult ja ohutult teise rongi sisenedes ja linna jõundutena külastasime esimesena Buenos Airese kuulsat sunuaeda. See oli elamus omaette - täieik arhitektuurielamus. Surnutele on ehitatud väikesed majakesed, kuhu omaksed saavad siseneda. Mõnel olid lausa alumised korrused, mõnel kirst kohe sisse vaatamisel näha läbi klaasi. Osadel uhketel kambritel lausa kadunukeste skulptuurid.... Et sinna surnuaeda maetud saada, peaksid olema kas väga kuulus või väga rikas. Ja btw, kes huvi tunneb, Evita hauakambri kõrval asuv kamber on müüa, et kes tahab igaviku Evita kõrval veeta - koht on vaba...
Peale surnuaeda seadsime sammud (ja neid oli faking palju) tagasi kesklinna poole - ehk teisisõnu, pidime kell 1 kohtuma Marianoga, et koos jõe ääres lõunastada. Mariano pidi meile helistama. Vahepeal puhkasime Starbucksis jalga ja astusime aga edasi. Mariano töökoht jõudes - ehk siis kaitseministeeriumi (üüratusuure) maja juurde jõudes helistasime talle, kui oh häda, telefonivõrk, millest talle helistada saame, on vaid Claro (lõuna-ameerika populaarseim mobiilivõrk), see aga on siin väga bitchy ja kunagi ei tea, millal ta end ilmutab. Igal juhul, minu telefon oli end teise võrku lülitanud ning Clarost ei olnud haisugi.... Kuna Marianot kätte ei saand, leidsime ise endale koha, kus lõunastada. Lõuna ajal saime ka Mariano kätte. Tema oli juba koju läinud - kuid surprize-surprize - võtmed olid ju minu kotis! :D So, ta rahustas meid, don´t worry-don´t worry, u have your vacation. Take your time. I´ll wait. No mis tal üle jäi - peale lõunat läksime veel kohustuslikule Uruguay-paadi ringile... Saime teada, et homme Uruguaysse minnes, maksaks meie trip 300 kohalikku (ehk siis 300x3 vana hea eeguga arvestades). Kohe peale seda kütsime jälle mingi 100 kvartalit jala, et jõuda lähima subwayni, mis meid koju tooksid. Jätsin eelnevalt mainimata, et täna oli meil vihmane - praktiliselt kogu päev tibutas. Tänav oli märg ja plätudega kõndides kuradi libe. Neil on kõnniteed ehitatud"peldikuseina plaatidest". Vihmaga on need pagana libedad. Kuna neil siin jääd ei ole, siis ilmselt peab sis teistmoodi teravaid elamusi tekitama. Teiseks - ma olin plätudega. Kõik se (sry) sitt, mis maas oli, pritsis mustaks mu jalad ja koti. Rrrrrrrrrrrrr - notsu! Ja see maa oli niiiii pikk.... Ma arvan, et kokku kõndisime täna ca 10 km. Lõpuks leides metroopeatuse, sisenesime valelt poolt.... ja muide, olen jätnud ilmselt mainimata, et inimesed on siin ikka ekstreemselt sõbralikud. vaatamata faktile, et meie ei räägi spanishit ja nemad inglist, on praktiliselt igaüks valmis kohe sulle ligi kargama, kui näevad sind kaardiga tänaval seismas. Metroos teed küsides tulevad nad sinuga kaasa - veavad su kättpidi õigesse kohta... Täna näiteks kõndis üks hombre viejo - ehk umbes 80-aastane härra, kes liikus tõsiselt aeglaselt. Kusjuures, mitte vähemoluline ei ole ka see, et subways on ca 35-40 kraadi sooja ja õhust võid ainult unistada.... Nüüd ma tean, millele ma mõtlen, kui -30 Eestis (vabandust väljenduse pärast) perse tagant ära võtab :D
Lõppeks tagasi kodukandis, ostsime Marianole "lohutuseks" 3 pudelit veini ja läksime koju. No mitte mingi imega ei õnnestund talle helistada. Lõppeks Carmenil õnnestus. Vaene tyyp oli oma "surfareid" oodanud ca 4 tundi... :D Ja kui ta välja ilmus - naeratus suul, kõik on "muy bueno".... Super inimene!
Olime küll planeerinud õhtul San Telmosse õhtusöögile ja tantsima minna, aga meie jalad olid selleks aktsiooniks võimetud. Seega, jõime kodus veini, mängisime karaoke-arvutimängu, kus 2 meist laulsid ja 1 mängis kitra :D Ma sain lauldes 100/100st :D Damn, I´m good, eh!? D :D:D:D:D:D Tellisime pizza t ja rääkisime oma elust-olust (õigemini Carm ja Mariano did, mina kirjutasin blogi).
Homme kell 9:30 lahkume Rosariosse... well, kui küsta, mis mulje Buenos Aires mull jätnud on - booring. Ta on okay, aga koht, kuhu reisida... no vbl mitte...
No comments:
Post a Comment