Sorry, I forgot me!

Came to think this morning that trying to be so perfect to everybody: being decent, always help others, being nice to people, sharing a smile, listen, holding hands, swipping the tears, hugging and comforting my friends if they need me to. Giving everyhting I have: my time, my money my committment, respect - everything. I don´t feel sorry doing it, this is natural, this is my kind. I love them.

But when was the last time I gave respect to myself? When was the last time I did some act directed by love - just to myself? When was the last time I made something for me having no feeling of guilt? I do not remember. I act like I don´t care. I do things, think thoughts being out of love and even called destructive for myself. Here´s the beginning of my journey learning to love myself. Some steps I feel right to do:

- To start to listen to my thoughts and inner feeling

- Acting regarding my intuition

- Keep doing good to others but my own good must come first

- Being careful with people and avoid accompany of toxic ones

- Being honest - first of all - honest to myself

- Respect myself and accept everything I have and everything I don´t

- To find time for myself when ever I feel I need it

Pesast välja

Minu isiklikud tihased - ehk siis tihane, kes juba kolmandat aastat minu rõdu lae voodri vahele oma pesa ehitab - on sel aastal samuti siin. Mäletan, kuidas eelmine kevad, kui tihasepoegade rõõm ema toodud toidupalade üle, mind hommikuti kell 4 äratas mõtelsin, et niipea, kui nad pesast välja kolivad, lasen selle augu Makroflexi täis ja eimingeid tihaseid järgmine aasta.... Tihased kolisid välja, aga auk jäi. Mõnikord tuli ta mulle küll meelde. Esiti mõtlesin, et ah, sügisel teen. Sügisel aga mõtlesin, tühja, las ta olla. Võibolla ei tulegi sinna järgmine aasta kedagi. Aga tuli. Ma ei tea, kas see on sama tihane. Vist ikka, sest kust ta muidu teaks, et seal pesa on. Või minesatea, võibolla pesaehituse aegu mõtles: "oi, seal paistab hea koht" ja sisenedes avastas: "ohoooo, näe, juba valmis ja täiskorralik elamu kaaa". No oli, kuidas oli, igatahes varakevadel avastasin, et minu rõdu on taas tootmas elanikke.

Esiti käis linnupaar voodriaugust sisse-välja... Timmisid ilmselt oma elamist mugavamaks. Ikka kõrreke, oksake, samblatutike noka vahel. Aprilli lõpus aga jäi see sõelumine vaiksemaks. Emme jäi koduseks. Mai keskpaigas oli töö vilja kandnud - vaikne säutsumine andis mõista, et tibu-titad on koorunud. Nüüd hakkas kibe töö pihta. Varavalgest hilise õhtuni käis üks suur edasi-tagasi voorimine. Ussikene, putukas, jälle ussikene.... Ma ei tea, kui mitu tibu mu tihasel on, kuid väsimatu linnuema töötab päevad otsad. 3 minutit ja järgmine mutukas, 3 minutit ja järgmine ussikene...

Ühel hommikul rõdul hommikukohvi juues vaatasin teda ja mõtlesin: "Küll oleks huvitav näha, kuidas need linnupojad ühel päeval sealt pesast välja tulevad". Kahjuks aga käin tööl ja tõenäosus, et seda näen on üliväike. Enamvähem olematu.

Täna hommikul aga toimetasin vannitoas, kui ühtäkki kuulsin ärevat sädinat. Nüüdseks juba tean oma 3-aastasest tihaseperenaise kogemusest, et see sädin tähendab mingit jama! Läksin siis vaatama ja minu lahtisest rõdu uksest oli sisenenud vast lendama õppiv tihaselaps. Oli teine lennanud suure toa aknaklaasi. Ilmselt täiesti segaduses pisike nägi metsa ja puid - neidki esimest korda - aga näe, sinnani ei küündi, klaas on ees. Lähenesin vaikselt aknale. Väike lind vaatas mind teraselt. Sirutasin hästi tasakesi käed välja, et teda kinni püüda. Pisike aga lipsas eest ära. No ega siis midagi. Uuele katsele. Nii proovisin teda tabada umbes 4-5 korda. Õrnalt. Nii, et talle mitte viga teha. Lõpuks õnnestus mul oma peod talle ümber saada. Vaene väike - ta oli nii rahulik. Vaatas mulle ainult sügavalt otsa. Ta ei sipelnud ega rabelenud enam. Ainult süda tagus meeletult. Mulle tundus, et see oli halvav surmahirm. Ilmselt mõtles väike lind, et nüüd on kõik, pole mõtet enam rapsida. Ta oli nii habras ja õrn. Nii väike. Ütlesin talle: "Ära karda pisike, kohe oled jälle vaba." Läksin rõdule, asetasin käed rõdu metallist äärele ning päästsin need lahti. Arvasin, et niipea, kui peod päästan sööstab hirmunud linnulaps vabadusse. Linnukene aga nihutas end mu käel edasi ning sättis end mugavalt mu vasaku käe pöidlale istuma. Väga koomiline vaatepilt: mina kükitan rõdu ääre kõrval, peod avatud ja pöidlal istub tihaselaps, kes ei mõtlegi lahkuda. Nii ta seal siis istus, vast pool minutit. Istus, keeras pea viltu ja vaatas mind. Huvitav, kas tihased mõtlevad? Eemal metsatukas kriiskas murelik linnuema. Iseteadlik linnulaps aga ei lasknud end sellest häirida ja istus veel jupp aega edasi. Avastas ise oma maailma :) Siis aga lendas üsna kindlameelselt ema kõrvale kuuseoksale. Nii nad seal istusid ja vaatasid mind nüüd kahekesi.

Nii see käib. Varsti on pesa jälle tühi ja ootab oma saatust: kinnikatmist või uuel kevadel uut elu.

Tere tulemast teatrisse!

Eesriie avaneb. Lava on valmis. Publik ootab. Prozhektorid on suunanud oma valgusvihu sinule.Tere tulemast teatrisse! Iga algav päev toob kaasa uue rolli. Rõivastud kulisside taga hoolikalt: üleeile kurjaks nõiaks, saabastega kassiks, inetuks pardipojaks.

Eile olid sa pirtsakaks printsess, kes hooletu naeratusega näol sirutab käe järjekodse meeleheitliku konna järele, kelle ainus soov on lõpuks saada see suudlus, et ometigi pääseda needusest ning muutuda jälle Sinu printsiks. Aga ei, ka täna ei ole tema päev. Elegantse kaarega platsatab järjekordne konn-prints tagasi oma mülkasse.

Homme aga on uus päev. Uus roll. Printsessist on saanud Lumivalgeke, kes mürgitatuna oma kirstus lebab, näost kaame, mürgist halvatuna võimetu midagi tajuma ja tundma. Lõputult oodates varjusurmas oma printsi, kes tuleks ja ärataks, kes heidaks uut valgust. Ja öised kummituslikud varjud taanduvad tõusva päeva säras.  

Mitte keegi ei tea, mis on roll, mis antakse sulle järmisel päeval. Sina aga pead valmis olema. Iga hetk on sul valmis oma garderoob ja grimmiarsenal. Ikka seepärast, et keegi Sind ära ei tunneks. Lumivalgekesena ei tohi ju läbi kumada, et tegelikult sa ju ei olegi surnud. Tegelikult sa ju tajud ja tunned oma hüljatust. Aimad publiku kohalolu ja prozhektorite valgust. Kuuled köhatust saalis. Saabastega kassi maski all.... Keegi ei tohi ju mõista, et ka seal on tegelikult lihtsalt inimene.... Grimm peab olema laitmatu. Veelgi parem oleks, kui saaksid tõmmata selga kostüümi ning pähe maski - mitte keegi ei tunne ära. Sa oled täielikult ümberkehastunud rolli, mida publik ootab. Täiesti. Iseendast loobunud.  Vähemasti väliselt. Hinges tead, et petad. Petad ennast ja publikut. Kuid saalis ei aima mitte keegi, kes küll varjab ennast selle maski taga. Oled ennast perfektselt peitnud. 

Keegi ei näe Sind. Kõik näevad ainult seda, mida oled otsustanud näidata. Sina ise oled perfektselt peidus. Kaitstud. Mitte keegi ei aima. Ja nii ongi hea. Kui sa publikule ei meeldi hakkavad nad sinu poole loopima nooli, solvanguid, pahameelt - aga see, keda nad näevad ei ole sina. See on tegelane, kellena sa end tänases stsenaariumis näitad. Sina oled turvaliselt maski, kostüümi ja grimmi taga peidus. Kõik solvangud põrkuvad vastu maskeeringut. Läbi selle ei suuda nad sind haavata. 

Ükspäev nägin üht rumalat näitlejat. Ta tuli teatrisse. Astus grimmitoast mööda. Isegi rõivaid ta ei vahetanud. Ta astus lavale rabivalgusesse. Ilma millegia. Nii nagu ta oli. Ta rebis maha eesriide - viimase, mis pakkus talle veel viimast kaitset ja varju. Ta vaid pomises, et tal ei ole seda vaja. Ta ei taha oma publikut petta. Ta ei taha ennast petta kaotades ennast mängus, mängides kedagi, kes ta ei ole. Ta ei oska võlts olla. Tema muinasjutus ei ole maskeeringuid ega  salajasi peidupaiku - näed seda, mille saad. Rüütlit ei kaitse raudrüü: kui rüütel ei oska õigesti võidelda, siis ta on surma väärt ja ta hukkub. Ta ütles:  "Ära unusta, et sul ei ole maski, mis sind kaitseks. Isegi kui Su tänaseks rolliks on saabastega kass... Sul ei ole ju ka saapaid... Kui oled piisavalt hea omas rollis, siis veenad oma publikut piisavalt vaid oma  esitusega. Veenad neid, et sul on saapad, isegi kui neid ei ole näha. Sa veenad neid jäädes samas iseendaks. Jäädes ausaks iseenda ja publiku vastu. Vähesed  gurmaanid saavad selle näitemängu peensusest aru. Need, kes mõistavad,  hindavad seda ülikõrgelt. Kuid ära oota poolehoidu massidest. Massid on rumalad. Nad ei näe ega kuule. Lihtsad lepivad pettusega - seda on palju lihtsam mõista, kui tõde. Valedega on nad harjunud, sest sellega manipuleeritakse masse. Otsi oma talendi austajaid tarkade seast . Aga  tea, et neid on vähe! Kindlasti satub sinu teele palju lihtsaid, neid kes ei mõista. Ole siis tugev. Ilma maskita, ilma eesriideta ei ole sul miskit, mis sind kaitseks. Sul oled ju ainult sina ja su teadmine, et ina oled tõeline,  sinu rollid on need, mis peavad saama perfektse esituse, kuid kunagi, mitte iial, mitte üheski rollis, ei kaota sa ennast. Sina oled ikka Sina ja roll, mis sulle tänaseks määratud, ka seda täidad Sina ilma, et peaksid end maskiga katma või eeriide taha peitu pugema. Sinu julgus jääda iseendaks elu igapäevastes rollides muudab sind eriliseks, ära seda kunagi unusta. See on sinu talent!"

Miks?

Ma peaksin olema ju õnnelik, miks ma siis ärkan keset ööd nuttes? Miks ma jälle näen neid kukkuvaid lennukeid? See oli nii fucking real... Jälle!

Kolmapäeva õhtu. Olen oma autos. Annely minu kõrval. Kuulen lennuki häält. Nagu alati, heidan pilgu taevasse iga kord, kui kuulen lennukit. Lihtsalt harjumus selline. "Näe, ongi meie Juliet", rõõmustan. Astun autost välja ja seiran lennujaamale lähenevat Julieti pilguga. Ilus on ta. Sini-valge, kaunistatud õhumustriga. Meie oma ja armas. Äkki midagi jõnksatab. Juliet vaarub õhus vasakule ja paremale. Tunnen, kuidas süda jätab löögi vahele. Ei! Ta saab stabiilsuse tagasi. Lihtsalt väike turbulents ehk. Ei, ta kaldub uuesti. Vasak tiib on täiesti maapoole. "Eiiiii!!!" karjun ma täiest kõrist. Kohutav hirm on see, mida ma tunnen. Tean juba, mis nüüd juhtub. "Eiiii, palun-palun-palun ära kuku alla!!!!!!!" karjun hoides käsi nagu palves koos ja surun need vastu huuli. Tunnen, kuidas pisarad jooksevad üle näo. Juliet on täeielikult kontrolli kaotanud. Ta keerleb ümber oma telje ja pöörase kiirusega maa poole. Tema järel keerleb must suitsuvine. Ja ma seisan seal ja vaatan läbi pisaratest ähmaste silmade. Teadmisega, et ei ole midagi, mida ma selle ärahoidmiseks või päästmiseks teha saaks. Ma lihtsalt seisan seal, pisarad voolavad ja olen täiesti abitu. Lihtsalt seisan seal ja vaatan, kuidas juhtub midagi nii lõplikku ja paratamatut.

Läbi suletud silmade tajun, et õues on veel pime. Pisarad lihtsalt voolavad silmanurgast juba läbi une niiskeks nutetud juustesse. Läbi mustava kurbuse tunnen kergendust: see on läbi! Aimatavas hommikuvalguses kandub minuni startiva lennuki hääl.

"Head teed Sulle!" Tule õhtul koju! Ootan Sind!"

Ühest hommikust

Sellel hommikul tundsin, et just siin, Sinu käte vahel, vaadatates seda päikesetõusu, olengi tahtnud alati olla. See on meie hetk, mis jääb alati kestma. Seda ei saa meilt keegi ära ei saa võtta. Las see jääbki nii.

Saad, millest loobud?

Mis loogika siin on? Unistad millestki aastaid. Otsid kõiksuguseid võimalikke ja võimatuid teid, moodusi, viise, näed vaeva, murrad pead, et kuidas ometigi eesmärgini jõuda. Oled kõik järele proovinud: tunde, päevi võibolla lausa aastaid oma unistust jahtinud, katsetanud, võidelnud, kukkunud, ajanud end jälle jalule ja edasi võidelnud.... Ühel hektel arvad, et oled kõik ära proovinud ja lihtsalt väsid üritamast. Siis mõtled enda jaoks kõik läbi. Harjutad end mõttega, et tuleb edasi elada ilma, et see unistus täituks. Aegamisi lased selle unistuse täiesti lahti. Ravid loobumise valu hingest. Võimalik, et haavad paranevad kaua: nädalaid, kuid või aastaid. Aga ühel päeval on valu läinud. Avastad, et oled lõpuks suunud loobuda. Tavaliselt unustad selle unistuse sootuks. Ja siis, ühel täiesti tavalisel päeval, kui loobumise haavadest on saanud armid - täiesti ootamatult, ilma, et sa midagi selleks teeksid - see jõuab sinuni. Su kunagine suur unistus täitub. Ja ta täitub justkui täiesti iseensest. Ilma, et sa sellele üldse mõtleks - Sa oled ju loobund, remember.... Siis on see hetk lõpuks tulunud ja Sa saad selle. Ainult, et ......siis see ei loe. Enam sa ei hooli.....

My own fairy tale

Sometimes I dream myself into a fairy tale: every time I need my fairy godmother will appear, caressing my hair having answers to all my questions, making me feel secure by whispering: Kat, u know.....everything´s gonna be alright....

Kodu!

Niisiis, peale eilset mehist õhtusööki Aafrika restoranis - mis oli üle mõistuse hea muide - murdis väsimus jalalt. Jalutasime koju ja kohe tuttu. Hommikul ärkasime taas üsna vara, sest Carmenil oli kindel plaan Hawaiana pläfid omale kusagilt hankida - seega esmaspäeva ainus plaan oli shopping. Mõeldud tehtud. Pagasid pakitud ja uni silmast välja pühitud asusime rajale. Kuna Argentiinas oli siiani "karneval" - sel aastal esmakordselt siis ka riigipühad, siis enamik väikseid urgaspoode olid suletud. Meie plaan oli aga leida shopping mall, mida ükspäev koduteel näinud olime. Marssisime päris mehiselt enne, kui nimetatud malli lõpuks leidsime. See oli suur ja võimas, aga osta (peale Carmeni Hawaianade) ei olnud taaskord midagi. No hea ongi... Shopping tehtud pöördusime koju tagasi. Marcela ja Jota olid samuti juba ärkvel. Tegime nendega veel kes kohvi, kes matet ja oligi kell märkamatult pool 2 saanud, mil me lennujaama teele pidime asuma. Marcela tellis takso. Kallid-tänud ja teele! Taksojuht pani ikka täiega hullu jälle. Vaatasime vahepeal ikka yxteisele tagaistmel suurte hirmunud silmadega otsa. Õnneks jõudsime siiski elusate ja tervetena lennuväljale. Siin oli meil siis lennuni pea 4 tundi... Check-inis valmistati kõik ette ning paluti 2 tunni pärast (kui check-in läbi) tagasi naasta.... Midagi ei öeldud. Oma pagasi pidime endaga võtma. Oeh, seal istudes tajusin, et ei taha enam mitte minutitki kauemaks jääda.... Koju vaja! Oma voodi, omad inimesed, oma kodu.... Ootan.... 2 tundi möödus kiiresti. Kohtusime ka yhe eestlastest paariga, kes samuti 2 nädalat Argeniinas veetsid ja sama lennuga koju pidid minema. poole 5st tagasi check-ini. Meile anti boarding passid, läbisime migratsiooni ja seal me olime! Praktiliselt kodus. Lennukis tegime traditsioonilised camparid ja mõned veinid ja "looja". Istekohad olid 2ne sett lennuki tagaosas - whatta privacy! ;) Nice.

Frankfurdis tegime väikse salati ja (khm-khm) veini :) Kojulend möödus kiiresti.... Ja Eestis on ikka veel lumi maas..... huhhhhh! Vaja uuesti talvega harjuda :)

Koju jõudes ootas mind üllatus - õeke kallis, kes oli just täna hommikul lahkunud, oli mulle lauale ilusa roosa tulbikimbu jätnud! Niiiniiiiii hea oli koju tulla... Selline tunne nagu midagi väga head oleks ootamas!!!!!

Uruguay

Eile hommikul ärkasime vara. Et päevatrippi Urugaysse võtta, oli paar valikut: kiire paat, mis ületab jõe tunniga, või aeglane, mis ületab  jõe 3 tunniga. Mõtlesime nii sinna, kui tagasitulekuks kasutada seda kiiret versiooni - kesse ikka viitsib oma päevast 6 tundi laevas veeta eks! Niisiis, et jõuda hommikusele kiirpaadile, pidime Marcela juurest kella 8ks jõudma kesklinna Buquebusi kontorisse (see siis laevafirma nimi, kes). Nii, äratus PÜHAPÄEVA hommikul (pealegi on neil siin riigipühad ka täna ja homme veel - mingi karnevali värk). kell 6:00. 7 paiku asusime sis Marcela juurest teele, kuid üllatus-üllatus, Subte ei töötanudki veel. See pidada alustama kella 8st. Normaalne. Katsusime siis ühe kohaliku härra käest busside kohta uurida, kuid tema pakutud veinte-nueve ehk siis 29 tundus kahtlane. Mäletan, et Marcela rääkis midagi 92st või 91st päris alguses, kui tema kodu koordinaate küsisime. Seega, et asjas päris kindel olla, võtsime ühe takso rajalt maha. Ega seegi teab mis ülikallis lõbu siin linnas ei ole. Marcela kodu juurest Buquebusi kontorisse - ca 10 kiltsa või nii, linnavahel - läks meile maksma 25 kohalikku (ehk siis EEGU mälestusex kurss ca x3). Seega, taksoga siis laevafirmasse. Seal selgus järjekordne tõsiasi, et hommikune kiirpaat on juba väljamüüdud. Ega olnudki muud teha, kui võtta 1,5 tundi hiljem väljuv aeglane paat. Tagasi saime kella 7se kiirpaadi bronnida. Hind muidugi seetõttu tõusis... a no mis seal sis ikka. Nagunii oli see juba piisavalt kallis. Edasi-tagasi laevareis Colognasse maksis 387 kohalikku ehk sis ca 1200 eeku. Noooojahh.... Aga once in a lifetime. Vaevalt, et ma siia enam tagasi tulen. Seega, ootasime oma aeglase paadi ära ja paadisoleku aja sisustasime magamisega. Hästi! sai natuke oma varast tõusmist rehabiliteerida. Cologna on pisike sadamalinnake, kus omal ajal käis suuremalt jaolt portugallaste ja hispaanlaste võitlus - kes selle siis endale saab. Portugallased said ja seepärast on kogu linnakese arhitektuuris väga tugevad Portugali mõjutused... Ja see on väga kena, tuleb tunnistada. Mul tekkis kohe tahtmine Portugali minna :) No tegelt on see mul ammu olnud - praktiliselt ainus Euroopa sihtkoht, mis tundub piisavalt huvitav (no Hispaania kah tegelt ja minigid osad Itaaliast). A eniveis, mõned näited siis linnakesest:

Nojaaa ja loomulikult pidime tegema ikka traditsioonilise liha-lõuna ühes kohalikus armsas tänavarestoranis, kus lasime heamaitsta ka kohalikul punasel õllel! Yamm :D

Tagasiteel leidis oma lõpliku otsa minu truu sõber, kes on mind loentamatutel arvudel reisidel ja trennides truul teeninud. Tegelikult juhutus äpardus temaga juba eelmine õhtu, kui La Bomca munateedel koperdasin... Plätust käib jutt... Colognas siis andis ta lõplikult otsad. Üritasin teist Macgyveri kombel parandada.. esialgu proovisin tekitada tihendit, mis varbavahe kohta plätu talla all kinni hoiaks. Paraku sai selle systeemiga asutda max 10 sammu. Laevani oli aga kilomeeter või nii... Seejärel sai tihendist lihtsalt kumm ümber jala... ning abividinatega sõber teenis mind truult kuni "koduni".



RIP mu armas sõber! :)

Appi, mind rööviti!!!

Tänase päeva tippsündmuseks sis jah, nagu pealkiri ütleb - mind rööviti. Eieieii, ära nyyd sydarit saa, kõik on korras. Loe edasi! Peale oma ööbussi - seekord siis 15 tundi nigu lubatud, jõudsime Buenos Airesesse. Panime oma pakid bussijaama pakihoidu ning siirdusime ise linnapeale. Pärastlõunal võtsin kõne meie hostile Marcelale, et küsida instruktsioone tema elamusse jõudmiseks. Kui ta kuulis, et oleme linnas ja asjad bussijaamas, siis pani ta ette, et läheksime bussijaama juurde parki ja kohtuksime seal, sest bussijaama juures on raske parkimiskohta leida. Niisiis, kobistasime bussijaama, hanksime hoiust oma kotid ja siirdusime parki. Mõlemal olid seljakotid ja käekott. Kuna mõlemal meil olid telefonid tühjad ja bussijaama juures asuv park päris suur, võtsime pargipingil istet ja jäime ootama. Puude all vedeles igasugu kahtlast kaadrit. Üks vanem härra, kes mööda jalutas ütles hispaania keeles, et me ei tohiks seal istuda - see on ohtlik. Mõtlesime siis, et okei, lähme jalutame pargi äärele kõnniteele. Seal seistes arvas Carmen, et võiks kinlduse mõttes siiski proovida Marcelale helistada - mu telefonil oli veel 1 kriips ees. Selleks aktsiooniks pidin aga seljakoti seljast ära võtma, teise koti maha panema. Carm osutas ühele naisterahvale, et kas see on äkki Marcela, kes läheneb... Niisis olukorra kirjeldus: minu kotid maas tänaval, just pakkisin telefoni uuesti seljakotti, mida ma ka sulgema asusin. Samal ajal pöörates tähelepanu lähenevale naisterahvale. Järsku tundsin mingit läga oma kintsul, taha vaadates oli seal midagi valget. Äkki oli meie ümber mingi hunnik naisi, kes rabasid mu pluusist, et vaadaku ma puu otsa, seal on linnud, kes situvad. Carmen liikus mu seljataha ja arvas, et ma peaksin pluusi ära võtma. Mul oli jumala savi see pluus - nagunii sitane ja läbihigistatud, mis se natuke linnusitta siis enam ära ei ole... Ühesõnaga hull sebimine, mingi rahvamass ümber. Kõik sakutavad ja räägivad läbisegi. Sittagi aru ei saa, mis toimub... Järsku oli plats puhas. Marcela jõudis ka meieni. Vaatan siis mina maha ja kysin Carmenilt - kus mu kott on? Ühesõnaga kogu selle sebimise varjus võttis keegi mu õlakoti ja pani sellega minema. Carmenile keegi näitas, et sinna suunas läksid... - üle tee mingit turuhoone poole... Carm, sealjakott seljas pani sinnapoole ajama. Ma jätsin Marcela oma seljakotiga maha ja läxin ise järele. Mingil hetkel mõtlesin, et okei, mis seal siis ikka... mis läind, se läind. Ega mul seal õlakotis midagi ei olnud.... dressid, kosmeetika, praktiliselt tyhi rahakott (mis kyll sisaldas mu ID-kaardi, kindlustust ja 100 canada daala), mp3 ja veel natuke pudi-padi... Mõtelsin, sis et okei... läks sis sedasi täna. Mõne aja pärast aga ilmuse Carmen koos politseinikuga ja ylla-ylla, politseinikul minu kott kenasti näpus. Palus veel, et vaataksin üle, kas kõik asjad on olemas... Olid, eranditult. Carmenilt pärast aru pärides, et kuidas tal õnnestus politseinik leida, sis ei teagi... ilmselt keegi abivalmitest kodanikest märkas, mis toimus ja jõudis õigel ajal politseinikule, kes seal kandis hängis, teada anda ning see juba varaste kaadrit teades konfiskeeris minu varanduse. Yhesõnaga - suurepärane õppetund. Tegelikult tead ju kyll, et vargajõugud nii neid asju ajavad, aga hetk, mil see tegelikult toimub - nad suudavad su nii segadusse ajada, igalt poolt sulle lähenedes ja tirides ja pläkutades, et korraks kaotad tähelepanu ja rohkem, kui 10 sekundit neil vaja ei ole...

Peae õnneliku lõpuga röövimist, kohtusime Marcela abikaasaga. Nad viisid meid oma koju, kus sai natuke end kasida - god, see oli jumalik, tunne, nagu uus! Peale 15 tunnist bussireisi ja päeva 30-kraadises linnas jalutamist, oli dush 1parimaid asju maailmas!

Seejärel läksime Sain Telmo linnaossa. See oli omal ajal kuulus oma ohtrate antiigiäride ja kiretu tänavatango poolest. Kuna aga kommerts surub igast suunast ka siinmail peale, siis on sellest orignaalist üsna armetud riismed järele jäänud. mõningad antiigiärimehed muude pudi-padi äride vahel, kuid ei midagi märkmisväärset. Ja tanot ei näindki :) Boca linnaosa, ka seal käisime... On kunagine sadamasuue, kus pesitsesid immigrandid ja põhjakiht. Viimane pesitseb seal ohtralt siianigi. Sinna soovitatakse hämaras mitte minna. Meie justnimelt hämaras seal olimegi. Marcela ei lubanud mul oma fotokat välja võtta. No tänase päeva valguses - vbl tõesti... Aga materjali oleks seal jagunud rohkelt! Väga värvikas koht ja seda igas mõttes. Arhitektuuri poolest on La Boca tuntud just oma värviliste majade poolest. Inimesed aga.... no igasugu kaadrit...

Õhtusöögi võtsime ühes armsas Argentiina restoranis: no loomulikult liha ja punane vein :) what else, we are in Argentina! Peale õhtusööki, ehk siis 11ks olime mudaväsinud. Kohe-kohe vajubki silm kinni. Homme äratus kell 6, et 7.45 sadamas olla. Ootab päevatripp naaberriiki Uruguaysse.

Head ööd!

Iguazu Falls

Selle kohta ei olegi mitte midagi öelda. Ei saagi öelda - nägema peab. Võibolla kõige täpsem kirjeldus selle kohta oleks masterpiece of mother nature... Lame, ma tean, no ei saa kirjeldada. Tegin ka muidugi miljon pilti, aga sama nagu sõnadega - pilt on pilt! Ise peab nägema!!!

Bye to Rosario and hello... 20 hours in the bus!

Kõigepealt paar sõna eilsest õhtusöögist. Palusime poistel end üllatada ja end söögikohta viia. Viidigi meid siis ühte Pellegrini tänava paljudest tänavarestoranidest. Poisid tellisid meile ka road – algatuseks appetizerina mingid pirukakesed, mis sarnanesid väga lihapirukatele. Pearoana aga... oioioiiii, milline üllatus, mida seal kõike leidus: suure liua peal olid erinevad soolikad, neerud, söögitoru ning aju. Lisaks verivorst ning veel paar muud vorsti.... Kõike sai mekitud. Soolikad maitsesid nigu kamar. Nõbu vel juhendas, et me ei tohi kõike sellest ära syya, vaid süüakse ainult välimist osa. Ok, nice to know, muidu oleks vel miskit kõlbmatut nahka pistnud. Aju oli nagu... silguniisk. Selline natuke lögane. Ei maitsend ta meile kellelegi ülemäära. Kogu seda õhtusööki ilmestasid friikartulid. Peale seda toodi vel asado. Kogu kraam 2 pudeli punas veiniga alla loputatud, läksime jäätist sööma. Rosario on kogu Argentiina jäätisepealinn – vähemalt nii nad ise arvavad. Ja tõepoolest! Poiste soovitusel võtsin omale dulce con leche ja ühe valge (selle nimi hetk ei meenu) segu ja see maitses... imehea. Loomulikult oli ports piisavalt suur, et jagasime seda Carmeniga.

Pärast käisime veel ühes kenas silla-äärses kokteilibaaris, kuid kuna aeg oli hiline ja pikk päev seljataga (ning me mõlemad ka piisavalt kõrbenud), vajusid silmad vägisi kinni.



Iguazusse!

Täna hommikul magasime taas poole lõunani. Seejärel oma kodind kokku – üllataval kombel mahtus Robbysse kõik kenasti ära – palju paremini, kui mul algselt. Vbl unustasin midagi Jaime juurde maha kahh  Seejärel käisime pangas raha vahetas, et õhtul Iguazu bussi piletid ära lunastada. Esialgsete arvestuste kohaselt pidi buss võtma 15 tundi, kuid praegu bussis istudes ning seda kirjutades, vaatasime pileti pealt, et üllatus-üllatus, bussisõit võtab lausa 20 tundi. No fine  mis sis ikka. Praeguseks ca 3 tundi sõidetud ning just hüppasime oma 15 minutilises peatuses (tundmatus linnas) korra maha, et oma bussisõitu pudeli veiniga natukene talutavamaks muuta. Bon voyage!

Ja peaaegu kogu oma tripi 20 tundi vahelduva eduga magasime maha..... ja meie jalad.... millised need olid :D nagu pakud all.... Finally Iguazu....

Saarel campimas: saased, lilliputs ja asado

Eile, ehks siis (ummm, paevad sassis.... esmaspaeval) hommikupooliku veetsime kohalikul shopping streedil. Midagi siit shopata kahjuks voi onneks ei ole. Parastlounal tegeime kohalike kombel yhe siesta ja panime oma mustad riided pessu. Kuue paiku votsime takso ja kimasime Laucha poole, sealt edasi sadamasse, kuhu mone aja parast ilmus ka nobu Alejandro - paadiomanik. Niisiis, laadisime oma miljon asja paati - ja neid oli toesti nii miljon, et poisid viisid asjad enne ara ja nobu tuli meile parast jarele. Saarele joudes oli juba pime. Poisid panid telgid yles, tegid lokke ja hakkasid siis meie suureparaseks asado ohtuks ettevalmistusi tegema. Asado on nimelt Argentiina "rahvustoit". Maakeeli on tegmist grill-lihaga, mis enamasti valmistatakse ribidest. Meie moistes grillist erineb see selle poolest, et puud poletatakse syteks rennis, kust need siis kyhvliga maapeale tostetakse ja vaikese restikesega liha nende kohale asetatakse.

Kusagilt poosastest ilmus meie juurde miski lyhkeste koverate jalgadega kohalik koer. Nobu tahtis oelda, et tegemist on kaabus-koeraga, kuid teadmata selle inglise keelset vastet, seletas pikalt-laialt. Carmen siis kuulas teraselt ja moistes, mida nobu motleb, turgatas tal eestikeelne: aaaaa, lilliput. Nobu kordas seepeale pyydlikult jarele: liliputs. Carmen: eieieii, lil-lii-put.... Nobu: liliputs, lilitputs, liliputs? :D:D:D

Muidu oli meie campground perfect: miljon tahte taevas, jogi lokusmas, soe ja oiste metsa haaltega... kui ainult neid saaski ei oleks... me matsisime end yheni offiga sisse, aga ikka... tanasex ei ole kehal kohta, kus ei oleks hammustust. Jubedad elukad!

Teine hada oli oosel - telgis tahtis kylm ara votta. Kuidagi hasti, niiske ja kylm oli. Brrrr... Arvan, et magasin kokku umbes 2 tundi kogu oo jooxul. 

Tana, ehk siis teisipaev moodus syndmustevaeselt. Kolisime oma campgroundilt teise kohta, kus poisid yritasid kala pyyda, grillisime lounasooki ja votsime paikest - liiga palju paikest... Jaaaa, natuke valus on. Nyyd satime end valja, et kusagil restoranis veel mond asadot nautida.

Muahh!

Pyhapaev

Hommikupoolikul algatuseks magasime. Magasime lausa 11ni! Seejarel ronisime katusele, et seal pisut paikesevanne votta. Meiega tulid ka paar uut elanikku: prantslasest vahetusopilane ning sakslannast tydruk, kes siin oma venda kylastab. Prantslane mangis kitarri ja laulis prantsuskeelseid laule. Tunne oli nigu hipid :) Parastlounal helistas Lautaro, et lahme taas joe peale. Pakkisime end siis kokku ja paadisadamasse. Tana liitus meiega ka poiste sober, keda tema pisikese kasvu parast hispaaniakeeli Vaglaks kutsutakse. See tegi meile Carmiga palju nalja :D Yletasime paadiga joe ja joudsime avalikku randa. Inimesed tulevad siia kas oma paatidega, voi taksopaadiga. Rahvast oli siin igal juhul palju. Istuti seltskonniti kuldsel liival ja timmiti matet. Kui paike loojus, tulime linna tagasi ja kaisime ohtusoogil. Rahulik chill paev.

Rio Party

Laupäev ja kaua oodatud Rio Party.

Algatuseks hommikul ärgates olid jalad eilselst salsatamisest oi-oi-oiii, kui haiged :D Aga ei ole siin mingit armu. Ega ma siia lebotama ei tulnud, eksju!  Ja salsa arvelt jalgadele armu ei anta.

Seega, roobid (küll üsna vaevaliselt, kuid siiski) alla ja liikvele! Kella 3st pidi Lautaro oma nõbuga meid maja juurest peale võtma. Arvestades manjanaga, seadsime end 3:20 maja juurde ootele. Umbes 15 mintsa pärast olidki Laucha ja nõbu kohal, korjasid meid peale ja supermercado ringiga jõudsime paadisadamasse. Lõpuks õnnestus ära näha ka siis see kurikuulus jõgi. Meie paat oli mootoriga kummikas. Tundus teine üsna pisike, eirit seda suurt jõge vaadates. Poisid lasid paadi vette vinnata ja ronisime sisse. Mina ja Lauha istusime paadi kummist äärtel Carm nõbu seljataga istmel. Alguses oli päris hirmus, eriti kui ristlainesse soitis. Siis ikka hyppas nii, et tagumik kerkis ikka kõrgele, aga ajapikku harjus ära ja väga fun oli. Rio, ehksis jõgi meenutas oma värvilt Amazonast – ära arva, et jõgi on sinine. Ei, see on pruun. Mitte, et ta must oleks vaid lihtsalt põhja pinnas on pruun ja see peegeldab ka vee helepruuniks. Vesi aga on puhas. Rosario linna joogivesi muide tuleb sealt jõe veest.

Jõepealt avanes suurepärane vaade Rosario cityline´ile. Mingil hetkel keerasime kuhugile harujõele ning see paistis juba vägagi Amazonase moodi – mõlemalt poolt ääristasid jõge lopsakas taimestik. Ca 20 minutit sõitu ja kohal me olimegi. Palju-palju erinevaid paate: suured, väikesed, uhked ja vähemuhked... Jõe paremal kaldal oli varjualusega baar, puidust lava ja lava „tagaruum“. Inimesed istusid grupikesi kaasa toodud plasttoolidel või niisama murul või liival. Meie sättisime end samuti kaasa toodud toolidega ühe suure puu (nagu Avataris see võlupuu :D ) alla istuma. Laucha võttis välja oma mate komplekti ja jõime algatuseks seda. Matega on argentiinlatel mingi täiesti oma teema. Igal endast lugupidaval argentiinlasel peab olema mate komplekt: pisike, ümmarguse kujuga metallist tassike, mille sees käib sõel-otsikuga metallist „kõrs“. Tops täidetetakse umbes veerandi ulatuses mate puruga ning sinna peale kallatakse siis kuum vesi – nii palju, kui mahub (väga palju ei mahu). Tulemuseks on natuke kibeda maitsega tuline tee tõmmise moodi ollus, mida siis seltskonnas juuakse ning teinetesega jagatakse. Tegelikult kogu mate olemus ongi jagamine – asi, mida koos sõpradega tehakse. Meil juuakse selle asemel õlut või muud alkoholi. Argentiinlased aga joovat matet. Esialgu tundub selle maitse võõristav, kuid harjumine käib kiiresti. Pealegi tuline  jook palavaga on väga hea, aitab kehal kuumaga kohaneda.

Mate ringid tehtud, tegime väikse jalutuskäigu kaldal. Tegemist oli väga kena kohaga. Kergelt dzunglihõnguline, suurte puude ja lopsakate taimedega. Jalutuskäigult naastes hakkas esinema ming kohalk reaggeband. Seltskond nokastanud kutte elasid sellele iga oma keharakuga kaasa  lauldes, tantsides ning käepärastest materjalidest (milleks siis eelkõige pudelid) valmistatud muusikainstrumetnidel kaasa elades. Rahvast kogunes aina juurde. Hämaruse saabudes astus pulti DJ, kes mängis erinevaid zanre: alates elekroonilisest, kuni reaggetoni ja salsani. Rahvas möllas sealsamas liivasel jõe kaldal. Kõik, kes kohal olid tantsisid. Mida õhtu edasi. Kuna meie seltskonnast nõbu tantsida ei osanud, siis ma keerutasin niisama rahva seas. Ega seal kaua aega üksinda tantsida ei ole võimalik. Kohe ilmug keegi, kes tahab sinuga mõned poognad teha. Entoces, no problemos, si quiero bailar, pero bailar solo! Nada mas! See oli üks tolle õhtu tunnuslause, sest latinosid teades.... Noh tantsimine on üks asi, aga mingil hetkel hakkab vana Dominikaanist tuttav „novio“ jutt pihta – teisisõnu, kas sa tahaksid, et ma su boyfriend olen....ja väga otseselt tõlgituna: kas tahaksid pärast minuga sexida :D Ühesõnaga tantsisin seni, kuni tantsupartner piisavalt tülikaks muutus. Esimestele yritasin seletada, et ma ainult tantsin temata, ei midagi enamt, a järgmistele enm ei viicind, lihtsalt ciaopakaa ja el finale! Rahvas oli end mõnusalt täis tõmmanud. Imestasin, kuidas nad seal liiva sees üldse tantsitud said J mul õhtu otsa vett joonuna oli raskusi seal püsti püsimisega ;) aga ju nad sis on harjunud vist J

Kuna paadisadam suletakse enne südaööd, sis hakkasime peale 11 oma asju kokku pakkima, et tagasi Rosariosse suunduda. Paate oli nii palju kohale tulnud, et pidime oma paati pääsemiseks ronima läbi kellegi teise sõiduvahendi. Vahepeal aga oli kaste maha tulnud ja paadinina, millele astuda tuli, üsna libe. Öisesse jõkke küll kukkuda ei tahaks J

Paadile hääled sisse ja mööda öist jõge kodupoole. Öine jõgi oli nii-nii ilus! Selge tähistaevas ja suurte puude mustad siluetid öise taeva taustal väljajoonistunud. Harujõelt suurele jõele jõudes kogu cityline valgustatuna.... Jube ilus! Kahjuks minu fotograafitalent ei võimaldanud seda ilu jäädvustada J Seega on see ilus pilt minu mällu salvestatud.

Rosariosse jõudnud, olime niiii väsind, et lasime Lauchal end koju viia. Meie majja olid liitunud veel 4 surfarit – noormees saksamaalt oma pruudi ning õega ning õe boyfriend - prantsuse noormes, kes on siin vahetusõpilasena. Kuna aga olime nii väsind, sis vabandasime viisakalt, et osutume täna party-booperiteks ning suundusime kotti ära. Enne, kui minu pea patja puudutas, ma magasin... või tegelt... ei, yhe sõnumi kirjutasin vel enne ära, sest tundsin täna, et esimest korda elus ma tunnen, et tahan koju – ehk ootan oma puhkuse lõppu. Hull, ma tean, aga nii on hea!

Dance or die!

Salsa sis seega jah. Paari sonaga sis eilsest ohtust veel. Koht oli iseeneset nigu kooli pidu - konkreetne aula :) Aga tansijad - koik siuksed profid et algul motlesin, et mina SIIN tantsima kyll ei hakka.... a no kussa sis saad, kui DJ mangib HEAD salsat. Iga salsamuusika ei ole hea, aga see, mida too tyyp mangis oli vaga hea. Peale monda aega julguse kogumist raakis Jaime mingi salsaopetaja rajalt maha.... ja oi, kui hea on tantsida inimesega, kes oskab! Ta konkreetselt paneb su tantsima. Teine hea tantsupartner on see, kes ei oska tantsida, aga kes votab vabalt ja lihtsalt tantsib sydamest - Jaime naiteks. Salsast ei olnud tal aimugi, aga tantsis ilma podemata ja nii ongi vaja! Koju joudsime alles kella kuue paiku :) Vat see oli tantsulka!

25. veebruar Rannapaev

Tana otsustasime magada nii kaua, kui vaja, et end valja puhata. Ja tundub, et mul oli vaja kella poole 10-ni. Isegi :) Peale arkamist tegin meile hommikusoogi: omlett igast lisanditega. Seejarel pidime sammud panka sedama, sest minu sularahavarud on juba monda aega otsakorral ning olen kefikuna Carmeni ylalpidamisel olnud. Kuna aga rahavahetus on siin omaette ettevotmine, siis peab selleks aega varuma.

Niisiis, koigepealt tuleb leida pank - see iseenesest ei ole kyll vaga keeruline, sest neid siin jagub. Ka mingites urgastes saab vahetada, aga sealne kurss voib olla mingi kirves. Seega - pangad on koige kindlamad kohad raha vahetamiseks. Teise asjana peab arvestama, et panka tuleb jouda enne kella 1 parastlounal, sest pangad nimelt on siinmail avatud vaid kella 1ni. Kolmandaks - varu aega, sest rahavahetuse peen protsess vajab seda ohtralt. Neljandaks: ara unusta oma passi, ilma selleta ei ole siin rahavahetus voimalik. Tanane protses nagi sis valja nii, et panka sisenedes on esimeseks kontaktiks turvamees, kes mu infolauda juhatas. Sealne daam kysis vahetatavat summat - mille pidin talle ise lugema, tema raha puutuda ei tahtnud. Okei, lugesin sis talle rahasumma ja kirjutasin selle igaks juhuks ka paberile. Seejarel vottis ta yhe pika telefonikone. Siis palus mu passi, toksis sealt andmeid arvutisse: kaasaarvatud minu Argentiinasse saabumise kuupaeva naiteks. Siis pidin yhele teisele paberile kirjutama oma koduse aadressi Eestis. Seejarel tegi passist koopia. Siis valjastas mulle miski paberi ning andis selle koos passikoopiaga minu katte. Tagasi turvamehe juurde, kes mind kassasse juhatas. Sealne daam luges raha yle,  vottis vastu passikoopia ja paberi, vahetas usdid pesodeks ja taaskord 2 paberit, kuhu allkirjad, nimi, siis yhe paberi teisele poolele veel 1 allkiri ja sellega oligi pidulik rahavahetuse protsess loppenud.

Rahavahetusest tagasi, jaime ootele, et sober Lautaro ilmub valja ja saame randa minna. Keda aga polnud, oli Laucha :D Otsustasime siis kolida trepipeale....Seepeale teavitas Jaime, et tal on ju ometigi katusel rodu... :D Nautisime paikest kuni 3ni. Jaime ise oppis eksamiks. Vahepeal káis aju puhkamas ja matet pakkumas :)

Sis motlesime, et voiks minna supermercadosse ja ohtusoogiks midagi syya hankida. Jaime aga ýtles, et enne 5te ei tasu meil kuhugile minna, sest supermercado on kinni -siesta ju! Poes kaidud valmistasin meile koduse eesti ohtusoogi: kotletid, praekartulid.... Carm tegi salati. Vaga monza!

Vahepeal helistas Jaimele 1 saksa tyyp, kes oli tema juures 3 nadalat tagasi elanud - et tema, ta ode ja sober taas Rosarios - seega homsest saab meid siin 6 olema :D Fun!

Peale ohtusooki kaisime Jaime isa majas, et uutele oomajalistele madratseid juurde hankida. Votsime Jaime isa Toyota dziibi ja lisaks madratsite transpordile naitas Jaime meile natuke ohtust linna.

Ylemisel pildil meie kodu yxe korval asuv furteria ja alumisel Flag Monument - yx olulistest vaatamisvaarsustest, mis ohtul Argentiina lipu varvid omandab. Ja ohtul, vat siis laheme salsasse! :) Nais, kuidas siinsed salsakohad on. Homme kirjutan, kuidas oli.

24. veebruar - Rosario

24. veebruar – Rosario

Täna ärkasime varakult – kell pool 7, kui Mariano tööle läks ajas ta ka meid üles. Meie pidime poole kümnesele Rosario bussile jõudma. See aga eeldas kogu oma elamise kokku korjamist ja pakkimist. Fenomenaalne, kuidas kaasa pakitud esemetel on võime reisu jooksul paisuda ja saavutada kahekordne kaal. Bussijaama jõudmiseks trampisime jällegist ca 2 km jagu maad subte peatusesse. Subtes vaatasime, et peame ümber istuma, et võimalikult optimaalse jalavaevaga bussijaama saaks. Ümberistumise kohas ei saand jälle aru, kumbale poole peame minema. Carm peatas ühe kohaliku – ja nagu siinsetele inimes tele kohane ja meie jaoks niiiniiii võõras: kutt seletas meile kus ja kuhu vaja minna. Ise ta oli teel hoopis teisele poole, tema rong oli ees muide. A ei, kutt lasi oma rongi minema, et 2 täiesti suvalist turisti kättpidi õigesse kohta viia. Ja kusjuures koht, kuhu ta meid viis, ei olnud sugugi mitte lähedal - ikka paar minutit matkamist suures rahvamassis ja see kohutav palavus ja umbsus muidugi. Hästi huvitav oli muidugi ka see, et seesama noormes, nimeks tal Pablo, uuris, kust me pärit oleme. Kuna enamik inimesi siin Eestist muffigi ei tea, oleme öelnud en Europa, nii tallegi, kuid ta soovis, et täpsustaksime. Seepeale selgus, et tüüp on juunis tegemas round-trippi Moskvasse, Riiga, Vilniusesse ja Tallinna. Ta teadis seega Eestit väga hästi. Lahe, et kogu selle linna 16 miljonist inimesest kohtume me ühega, kes on lähikuudel reisimas meie koju.

Buenos Airese subte kohta on mul tegelikult veel üks huvitav jutt rääkida.... Siin nimelt viljeletakse üht täiesti uudset marketingi liiki. Peatuses siseneb keegi kodanik, kes hakkab oma kotist ükskõikmida välja kraapima. Meie näiteks nägime ükspäev ühte, kes jaotas kääre, teine päev teist, kes õmblustarbeid. Ühesõnaga täiesti suvalist saasta... Need siis jaotatakse kõikidele istujatele põlvedele. Teise ringiga korjatakse taas oma mant kokku – kui keegi seda osta ei soovi. Meie ühtki ostusooritajat ei näinud. Ise ei tuleks muidugi selle pealegi, et metroos kääre või õmblustarvikuid soetada võiks.... Metroo kohta veel nii palju, et sellest väljudes ja näljaselt värsket õhku ahmides omadab „Buenos Aires“ oma tõelise tähenduse....

Entonces... 4-tunnine bussisõit, millest esimese vaatasime aknast välja ja kasutasin aega oma blogi täiendamiseks süsteemis – word ning pärast sealt copy-paste, kui internetipiirkonda jõuame. Ülejäänud aja magasin... ja nägin und ja väga ilusat seejuures  Bussijuht oli aga nõuks võtnud reisijad ära külmutada, ühesõnaga päris jahe oli. Seevastu Rosarios bussist väljudes oli seda meeldivam, kui pahvakas sooja õhku näkku paiskus ja päike, millest eile BA-s olime puudust tundnud. Bussijaamas tshekkasime Iguazusse sõitmise võimalusi. Praeguse plaani kohaselt lahkume siit 2. märtsil Iguazule, kus veedame 2 päeva. Buss sinna võtab 14-15 tundi, 1100 km ja maksab 380 kohalikku. Ehksiis tuleb ööbuss ilmselt.

Aga sellele jõuame veel mõtelda. Bussijaamast väljudes istusime mõnda aega ühes tänavabaaris. Cerveza ja lõunasöök. Meeldiva boonusena avastasin, et ka siin on igas kohvikus kenasti wifi olemas, mis rahuldava kvaliteediga isegi skype´i videokõnet võimaldas. Nice! Kui lõuna võetud, asusime siis oma Rosario host Jaime kodu otsima. Vastavalt tema kirjeldustele, pidime võtma bussi 107. Selle peatuse tuvastasime enda meelest kohe nurgatagant. Bussi sisenedes üritasin bussijuhiga juttu teha, et eitea, kus se Riobamba tänav kah asub, aga bussijuht konkreetselt ignoreeris. Mingid abivalmis daamid esireast aga hakkasid kätega vehima ja seletama: otro lado, otro lado – ehksiis teisele poole. Selge. Bussist maha ja seda „teise poole“ bussipeatust otsima. No ei olnud lihtne... Marssisime 2 peatuse jagu tagasi. Ja Robbyga ei olnud see üldse lihtne!!!! No ei leidnud mittemingi imega seda teise poole bussipeatust. Lõpuks sis läksime turistiinfosse ja saime suure surma peale spanglishis teada, et ka buss 141 läheb sinna. Meie host oli juba murelik ja saatnud mulle sõnumi, et kus te olete. Pidime ju 3st tema juurde jõudma ja kell oli tegelt juba 5 saamas.

Joudsime kenasti oma uue hosti Jaime koju. Ta elab meie moistes justkui ridaelamus: sisenedes suletud raudvaravast satud pisikesse avatud laega "koridori", millest paremale poole jaavad siis korterite uksed. Jaime elamises on kokku 5 tuba. Jaime ise on hetkel tootu ylopilane - viimasel kursusel voi oigemini suvetool ja peab 2 nadala jooxul sooritama oma lopuexamid. Seega tema aeg moodub suurelt jaolt hetkel oppides. Lisaks opib ta ka muusikat ja mangib viiulit kusagil orkestris.

End sisseseadnud kaisime valjas ohtusoogil ja seejarel koju tagasi. Jaime kyll pakkus, et tema sobra juures on miski oleng, kui soovime natukeseks labi astuda, kuid me otsustasime seekord magama minna. Vasimus on kontides. Ohtul avastasin roomuga, et Rosario paike on oma jalje jatnud - olad ja nagu omandasid tunniajase louna ajal (kusjuures vahelduva pilvituse ja aeg-ajalt isegi paari vihmapiisaga) paris arvestatava parmupaevituse - kell on kaepeal ja sark seljas :) Homme ehk saab selle rannas yhtlustada. I love Rosarios sun!

Lasime oma hosti üle

Hommikul meie host (kes eelmisel õhtul oli ära kummutanud koos meiega 3 pudelit veini ja pärast veel mingit suht paha maitsega kibedat märjukest miksitud coca-colaga ja kogu sellest asjast end piisavalt käima tõmmanud, et meid üritada igal moel kell 12 magama minemast takistada) äratas meid hommikul, et 1 meist läheks koos temaga alla, laseks ta trepikoja uksest välja ja võtaks võtmed oma kätte. Seega esmane äratus oli kell 7 paiku. Voodilinasse mähkunud ning juuxed pysti peas laskusin koos Marianoga alla, võtsin võtme ja tagasi kotile. Lõplik äratus oli kell 8.30. Võtnud kerge hommikusöögi oma eilses kohvikus, olime valmis edasi liikuma. Tänase päeva pealkiri võiks sama hästi olla ka: what goes around comes around". Sisenenud subwaysse, märkasime, et meie rong on ootel, uksed õieli. Carm tõttas kohe pika sammuga rongi poole, kuigi juba kõlas kurjakuulutav tärin, mis peaks hoiatama reisijaid uste sulgumise eest. Carm, üritades lahkuvate rongi peatada, surus oma käed sulguvate uste vahele. Uksed sulgusid ning Carm oli, näost valge, kätt ja kottipidi metroo ustevahel kinni. Õnneks lähenes seestpoolt üks kohalik härra, kes aitas uksi piisavalt kangutada, et sõber oma käed ja tsumadani uste vahelt kätte saaks. carm päästetud, sekundite mäng ja rong kihutas sajaga minema. Lahe päev! Jutuks tulles, oli Carm kunagi väiksena Tallinnas lumelinnas käis ja bussinuppudega mängides bussijuhi uste vahele surus :D What goes around comes around :D:D:D Mis sest, et 20 aastat hiljem.

Õnnelikult ja ohutult teise rongi sisenedes ja linna jõundutena külastasime esimesena Buenos Airese kuulsat sunuaeda. See oli elamus omaette - täieik arhitektuurielamus. Surnutele on ehitatud väikesed majakesed, kuhu omaksed saavad siseneda. Mõnel olid lausa alumised korrused, mõnel kirst kohe sisse vaatamisel näha läbi klaasi. Osadel uhketel kambritel lausa kadunukeste skulptuurid.... Et sinna surnuaeda maetud saada, peaksid olema kas väga kuulus või väga rikas. Ja btw, kes huvi tunneb, Evita hauakambri kõrval asuv kamber on müüa, et kes tahab igaviku Evita kõrval veeta - koht on vaba...

Peale surnuaeda seadsime sammud (ja neid oli faking palju) tagasi kesklinna poole - ehk teisisõnu, pidime kell 1 kohtuma Marianoga, et koos jõe ääres lõunastada. Mariano pidi meile helistama. Vahepeal puhkasime Starbucksis jalga ja astusime aga edasi. Mariano töökoht jõudes - ehk siis kaitseministeeriumi (üüratusuure) maja juurde jõudes helistasime talle, kui oh häda, telefonivõrk, millest talle helistada saame, on vaid Claro (lõuna-ameerika populaarseim mobiilivõrk), see aga on siin väga bitchy ja kunagi ei tea, millal ta end ilmutab. Igal juhul, minu telefon oli end teise võrku lülitanud ning Clarost ei olnud haisugi.... Kuna Marianot kätte ei saand, leidsime ise endale koha, kus lõunastada. Lõuna ajal saime ka Mariano kätte. Tema oli juba koju läinud - kuid surprize-surprize - võtmed olid ju minu kotis! :D So, ta rahustas meid, don´t worry-don´t worry, u have your vacation. Take your time. I´ll wait. No mis tal üle jäi - peale lõunat läksime veel kohustuslikule Uruguay-paadi ringile... Saime teada, et homme Uruguaysse minnes, maksaks meie trip 300 kohalikku (ehk siis 300x3 vana hea eeguga arvestades). Kohe peale seda kütsime jälle mingi 100 kvartalit jala, et jõuda lähima subwayni, mis meid koju tooksid.  Jätsin eelnevalt mainimata, et täna oli meil vihmane - praktiliselt kogu päev tibutas. Tänav oli märg ja plätudega kõndides kuradi libe. Neil on kõnniteed ehitatud"peldikuseina plaatidest". Vihmaga on need pagana libedad. Kuna neil siin jääd ei ole, siis ilmselt peab sis teistmoodi teravaid elamusi tekitama. Teiseks - ma olin plätudega. Kõik se (sry) sitt, mis maas oli, pritsis mustaks mu jalad ja koti. Rrrrrrrrrrrrr - notsu! Ja see maa oli niiiii pikk.... Ma arvan, et kokku kõndisime täna ca 10 km. Lõpuks leides metroopeatuse, sisenesime valelt poolt.... ja muide, olen jätnud ilmselt mainimata, et inimesed on siin ikka ekstreemselt sõbralikud. vaatamata faktile, et meie ei räägi spanishit ja nemad inglist, on praktiliselt igaüks valmis kohe sulle ligi kargama, kui näevad sind kaardiga tänaval seismas. Metroos teed küsides tulevad nad sinuga kaasa - veavad su kättpidi õigesse kohta... Täna näiteks kõndis üks hombre viejo - ehk umbes 80-aastane härra, kes liikus tõsiselt aeglaselt. Kusjuures, mitte vähemoluline ei ole ka see, et subways on ca 35-40 kraadi sooja ja õhust võid ainult unistada.... Nüüd ma tean, millele ma mõtlen, kui -30 Eestis (vabandust väljenduse pärast) perse tagant ära võtab :D

Lõppeks tagasi kodukandis, ostsime Marianole "lohutuseks" 3 pudelit veini ja läksime koju. No mitte mingi imega ei õnnestund talle helistada. Lõppeks Carmenil õnnestus. Vaene tyyp oli oma "surfareid" oodanud ca 4 tundi... :D Ja kui ta välja ilmus - naeratus suul, kõik on "muy bueno".... Super inimene!

Olime küll planeerinud õhtul San Telmosse õhtusöögile ja tantsima minna, aga meie jalad olid selleks aktsiooniks võimetud. Seega, jõime kodus veini, mängisime karaoke-arvutimängu, kus 2 meist laulsid ja 1 mängis kitra :D Ma sain lauldes 100/100st :D Damn, I´m good, eh!? D :D:D:D:D:D  Tellisime pizza t ja rääkisime oma elust-olust (õigemini Carm ja Mariano did, mina kirjutasin blogi).

Homme kell 9:30 lahkume Rosariosse... well, kui küsta, mis mulje Buenos Aires mull jätnud on - booring. Ta on okay, aga koht, kuhu reisida... no vbl mitte...

Argentiina seiklus - Frankfurt ja teine katse. Argentiiiina!

Ärkasin pool 9. Silmad lahti löönuna astusin uniselt põrandale...ja... vaipkate, mis põrandat kattis oli läbimärg... Lirtsus. Müstika. Mõtelesin, et olen hulluks läinud. Voodi ja kõik oli kuiv, aga põrand läbimärg. Normaalne! Mis sa arvad, kus mu kotid olid? Muidugi põrandal!

Märjad. Õnneks olid arvuti ja fotokas natuke kõrgemal, kuid seljakoti alumised riided küll läbi märjad. Toast väljudes selgus, et terve meie korrus oli üleujutatud, sest hotellis oli öösel purunenud veetoru. Kõikide tubade uksed olid lahti. Kui totakate nägudega uksel seisime ja uniste silmadega vaate üle imestust avaldasime, et keegi ka ei olnud meid tulnud üles ajama, hõikas keegi turistist noormees teistpoolt koridori: Hertzlich Wilkommen!  Tõepoolest noh!

Käisime ära check inis ja tegime selgeks, et minu riided saadetakse kuivatusse, hotelli eest me tasuma ei pea. Korras. Jalutama ja hommikusöögile – kus ma ka oma blogi siis kuni siiani valmis treisin. Edasine päev möödus kõndimise täheall.... Shoppingmallist shoppingmalli. Esialgu oli täitsa põnev, kuid mingil hetkel hakkasid jalad tunda andma. Pealegi, ärgem unustagem, valmistununa soojamaapuhkuseks oli minu ülariieteks vaid õhuke kilekas – ei kindaid, ei mütsi... Pärastlõunal haarasime ühe Rieslingu, juustu ja õuna ja läksime hotelli tagasi. Üsna pea toodi mulle ka minu värskelt drycleanitud ja triigitud rõivad, mis veekahjustuses märjaks olid saanud. Need olid nii ilusti triigitud ja korda seatud, et kohe kahju hakkas neid uuesti Robby kitsukesse sisemusse pressida.

Riesling nahka pandud ja esimene nälg peletatud võtsime pakihoiust Robby ja Ruudi ja prõrrutasime rongiga central stationist lennujaama. Sõit kestis vast 10kond mintsa ja maksis 3.90.

Lennujaamas istusime Starbucksi ja värskendasime end Frappuchinodega: strawberry and crem :) yummi. Peale õues külmetamist õhetasime mõlemad nigu ladvaõunad. Kohtusime Eloiga, kes meie juurde mõneks ajaks puhkama istus. Ta rääkis Brasiiliast nii värvikalt ja igal juhul oleme oodatud külalised tema ranchos :) Millal iganes meil peaks soov olema Brasiiliat külastada :)

Lennujaamas kõigepealt internetikohvikusse. Andsin meie BA hostile teada, et eilne tulek ebaõnnestus ning et üritame täna uuesti. Samuti palusin ta telefoninumbrit, et kohalejõudes temaga kontakteeruda. Hea oli ka üle mõne aja oma kallistega jutustada. Ah, ma vist olen ärahellitatud juba... Siuke tunne nagu viimasest live jutuajamisest oleks möödas forever konkreetselt. Internetikohvik asus ühe katuse all kasiinoga ning seetõttu olid ka arvutid ilmselgelt röölid – neelasid münte nigu janused beduiinid. Kaua seal aega veeta ei saanud. Hädavajalik räägitud lasime sealt jalga. Kuna päev otsa külma õhu käes oli sooja saades näo õhetama ajanud, seadsime sammud Starbucksi ja kosutasime end mõnuzate külmade Frappchinodega. Yumm. Oma jookide kallal maiustades hoomasime ühel hetkel oma brazilerost sõpra Eloid. Kutsusime ta lahkesti enda juurde ja ajasime pisut juttu ja ta pidi helistama LH station managerile, et vaadata, mis too meie heaks teha saab. Jutud aetud Frappuchinod joodud, siirdusime check-ini. Sealne tüdruk ütles, et lend paistab väga hea... No loodame ja ootame! Tahaks juba vägaväga sooja ja väsimus hakkab kah peale tulema sellest ringitrampimisest.

Istusime paar tundi oma Gate´is. Aknaalustes lamamistoolides sai isegi silma natukeseks looja lastud. Mõne aja pärast helistas murelik Eloi, kes uuris, kus me oleme, mis teeme. Mõne aja pärast ilmus ta gate´i. Eelnevalt olin ka gate´i proua käest uurind, kas saab meile võimaldada ehk juba istekohti, kuid nagu oli arvata, after boarding. Niisiis, ootame ja loodame, et cargo sai  kõik eelneva 4 päevaga ära saadetud. Boardingu ajaks tuli Eloi meiega seisma ja närvitsema. Kohati tundus isegi, et ta oli rohkem ärevil, kui meie. Nimepidi hõigati üht ja teist stand-by´d. Ühel hektkel boardingu proua tegi telefonikõne peale mida hõikas stand-by´de suunas: u´re all on :D Oh seda rõõmu. Ka 6-liikmeline famiilia, kes juba 3s päev sellele lennule olid sihtinud, said lõpuks kenasti koju. Tore. Nii peabki :)

Eloil oli aeg lahkuda. Viimased karu-kaisutused ja lubadus, et läheme talle kindlasti Brasiiliasse külla. Carmenil võttis lausa silma märjaks ja minu puhul teadagi, kui keegi nutab, siis liitun kohemaid :D Kui kõik inimesed maailmas oleks sama toredad, kui too brasiilia Eloi, oleks maailm hoopis teine koht!

Lennukis õnneks tabas mind vana hea sõber: lennunarkolepsia. Vahepeal juba kartsin, et ta on mu jäädavalt maha jätnud, kuid ei, ta on olemas! Niipea, kui lennukis istet võtsin, tikkus meeletu uni peale. Kuna aga traditsioone tuleb järgida: fortuuna terviseks üks campari apelsinimahlaga, kummutada, hoidsin end vägisi ärkvel. Jookideni ära kannatatud ning õhtusöök söödud suikusin 10-tunnisesse unne. Läbi une aeg, ajalt tundsin vaid, kuidas mõningad teatud kehaosad surevad ja lihtsalt valutavad..... Kui esimest korda ärkasin, olin maganud 8 tundi. Käisin korra sirutasin, heitsin pilgu all laiuvale Brasiiliale ja tagasi magama. Järgmine kord ärkasin 1.5 tundi enne maandumist, kui serveeriti (väga paha) hommikusöök.

Ja lõpuks ometi: Buenos Aires.

Teel taksoga linna (või täpsemalt väljendades piirkonda, kus pesitses meie esimene host Mariano), võttis ca 30 minutit. Buenos Aires üllatas mind oma rohelisusega. Võrreldes teiste Ladina-Ameerika linnadega tundus ta kuidagi väga roheline ja puhas. Ei hoomanud Ladina-Ameerikale omaseid hulkuvaid kollaseid koeri, põlvini prügi maas ega midagi sellist. Pigem tundus see osa lennujaamast-Belgrano linnaossa vägagi Euroopalik. Belgranosse jõunduna helistasin Marianole, et teada saada, millal oma Robbyst ja Ruudist vabaneda saaksime ja tundub, et enne 9-t õhtul see ei õnnestu. Kuna aga pagas on üsna raske, siis mõtlesime, et peame aru. Istutasime end lõunasöögiks ühte tänavakohvikusse - kus, ülla-ülla, oli isegi wireless - mis oli mulle hetkel eluvajalik, et rääkida oluliste inimestega ja täiendada seda juttu siin.

Nautisime ka oma esimesi Argentiina "lihaelamusi". Mis siin salata - liha maitses tõesti hästi. Külm, värskendav cerveza sinna kõrvale. Mida sa hing veel oskad tahta!

Peale 3 tunnist lõunasööki otsustasime oma kotid selga haarata ja minna ära kaeda mõned vaatamisväärsused kesklinnas. Lootuses, et saame Robby ja Ruudi kuhugile jätta, asusimegi teele. Kesklinnas leidsime ühe turismiinfo, kuhu siis oma rasked sõbrakesed hoiule sokutasime. Käisime vaatamas maailma laiemat teed Avenue 9 de Julio. valitsuse maja ja miskit lossi (nimed täpsustamisel).

2 tundi, mis turistiinfo veel lahti oli, möödus päris kiiresti ja enne 6te olime turistiinfos tagasi, võtsime oma kodinad ja suundusime tas subwaysse. Oh õudust, mis rahvamassid!!!! Mõtlesin, et seal saab küll pildi taskusse! Meie teekond ka veel 13 peatust - ühest otsast teise :D

Tagasi saabununa läksime Mariano - oma hosti maja juurde ja istusime selle ees ühele aknalauale. Nagu lubatud, kell 9 oli ta lõppeks platsis. Tuppa saades oli esimene asi - dush! Peale 13-tunnist lennureisi ja palavat pikka ja tolmust päeva selle järel oli see parim asi, mis üldse olla sai! Mariano, sõjaväelasest it-tehnik osutus väga lahkeks peremeheks - vabandas ette-taha, et nii kaua ootama pidime. Valmistas meile htusöögi ja kostitas lahkelt argentiina veiniga. Saime temalt palju olulist infot siinse elu-olu kohta: valitsus on paha, eurooplased leiavad siin hõlpsasti tööd ja on hinnatud, lõhe vaeste ja rikaste vahel on väga suur, lõuna-ameerika riikidest on argentiina kõige rikkam ja seetõttu kolivad paljud boliivlased, peruukad, paraguaikad siia paremat elu otsima. Kuritegevus just kõige hullem ei ole, kuigi Buenos Aires ju suurlinn nagu suurlinn ikka. Siin elab 16 miljonit inimest... Kogu Argentiinas aga 48 miljonit.



Seiklus (kõigi eelduste kohalselt) Argentiinas Day 1 Tallinn

My bags are packed I´m ready to leave... ja nii ongi! Nagu John Denveri laulus. Kogu puhkuse eelne nädal on möödunud nagu karusell... Touresti ettevalmistused seega. Viimased 3 päeva lausa kohati nii, et iga liigutus ja "must-to-do" on lausa minuti täpsusega planeeritud... et ikka kõik jõuaks ja saaks. Tourestil külmetasin päris mehiselt. Loodan, et see nüüd siis ei kavatse välja lüüa. Täna tulin 12st ära. Mõtlesin (naiivitar!), et magan natuke, a võid arvata, kas tuli uni.... :) 2 tundi lennuni ja natuke hakkab ärevus sisse tulema. Lennuseisud peaksid olema üsna head. Pikale lennule näitab justkui 58 seats in 13 open classes. No loodame, et vastab tõele ja et ei ole mingit "üllatusmegakargot" :)

Seiklejad Tallinnas 20.02.2011

Auto kontori juurde pargitud ning võtmed ümbrikus kolleegi nimele valvelauda jäetud võtsid Carmen ja Karol mu OV maja eest peale ja suundusime lennujaama. Sellist turvajärjekorda ei ole minu silmad enne näinud – see ulatus kuni OV kassani. No õnneks oli meil piisavalt aega varutud. Robby ja Ruudi ja endid sisse checkitud, veetsime järgnevad 40 minutit turvakontrolli järjekorras. Kui gate´i jõudsime, käis juba boarding. Saime oma istekohad flex ecosse ja pardale. Hea algus seiklusele.

Peale oma meeletut nädalat, tundsin tegelt meeletut väsimust, aga lennukis (nagu viimasel ajal ebameeldivaks tavaks on saanud) und ei tulnud. Tiksusin niisama, vaatasin aknast välja pimedusse ja piinasin oma mp3-e. Frankfurdis maandununa ja Robby-Ruudi ära tooduna, oli meil järgmise lennuni 3.5 tundi. Otsustasime, et lähme teeme omale mõnes hubasemas kohvikus kerge kehakinnituse ja õlled. Mõeldud-tehtud. Kerge kehakinnitus ka kumbki 2x0,5 kohalikku (ja seejuures väga maitsvat) õlle. Yamm. Tegi meele rahulikuks, võttis une ära ja tuju heaks. Kui oma dineega ühelepoole olime saanud, siis oligi aeg check-ini minna. Peale üsnagi pikka matka, leidsime vaid Business Check-ini. Läksime ligi, et kysta, kuhu peaksime pöörduda, kuid sealne härra ilmselt soovis oma traineest kaaslannale ka ID-travelleri õppetundu ja pakkus lahkelt, et võib meile checki ära teha. Nendega liitus ka keegi kolmas proua, mingi hull laterdis, kes kukkus uurima, et kuhu lähme. Kuulnud, et EZE reageeris ta kohe: oioiioiiii, kas te tõesti loodate peale saada? Selle lennuga on mitu päeva juba olnud kas overbook või weight restrictions – yhesõnaga suuremat sorti kepp. Ja nagu arvata, saadeti meid gate´i oma tõehetke ootama. Revenue reisijad peale boarditud jäi järele 15 id-d us included.... ja oligi nii, et kohti oleks jagunud kõigile meile, kuid weight restriction.... Shit! :D no mis siis ikka. Ega tohi ometigi lasta sellel oma tuju rikkuda  uurisime veel paarilt tüdrukult, (kes muuseas olid ka eelmisel päeval juba mahajäämise üle elanud, öö lennujaamas veetnud ning nüüdseks nutsid), et kus nemad ööbivad, kuid nad otsustasid jääda lennujaama. Kuigi Frankfurdi lennujaam on üsna ööbijasõbralik: ei mingied käepidemetega magamisvõimatuid toole, lausa lamamistoolid kohati, otsustasime siiski, et leiame interneti ja bookime omale miski hotelli. Tundsin, et peale sellist töölõhkumist olen ära teeninud vähemalt ühe korraliku ööune voodis... Ja homme aega on meil ju ohtralt.... Seega, tegudele! Läksime Robbyt ja Bobbyt nõutama. Sattusime toreda asiaadist baggageclaimi härrase ja ühe särasilmse daamiga väga lõbusasse vestlusesse. Kuuldes meie seiklusi vaatasid nad paari hotelli lennujaama lähistel ja helistasid neisse, paraku aga Sheratonid ja Radissonid ei ole just see hinnaklass, kus „hädaabiöö“ veeta. Asiaadist härra, kes oli kunagi eelnevalt ka cargo osakonnas töötanud teadis rääkida, et tavaliselt laetakse cargot tavapärasest rohkem lendudele neljapäevast pühapäevani. Esmaspäev ja teisipäev peaksid olema parimad päevad reisimiseks, sest siis on business travellerid ja cargo juba lennanud. Soovisime neile kena öö jätku ning kohtumiseni järgmisel korral, kui Frankfurti satume 

Asusime internetiotsinguile. Peale mõningast suletud internetikohvikutega rindapistmist ostustasime infolaua härrastelt saadud info kohaselt, et otsime üles Starbucksi, mis on öö otsa avatud ja kus on internet. Mööda tühja hiidlennujaama kulgedes ei hoomanud kuidagi Starbucksi. Eemal lettide taga askeldas keegi lennujaamatöötaja. Mõtlesime, et küsime temalt teed Starbucksi. Ta näitas meile tee kätte, vabandades samal ajal, et ta oma kotist õngitsetud võileiba näsis. Lahke härra tutvustas end Eloi Tavares De Oliviera Filhona, kes töötab Brasiilia TAM Airline´i quality managerina. Kuuldes meie stoorit, ütles ta, et heh, mis te seda starbucksi otsite, lähme minu kontorisse ja vaatame teile hotelli. Eloi juhtimisel sisenesimegi siis lennujaama kuluaaridesse. Kuna aga Eloi oli naljamees, õpetas ta mulle selgeks portugalikeelse küsimuse, Guillermo, kus sa oled, mida siis kontorisse sisenedes pidin hõikama, et tema bossile nalja teha  Boss oli üsna tagasihoidlik mees ja tundus, et suisa pisut ehmunud sellise triki peale :D Ometigi olid mõlemad Brasiilia kolleegid ääääärmiselt kenad ja abivalmid. Vesi, mida Eloi oma paberkotist meile pakkus, mõjus värskendavalt. Samuti seveeriti lauale kohe ka Brasiilia peenemat sorti naps, millest nad kohapeal caihpirinat teevad, kahjuks ei ole portugali keelega lood head ja selle joogi nimi ununenud, kuid tegemist oli kahte sorti liköörilaadse asjaga: üks maitses nagu pinapple ja teine cinnamon. Cinnamon oli parem 

Vaatasime läbi paar hotelli, kuni otsustasime kesklinnas asuva Savoy 4-stari kasuks. See oli parasjagu sale´i peal ja kahene tuba 59 eurtsi. Fair enough. Hotell käes pakkus Eloi, et viib meid autoga kohale. Võrratu brasiilia külalislahkus! Mis sai meil selle vastu olla. Arvestades fakti, et ainus soe riie, mis mul kaasas, on teksapüksid, dressikas ja kilejope (PS! Eestist lahkudes oli -18, eks  Õnneks Frankfurdis näitas termomeeter -0.5 Väga hea, ehk jään homme külmast võtmata. Eloi näitas meile enne hotelli jõudmist veel tähtsamaid kohti kesklinnas, kuhu soovitas minna. Rääkis endast, et tal on Brasiilias Sao Paolo juures mägedes rantsho, kus ta vanasti ka hobuseid ja lehmi kasvatas. Praegu elab tal seal famiilia, loomapidamist suurelt enam ei toimu, sest see nõuab peremehe kohalolu. Eloi rantsho: www.chacarabelavist.com

Hotelli jõudes aitas Eloi meie asjad sisse tuua, tegi check-inis kindlaks, et meile ikka antakse lubatud hinnaga tuba. Tänasime Eloid ette ja taha. Võrratult abivalmis inimene. Oleks selliseid maailmas rohkem!!!!

Hotellituppa jõudnuna, kerge pesu ja kohe magama. Magasin enne, kui pea patja puudutas.

Öösel läbi une kuulsin mingit tolmuimejate undamist. Ise mõtlesin, et krt nad hommikul nii vara siin koristavad... Oleks ma vaid teadnud, et ees ootab üllatus...

Bali 9.-18.oktoober

Reede, 9. oktoober/Laupäev 10. oktoober

Kõik tegelikult algas juba eelmisel lõunal - kui Timoga minu pool lõunastamas käisime. Tegin meile salatit. Timo, va kavalpea, küsis, et kas asjad pakitud. Mina, va blondiin, vastasin ausalt ja puhtsüdamlikult: jaa. Timo vastu: näita, mis pakkisid. Ma oleksin pidanud seda teadma.... Ta mitte ei vaadanud, vaid hakkas ükshaaval mu riideid Robby´st välja viskama: milleks sulle 2 paari pükse? seda seelikut ei ole sul vaja, t-särke 4 tk, come-on, elama lähed sinna vää....? Suutsin ta ahnete näppude vahelt päästa 2 seelikut, 2 pluusi, ühe särgiku, päevitused ning lühikesed püksid.... Ja nii ma siis seisin pooltühja Robbyga....

Teades, et lennud on nibinnabin, oli kerge ärevus hinges. Listinguid tehes oli ainus lend, mis hea paistis, meie BKK-ARN. Thai Airwaysi töötaja ütles seelpeale - yeah, it looks great, but first you have to get there :) So, seiklus alaku!

Varahommikune ärkamine. TLL-HEL-CDG-BKK-DNS. Pariisis oli piisavalt aega ning aeg samuti juba lõunane. Mõtlesime Timppaga, et läheme teeme ühed veinid. Timppa võttis ka lõuna lisaks, mina lasin lihtsalt jala sirgeks ja nautisin mõnusat prantsuse punast :)  Pärast ostsime veel ühest tax-freest omale südamekujulise (jajaaaa, Balile minek ju) brie juustu ja veel ühe veini ja asusime gate´is piknikku pidama. Ühtäkki Timppal vajub suu lahti ja jääb ainiti akent jõllitama... Ja seal ta oli.... A380 oma täies hiilguses... Singapour Airlines´i oma. No oli ikka hiiglane! Mõistusevastane oli vaadata, kui ta mängleva kergusega Pariisi vihmapilvisesse taevasse kadus... Vahepeal veini ja juustu kõrvale tegi Timppa meie piletitega mingi viguri, et Tai piirivalvel mingeid kurje kahtlusi ei tekiks. Kuna viisat meil ju polnud ning selle pidime piirilt saama, sis oli ilmselgelt vajalik neile näidata, et meil on kinnitatud kohtadega piletid - mitte "open" nagu nad tegelikult olid. Selleks tarbeks oli mu nutikas kaaslane vastavad kleebised kaasa võtnud, mis siis piletitele kinnitada.

Lennul CDG-BKK saime omale istekohad - prakiliselt "private" lennuki tagaosas. Parema rea viimane istmerida koosnes kahest istmest - just sinna me maandusimegi. Super!!!! Selle tähistamiseks võtsime kohe peale õhkutõusu ühed camparid apelsinimahlaga :P

Kuna hommikul oli vara äragtud, jõudsin natukene lugeda LonelyPlanetit, võtta vastu Thai Airwaysi suurepärane eine ning siis suigatasin unne... Ärkasin vist alles selle peale, kui serveeriti hommiku, või maiteagi mis söök!... Selleks ajaks oli minu suurepärane kaaslane ära teinud kogu töö: uurinud LonelyPlanetist välja kõik kohad, kuhu minna, kus ööbida, kust kuhu ja kuidas saab ning lisaks - ära täitnud ka minu Tai immigratsioonipaberid. Lihtsalt lust on omada selliseid reisikaaslasi, kas pole :) I´m still a lady for god sake! :D And he really made me feel like one!!!!

Bangkoki lennujaamas oli natuke ootamist ja sebimist, kuid juba peagi olime lennukis, mis meid Bali poole kandis.  Peale 30 tunnist matkamist jõudsime lõpuks kohale - Bali! Denpassari lennujaam. Kohale jõudsime kohaliku aja järgi ca kell 14 kandis.Esimeseks ööks oli Timo välja vaadanud ühe hotelli: Kolme Venna Bungalo Kuta linnas. Kohale jõudes üllatas see meid oma paradiisiaiaga! Aed oli tõesti nagu Eeden. Majakesed suurte puude ja võimaste troopiliste taimede vahel. Igal sammul ohtralt õitsvaid magnooliapuid.... Keset aeda oli altar, kuhu kohalikud siis hea õnne säilimiseks erinevaid annetusi olid viinud: tubakas, lilleõied, riis.... misiganes.... Sealt edasi liikudes oli aga suur ja helesinine bassein.

Meie tuba oli 9AA - anonüümsed alkohoolikud? Yeah, probably :) See asus 2 korrusel, ning suured klaasideta aknad avanesid kahte ilmakaarde. Akende tagas mangooniapuud. Tuba oli ruumikas ja baldahiinvoodiga. Väga romantiline meiesugustele libahoneymooneritele...

Ai, kui uskumatult hea oli peale 30 tunnist trippi lõpuks dushialla pääseda!

Kuna tegemist oli juba pärastlõunase ajaga, ei saand ju ometigi viivitada. Peale väikest värskendust otsustasime kohe randa minna. Arvestades, et kuuest juba läheb pimedaks, siirdusime päikesenäljaste põhjamaalastene kohe peale kiiret dushi ja randa. Rand asus meie bungalost vast mingi 10 minuti jalutamise tee kaugusel. Sinna jõudmiseks läbisime shopping-streeti: Guccid, Pradad, Versace´id, Rolexid ja mida kõike... :d kuid ka väga palju kauneid kleite. Ühe neist lubasin, et mõnipäev hangin. Rannas võtseime natuke päikest, natuke ujumist, maailma suurimate lainete imetlemist. Suure lainetuse tõttu olidki enamasti väljas punased lipud. Vaid 1 sajameetrine riba, kus võis piisava julguse korral vette minna - kollase lipu ala. Punase lipu alades hullasid surfarid. Kogusin natuke julgust ja läxin..... Eriti kaugele minna ei söandanud. Tagasitõmme oli nii tugev, et pidin enamuse ajast konsentreeruma, et mitte oma kehakatteid ei kaotaks. Kui kaldale läxin, oli ka Timppa oma julguse kokku võtnud ja vette minemas. Mina lahutasin vahepeal meelt kohaliku bisnesmänniga, kes elueest üritas mulle tattood teha.  Jalutasime natuke mööda rannaäärt edasi. Seal olid erinevad puuviljamüüjad. Ostsime ühelt kookosed. See maitses imelikult - nagu kasemahl. ka kookos ei olnud teps mitte selline nagu meil poes müüakse - roheline ja sile hoopis. Kohalikud opereerivad nendega väga meisterlikult: matshetega "müts" maha, 2 kõrt ja lusikas siis ja laske heamaitsta....Peale kookost istusime ühte õllebaari plastittoolidele ja vaatasime esireast vapustavat päikeseloojangut. See oli nii superluksilus! Lained, punane päike, üksikud mustad surfajate siluetid, ujujad, valge liiv, palmid - PARADIIS on selle koha nimi!

Kogu sellest ilust lummatuna avastasin lahkudes, et olin lootusetult kaotanud (niigi ühe oma vähestest) särkidest, mille Timppa revideerimisest olin suutnud säästa. Üritasin seda veel rannalt leida, kuid ilmselgelt oli see juba selleks hetkeks omanikku vahetanud. No mis sis ikka... Külm ju seal ei hakka.
Kui hämarduma hakkas, siirdusime rannaäärsetesse kohvikutesse. Leidsime ühe kena kohakese õdusate lamamistoolidega. Kuna vabu laudu ei olnud, siis liitusime ühe toreda saksa abielupaariga. Hea uudisena selgus, et sattusime sinna täpselt õigel ajal: kokteilidele oli parasjagu happy hour! Ja mis paradiis see ikka on ilma kokteilita, onju! Sakslastega vahetasime reisimuljeid. Kuna paari naispool oli samuti turismisektori töötaja, sis jagus juttu. Nemad kiitsid väga Malediive, ütlesid, et senini absoluutne lemmik - peab uurima ;) Kui kokteilid joodud, hakkasime läbi kottpimeda kodu poole orienteeruma.
Hotelli jõudnud, vahetasime riided ning dressed up for a dinner siirdusime ühte restorani, mille jällegi Timppa oli LonelyPlanetist välja vaadnud. See oli uskumatu!!! Koht iseenesest oli kohalikus mõistes ikka fancy. Ja me sõime nagu segased:  2 eelrooga, vein, põhiroog. Minul tuunikala steik ja tuunikala tartar... Nämmm... Ja kogu see pull oli täieliku naljahinna eest: kahepeale kulus 500 krooni ringis.
Õhtusöök söödud, otsustasime, et läheme klubisse.  Esialgu tundus nigu kerge rammestus, kuid kui sisse elasime, siis tõmbasime end käima. Kuna olime ju suvel salsas käinud, sis tegime oma vingeimaid piruette ja võtsime tuure üles. Mingi briti härra tahtis meid vägisi lavale suruda. Jäime siiski tantsupõrandale. Peale paari tundi ja paari õlut tundseime siiski, et ka meie ammendamatuna tunduvad resursid on otsakorral, ning võtsime teekonna kodupoole. Teepeal haarasime ühest fast-foodi laadsest kohast veel 1 värske mahlajoogi. Koju jõudes kukkusime jalalt.....

Pühapäev, 11. oktoober

Plaks kell 8 ja minul luugid lahti. Vaatamata sellele, et eelmine õhtu olime magama saanud ca 2 paiku. Hommikusöögi võtsime hotelli basseini äärses kohvikus. Ei olnud see miskit erilist, kuid sellise hinna eest ei ootagi midagi erilist! Peale hommikusööki mõtlesime, et läheme siis võtame takso ja leiame üles reisibüroo.... Sellega oli natuke pikem jutt. Nimelt üks meie tuttav võitis kunagi kusagilt mingi voucheri - ööbimine Balil mignis fancys 4 tärni hotellis. Kuna aga voucher kehtis veel viimast kuud ning võitja ilmselgelt ise seda kasutama ei jõudnud, andis ta selle meile kaasa. Kohalik reisibüroo aga oli selle voucheri väljastanud - seega pidime üles otsima selle büroo ning uurima edasisi juhiseid - kuidas oma "võit" siis kasutatavaks teha. Kuna voucher oli suht tavaline värvilisele paberile trükitud tekst, me sellest eriti midagi ei lootunud, aga proovima peab alati, äkki näkkab. Niisis mõtlesime, et lähme uurime asja. Teel taksode-tänavale avastasime väravad - ilusad skulptuurid sissekäigu juures... Vist mingi tempel, mõtlesime. Astuks sisse ja vaataks? Sure, lähme vaatame. Astusime siis kenasti sisse. Vaatasime, et väravate taga olid inimeste sussid. jätsime siis viisakalt ka enda jalavarjud välja. Astusime edasi ja jõudsime sisehoovi moodi kohta. Seal nägime, et üks inimene istub ja võtab hommikusööki. Asi tudnus kahtlane, kuid igaks juhuks mõtleisme asja uurida. Timo küsib: is this a temple? Inimene vastab: no, this is my home! Me mõlemad purtsatasime naerma ja vabandasime üksteisevõidu. Inimene vastab, et it´s okay, you can look around if you like to.... Täitsa uskumatu :) Me siiski tänasime viisakalt, vabandasime veelkord ja läksime tuldud teedpidi tagasi. taksode leidmisega Kuta linnas muidugi raskusi ei ole - kõik sõidavad taksot :D Peale mõningat seiklemist leidsime üles "reisibüroo". See oli eramute rajoonis ja ilmselt oligi kellegi kodu. Mida aga seal reisibüroos ei olnud - oli inimene! Mitte hingelistki. Kolasime ümber maja ja toksisime ustele-akendele... ei kedagit. Kirjutasime neile kirja, et oleme tagasi järgmisel päeval kell 11 - et oldagu sis "kodus" või offissis või ühesõnaga olemas. See tehtud, mõtelsime siiski, et läheme katsume õnne ka seal hotellis... Mõeldud-tehtud. Kuna see hotell asus alles arendatavas piirkonnas, oli taksojuhil ka selle leidmisega mõningaid raskusi. See oli tiäesti piiratud ala - sisse pääses ainult läbi tõkkepuude ja turvaputkade. Lõpuks siiski jõudsime kohale. taksoga hotelli ette jõudnud, jooksis hotellist kohe välja valges rõivais tume noormees, kes aupakliku kummraduse saatel mulle ukse avas... Mina põhjamaise turistina olin riietatud lühikestesse teksadesse ja väiksesse särgikesse... kuidagi ei tundunud SELLE kohaga üldse kooskõlas... Kuid mis seals´ikka, astusime fuajeesse ja meid juhatati receptionisse. Hotelli lobby oli avar, kõikjal klaasist seintega. Selle keskel suur sammas ja ümber selle diivanilaadsed istekohad. Tundus väga vaikne ja privaatne koht. Läbi tagumise klaasseina paistis basseinikene, milles õitsesid lootosed ja muud eksootilised veetaimed, aksessuaaridena laavakivid ja laternad, mis õhtuti selle koha eriti ilusaks muudavad. Istusime receptionisse maha ja rääksime ära "oma loo" ning esitasime voucheri. Vaikselt ilmus meie seljataha kohalik piiga, lootoseõis juustes ning ulatas meile kumbalegi niiske rätiku ning seejärel serveeris meile külma värskelt pressitud guaavi mahla, kaunistatud magnoolia õiega... Kuni receptioni härra "asja uuris" palus ta oma kolleegil meid hotelliga tutvuma viia.... Damn! Kui me seda nägime, olime me mõlemad jalust rabatud. Peas trummeldas vaid üks mõte: me peame siia saama!!!!!!!!!!! Ma ei ole oma elus nii fancys kohas ööbinud. Jõudes oma "tuurilt" tagasi rõõmustas receptioni mees meid teatega, et meid oodatakse järgmisel õhtul siis oma kodinatega! YESSSYESSYEEEEESSSS!
Kuna aga õhtuni oli veel palju aega, otsustasime oma taksoga Ubudisse sõita. See on Bali kultuuri süda. Kui kohale jõudsime, oli aeg lõunasöögiks. Lõunasöök oli niiii mõnus järjekordselt: ikka eel - ja põhiroaga, väike külm õlu seda jahutamas. Pärast sööki seadsime sammud Ubudi turule, kus meil aeg märkamatult ära kadus. Mida kõike seal oli..... Peale turgu leidsime ühe huvitava veetempli. Kirjeldama seda ei hakka, kuid ilus, ilus, ilus!

Ahvide templisse, kuhu planeerisime minna enam turul raisatud aja pärast ei jõudnudki.... Õhtuks planeerisime omale massazhikuurid. Timo oli kavatsenud ka võtta kokanduskursused nign pidi oma kokakooli üles leidma. Kokakooli otsingutel sattusime aga ühe templitöötaja küüsi - armas kohalik noormees, kes müütas piletid õhtusele Ketschak tantsu etendusele. Sellest ei olnud me kumbki enne midagi kuulnud, kuid noormees rääkis meid ära. Tundus põnev. Massazhi jõuab ka teistel päevadel veel saada. Kuna etenduseni oli veel aega otsustasime Timo kokakoooli otsida. Teepeal aga tabas meid taas shoping - D&G pood. Timo lasi seal ikka peeneks, miljon lipsu ja igast muud träna ja ma isegi sain üht-teist :) Kokakooli ei leidnudki, sest aeg jälle hakkas otsa saama ja oli vaja etendusekoht veel leida. Etendus oli cool! Ca sadakond meest laulsid või õigemini häälitsesid nii, et sellest tekkis muusika... Samal ajal esitasid tantsijad stoori, mis olevat Romeo ja Julia lugu. Seda muidugi kohalikus formaadis. Jälle miski, mida ei saa kirjeldada, mida peab ise nägema-kogema. Aga midagi sellist ei olnud minu silmad enne näinud. Vägev!

Peale seda istusime veel mõneks ajaks ühte kohvikusse õhtusööki võtma. Lahe koht oli. Toole ei olnud vaid istusime patjadel madala lauakese taga. Kuna see aga kell 11 suleti, siis väga pikalt seal ei chillinud. Tagasi Kutasse, seal hotelli ja tuttu ära.

Esmaspäev, 12. oktoober
Ärksin varem, kui Timppa ja käisin meie kaubatänaval shoppamas ja esimesel päeval nähtud kleiti otsimas. Täpselt siukest ei leidnud, aga ühe kena fuksiaroosa ostsin siiski ära.

Kui tagasi jõudsin, siis Timo ikka veel magas. No mis se sis olgu! Magama siia tulid vä? :D Peksin oma kaaslase üles ja peale hommikusööki võtsime taas takso, et minna Blue Lagooni - ca 2 tunnine sõit kohta, kus saab snorgeldada. Kohale jõudes läks kauplemiseks: lõpuks ei mäletagi, mis me selle nalja eest maksime, a arvan, et võis olla ca 200 eeku nägu. Kohaliku "pähklikoor" paadiga laintesse söösta tundus esialgu päris "huvitav". meie kohalik giid muidugi mingit võõrkeelt ei rääkinud. Seega, minu, kui mitte kunagi varem snorgeldanu, ainus lootus oli Timppa, kes oli seda varem teinud. Kiire instruktsioon Timppalt, lestad, toru ja mask õigetele kohtadele.... Ja... ei julge!!! Timppa siis ikka meelitas -keelitas kuni südame rindu võtsin. Viimane manitsus tema poolt oli: ja ei näpi midagi! Sellepeale naersin ja mõtlesin, yeah, right, tahan ma küll midagi näppida, isegi hirm! Lõpuks siiski sulpsasin üle paadi ääre....Nägu vette ja ossaraisk!!! Võimas!!! Milline kirev seltskond: kollased, mustad, helesinised, punased.... no igat värvi kalu ja elukaid.... rohkem ja veel. Põhi oli koralliline ja kohati tundus, et see oli käesirutuse kaugusel. kallas oli ca 200 meetri kaugusel ning põhimõtteliselt olis selleks laavast moodustunud kalju. Sellest pisut kaugemal paistis ka liivarand bungalote ning palmisaluga. Suurepärane koht!  Aeg-ajalt tõstsin silmi, sest tundus, et lained kandsid mind sinna kaljude poole :D Arg ikka olen, mis teha :D Mõnd aega snorgeldanuna tundsin end juba üsna mõnusalt. Värvilised kalad oma uudishimus tulid parvedena meid uudistama. Vahepeal olid nad nii lähedal, et ma kohe ei suutnud end talitseda ja sirutasin käe :) Timppa sellepeale ainult vangutas pead ja pani mulle käe pihta tutaka :) No nii minu moodi ju!  Peale pooleteisetunnist snorgeldamist lasime end taas kaldale viia ning võtsime ette väikse jalutuskäigu Blue Lagoonis. Vahepeal tegime väikse lõuna kohalikus baaris miljondollari vaatega laguunile...  Peale lõunasööki lonkisime veel pisut ringi ning siis bussijaama, et bussiga tagasi sõita. Peale ca tunniajast ootust asusime bussi, kus sattusime jutule ühe briti noormehees Davidiga. Järjekordselt leidis kinnitust "a small world" fakt, sest Davidi tüdruksõber on pärit arvake ära kust? Õige, Eestist! Kutasse jõudnuna shoppasime veel natuke. Kuna olin kleitidest siiksi veel lummatud vaatasin erinevaid variante. Timppa olles solidaarne aitas mul õige otsingutel samuti soovitades üht, teist ja kolmandat versiooni. Ühe müügiputka ees, kui Timppa parasjagu üht ilusat valget vaatas, tuli müüja tema juurde ning sõnas asjalikul ilmel: bigger sizes inside! Timppa hüppas nigu ussist nõelatu kliedist eemale. Ma pidin ennast täis laskma!!! Seda nägu oleks pidand nägema: issand, ta mõtles, et ma ENDALE kleiti otsin!

Peale shopingut istusime ühte avatud restosse ja võtsime õlled ja suupistetaldriku õhtusöögiks. Peale kerget kehakinnitust võtsime tänavalt takso, mille juht meiega järjekindlalt vene keelt üritas purssida :D - vene pruut tal väidetavalt. Ja sõitsime viimast korda oma Kolme venna bungalosse, ehk Timppa väsinud aju ristituna:  "Kolme ahvi templisse", võtsime Robi ja Bobi ja seejärel juba oma fancisse hotelli. Mr. and Mrs Vürmer sisse kirjutatud juhatati meid meie tuppa... Ja arva ära, meil on SVIIT! :D:D:D 2 toaline. Kogu "korteri" ulatuses akna taga rõdu, maast laeni aknad, supermegasuur kingsize voodi, köök, vanni ja dushiruumiga vannituba kusjuures vannitoal vannis olles saab seina eest ära lükata ning vaade avaneb magamistuppa - ning sellel asuvale telerile... ja pagasi jaoks on mitte kapp vaid eraldi väike tuba! Ainus, mida sel õhtul Timppa suust kuulsin oli: mine kanni Kats, mis tuba!!!!

Teisipäev, 13. oktoober

Meie esimene hommik Grand Suite Hotel Pecatu´s. Ärgates räägin Timppale, kui hästi ma magasin... Ja voodi on nii suur ja lahe.... ja et meil on ka eraldi tekid, ei saanudki aru, et üldse keegi veel sinu voodis on. Sellepeale purksas Timppa naerma: ojee, meil ei ole eraldi tekid... ei olnud tõesti, aga kuna see voodi oli niniiiiii suur, sis oleks sinna vabalt 4 inimest ära mahtund.

Aga kena, siirdusime siis hommikusöögile. Restorani uksel seisev töötaja tervitas viisakalt: good morning Mr and Mrs Vurmer - me nägime seda töötajat esimest korda.... Hommikusöök oli peen, nagu selle taseme hotellile kohane... Peale sööki võtsime lihtsalt aja maha ja läksime tutvuma oma hotelli võludega. Maja taga oli 2 basseini - üks lastele, üks kõigile. Võtsime omale siis rannatoolid, varju ja nautisime privaatset basseiniäärt. Soovi korral olid bassu ääres ka puidust "varjualused" mugavate lamamistoolidega. Lõunaks kolis Timppa sinna, võttes kerge eine ja nautides raamatut. Mina elasin päikesest ja helesinisest basseinist ja veelkord  - päikesest!

Kuna järgmisel päeval planeerisime minna templisse - sest kohalikel oli suur püha, nigu meie mõistes jõulud, siis kutsuime pärastlõunal omale takso ja asusime teele poodi. Et templisse pääseda, peavad kõik kandma saronge - kohalikke rõivaid. Kaupluse omanik-müüja oli väga armas naisterahvas. Meie küsimise peale juhatas meid kohe soodsamate hindadega sarongide juurde. Siis näitas ta, kuidas neid täpselt selga pannakse. Mina sain roosa, Timo helesinise. Timo veel lisaks mingi mütsitaolise asjanduse. Ainus vahe oli see, et pealage see ei katnud :)

Juba lennureisi ajal ütlesin Timppale, et reisu jooksul on mul ainult 1 kindel soov, mida kindlasti tahaksin elluviia - teha üks ilus õhtusöök väga ilusas kohas nii, et kordagi selle hinnale ei mõtle. Lihtsalt lähed ja naudid. Ka selle oli mu vapustav kaaslane juba planeerinud... - kostüümid käes läksime romantikarestorani, mis asus Jimabarani rannas. Kogu rand oli täis erinevaid restorane. Meid transportinud taksojuhiga tegime diili, et 75 000 ruupiat tunnis ja ta ootab meid (meie rahas siis 25 EEKU, eks). Loomulikult lasime tal siis ootele jääda. Iseenesest oli see oli väga armas restoranikene otse ookeani kaldal.

Nende restoranide eripäraks oli aga see, et need ei asunud mitte siseruumides, vaid lauad olid otse rannaliival nign vaatega ookeanile ja päikeseloojangule. Kuna jõudsime kohale varakult (ca pool 5 või nii)  õnnestus meil saada koht "esireas".  Lauad-toolid olid liiva peal. Samuti oli see Loneley Planetis saanud kiidusõnu oma värkse mereannivaliku poolest. Ja tõesti, nii see oli. Saanud kätte oma laua: esireas, vaatega otse ookeanile ja päikesele (mis ca 30 minuti pärast loojuma peaks hakkama) läksime tagasi kööki, et plastik kastidest välja valida elusad kalad-krabid-vähid-või muud molluskid, millele ma isegi nime ei osand anda. valisime omale ühe krabi ja personali soovitusel ka ühe kohaliku valge lihaga kala, milles pidada olema vähe luid ja hea liha.

Seejärel läksime taas välja oma lauda. Tellisime ka pudeli kohalikku punast veini. See ei olnud nüüd küll teab, mis maitsenauding, aga vähemalt ehe ja kohalik. Juua kõlbas küll. Loojangu ajal tegime mõned pildid ookeani kaldal. Kõik rannarestoranid olid loojangu ajaks turistidega täitunud - enamasti muidugi paarikesed. Sellega olid samuti naljakad lood. Kuna Bali on teatavasti teada-tuntud koht, kuhu inimesed tulevad oma mesinädalaid veetma, on täiesti loogiline, et igal sammul viisakad kohalikud soovivad kõigile turist-paarikestele: "happy honeymoon!" Nii ka meile. Alguses üritasin meeleheitlikult selgeks teha: nononoooo, we´re just friends u know... A pikapeale enam ei viitsind, mis sa ikka seletad ja mis seal vahet on, who cares. Lõpuks vaid naeratasin oma siiraimat naeratust, noogutasin peaga ja vastasin: thank you!

Siis aga tuli me toit. Krabi söömine nõudis teatavat kannatlikkust, kuid maitses väga hästi. Kala oli ok - oodanuks isegi vist midagi enamat... A noh, vaade kompenseeris kõik. Teravaid kastmeid lasin omale korra juurde tuua. Need olid niniiiii head. Samuti maitses kohalik värske salat mõnusalt ja kergelt.

Kui olime oma einet lõpetamas, ilmus laudade vahele 4-meheline bänd: laulja-kitarrist, trummar, viiuldaja ja kontrabassimees. Nad läksid ühe laua juurde ja alustasid laulu sarjast "All times best love songs" - looks vist "You are wonderful tonight". Ilusti laulsid. Ja kogu see õhkkond oli niii nininiiii romantiline ja ilus. Õues oli juba pimedaks läinud, lained kohisesid randa, kuu ja miljonid tähed peegeldasid ookeanipinnalt vastu. Laudadel põlesid küünlad. Lõõpisime Timoga, et nagunii tulevad need lauljad meie lauda järgmisena. Mõtlesin ja seda muidugi  valjuhäälselt, et kui oleks päris honeymoon ja need lauljad tuleksid minu lauda, sis mu värske kaasa kindlasti paluks mind tantsule. Kuuvalgel ja rannaliival... hmmmmm ni romantiline ju! Kuna aga olime arve juba tellinud, olime iga minut lahkumas. Pealegi olid kõik lauad juba selleks hetkeks päris paarikestega täitunud. Tõenäosus, et nad meie lauda tulevad, ei olnud kuigi suur, kuid sellegipoolest Timo toppis 50 000 ruupiat mulle rinnahoidja vahele - just in case u know woman! Loomulikult, loomulikult kulus see ka kohe ära. Järgmisena peatusid muusikud meie laua ees. Küsisid, kas soovime mõnd lugu tellida. Vastasin, et laulgu nad oma lemmik. Minu uuest fuksiaroosast kleidist inspireerituna kõlas "Lady in red". Elegantse liigutusega krapsas Timo püsti ja haaras mind tantsule. Jalad kaevusid keerutustega sügavale liiva ja esialugu oli pisut keeruline, aga sellega harjus. Meie kõrvallaua honeymoonerist meesterahvas haaras meie laualt fotomasina ja kukkus pilte klõpsutama ise ilmselt mõeldes: no nii ilus mälestus ju neile noortele oma mesinädalatest.... hahahahahaaa!  Aga nii me siis seal tantsisime, teisel pool maakera, India ookeani kaldal troopilises öös, kohalik bänd spetsiaalselt meile laulmas, elu kõige romantiliseim õhtusöök vaatamata meie libamesinädalatele :)

Peale tantsu tasusime pillimeestele ja oma arve - see läks ligi 700 krooni ringis. Taksojuht oli meid oodanud kenasti. Edasi sõitsime Kutasse. Tänaseks õhtuks oli ikka "valge inimese pakett" planeeritud. Eile leidsime ühe massazhisalongi, kus pakuti 3-tunnist hooldust: massazh, näohooldus, bodyscrub, bodylotioning, hair treatment and pedicure. Mina vahetasin bodyscrubi maniküüri vastu, sest päevasest päikesevannist oli keha nii hell, et bodyscrub oleks valus olnud ja pealegi mu kena päevituse maha hõõrund. Esimesel katsel seda teenindajale selgitada tundus, et ta sai aru: ok no body scrub, manicure instead. selge pilt. Pärast massazhi ja näohooldust, kui tundsin, et scrub minu kõhule maandus ja tüdruk paar hoogsat "liivapaberitõmmet" mu hellal kõhunahal tegi, asusin asjasse uuesti selgust tooma: no bodyscrub. manicure instead. ok? Ok. Siis Timoga teglev tüdruk tõlkis selle minu omale. Scrub loputati õrnalt maha ja juhiti mind juuksehooldusesse. No see oli midagi enneolematut! Ta möllas mu juustega terve igaviku! peaaegu tund aega vist. Kõigepealt pesu ja palsam. Siis peamassazh - või misiganes see oli... Igatahes vahetevahel oli lausa pisar silmas ja surusin hambad kõvasti kokku, sest see asi nägi välja nii, et ta tegi seitli ja surus küünega mööda seda. Seejärel mätsis ta seitlis asuvale (ilmselgelt surumisest traumeeritud peanahale) palsamit... Ja järgmine seitel.... Seejärel pani ta mulle rätiku pähe ja suure (nõukaaegsest ajast tuttavliku suure kupliga) juuksurifööni alla istuma. Veetsin seal ca 15 minutit. Timo oli endiselt kehahoolduses. Seejärel loputas ta kogu mögina mu peast maha ja pani taas palsamit. Kogu juuksehooldus päädis kuivatamisega. Pärast protseduuri olid juuksed küll pehmed nigu tital, aga peanahk oli jummala valus :)

Kui minu juustega korda saadi oli Timole juba pediküür alanud. Tüdruk toimetas ja masseris ta jalga päris hoolega. Minule aga tehti juuste kuivatamisega samal ajal maniküüri. maniküürijaks oli noor tüdruk. Arutasime Timoga, et kui vana tema pediküürija ja minu maniküürija küll võiksid olla. Arvasin et ca 12. Kui tüdrukult vanust küsisin selgus, et ta on 17!!! Uskumatult noorekesed näevad nad siin välja küll. Maniküürija oli natuke.. ehh... lohakas või nii. Vaadates tema enda küüsi - ei ole tal ilmselt eriti lugu, millised need välja näevad. Osadel oli lakk peal - kulunud ja kole, teised täiesti ilma... Ühesõnaga lootusi ma eriti kõrgeks ei ajanud. Palusin omal kõi küüned lõigata, aga sellest ei saanud ta jälle aru ja lõikas vaid väikese sõrme küüne vasakul käel (kuna olin näidisena kasutanud parema käe väikest, et palun kõik küüned sellesse pikkusesese...) ehh, no mis sis ikka. Kui ta juba neid viilima asus, sain alles aru, et ok, another misunderstanding.... Lakkide valik tundus nii meeletu, et otsustasin sellest teenusest loobuda. Seepeale kandis ta peale suht kuivama hakkava läbipaistva laki. Kuna see kleepus ja jäi tükiline, oli sellega toimetamine üsna keerukas. Pediküüri tegi mulle kahjuks sama tüdruk. Esialgu tahtis selle üldse ära jätta. Kui aga nõudsin, et see oli ja kaa hinnas - siis tuli ta rõõmsameelselt tagasi ja tegi ka selle siuh-säuh ära. Jalad puhtaks, natuke pimskivi, küüned maha, natuke viili ja sama läbipaistev lakk.... Nohh, natuke kadeda pilguga vaatasin, kuidas Timo tüdruk 5 minutit kumbalegi jalale massazhi tegi... A noh, mis sa 300 krooni eest ikka niiväga tahad. 3 tundi hakkas juba kaa täis saama. Oma body-lotioningi ei hakanudki seega nõutama.... Las jääda :) Kui meiega lõpetati, oligi kell 11 saanud. Hängisime veel natuke mööda linna, imetlesime palmiväätidest tehtud tänavakaunistusi homseteks pühadeks ja haarasime tänava äärest takso. Rääkisime taksojuhi ära, et 60 000 ruupiaga hotelli saaks. Küll mehike porises omaette, kui juba hotelli juurde jõudma hakkasime... Ilmselt olime talle hinnaga liiga teinud. Aga pole parata, that´s life!

Kolmapäev, 14. oktoober

Kolmapäeval ärkasime jälle väga vara. Oli ju vaja templisse saada ometigi. Võtsime siis takso ning sõitsime kõrvalkülla, kus asus kohalike tempel. Seal pidi olema siis pidulik treremoonia. Tempel asus kohe ookeani ääres kalju serval. See oli avatud ruumidega ning kogu "ehitis" lageda taeva all. Kohalikud, kes olid sinna kohale tulnud, olid kõikd väga uhkelt dressed up - pidupäev ikkagist. Kõik tulijad tõid kaasa korvikesi ohvriandidega: puuviljad, lilled, riis, tubakas... no jälle, mida kõike veel. Ohvriannid asetati erinevatele altaritele pühakoja  keskel ning seinte ääres. Paraku aga tundsid ohvriandidest kõige suuremat rõõmu punnis kõhtudega kohalikud shimpansid :) Kohalikud olid küll nende peletamiseks erinevaid pikki kaikaid varunud, kuid vaatamata sellele oli näiteks üks ahvidest nii söakas, et haaras terve korvi ohvriandidega ning enne, kui noor kohalik poiss kaikaga reageerida jõudis, oli nobe elukas juba õnnelikult oma megasaagiga lähima puu otsas :)

Ilm oli täna erakordselt palav või lihtsalt oli põhjamaine keha, riietatuna pikkade varrukatega musta pluusi (tempel ju!) ning sarongi - minu jaoks liiast. Seepärast olin seljakotiga ka "tsiviilriided" ühes võtnud. Seistes oma kott seljas ja vaadates vaikselt ohverdamistseremooniat hüppas äkki üks kohalik noormees mulle ligi ja tõmbas mind käest. Märkamatult oli minu selja taha hiilinud üks ahv-paharettidest ning asunud just minu koti lukkude kallale. Nad on seal väga osavad varganäod :) Kohalik oli väga tore ja sõbralik. Nimeks tal Walid ja ka tema oli pärit riigi teisest otsast ning lihtsalt tulnud Balile reisima. Walidiga juttu puhudes, saime teada, et ta õpibki loomade psühholoogiat ning kavatseb ühel päeval omale teha "ahvide koloonia". Walidi juhatusel lahkusime templist ja tõusime mööda kaljust kaldaserva lagendikule, kust avanes võrratu vaade helsinisele ookeanile.

Peale templit, vahetasime riided ning hakkasime jalutama ranna poole. LonelyPlaneti andmetel oli lähedal parim surfarite rand Kutas. Seda oli vaja näha. Kui läbisime tee Kuulu järgi olevat lähikonnas alutasime randa. Kohalikku küla läbides, liitus meiega kohalik müügi-naine Beanut. Beanutil oli vähe hambaid. Ta müüs ehteid. Beanut oli väga jutukas. Inglise keel küll väga hästi välja ei tulnud, aga ei sest midagi - see ei takistanud põrmugi teda vahetpidamata jahvatamast. Kohati oli ta päris naljakas. Beanut oli ka väga uudishimulik. Uuris, kas me oleme honeymoonil, kas mul on lapsi. Ei ole, miks ei ole??? Juu nou maifrend, juu villbiii veeeri häppi. Juu villhäääv faiiiv beibis... Eitea, kas nüüd nii palju ikka on vaja? :) Tänu Beanutile hoidsime kokku pisut jalavaeva. Ta viis meid mingit shortcut´i pidi rannale. Pisut pettunud, et me midagi ei ostnud, jättis ta hüvasti ja asus tööle teiste turistide seas.

Meie Timppaga janused ja näljased istusime kõigepealt baari - väike kosutav külm õlu ja kehakinnitus kulus marjaks. Paraku ei olnud seal surfarite baaris süüa mitte midagi peale friikartulite. No mis sis ikka... Häda ajab härja kaevu. Kui friikad, sis friikad. Õlu kadus nigu kerisele. Võtsime teisegi. Btw, Bali õllepudelid on ikka 600ml-sed :)

Päris hea oli peale lõõskava päikese käes trambitud kilomeetreid varjulises baaris, õllega hinge tõmmata ja vaadata lahesopis kaifivaid surfareid. Kuna oli lõuna aeg, siis paljud neist tulid, lauad näpus, baari lõunale. Neid jälgides märkasin, et koralliline põhi oli enamikega teinud oma töö: kellel käsi, kellel jalg, kellel selg marraskil. Kellel nii hästi ei olnud läinud, sellel suisa käsi kipsis ja kaelas, murelik pilk näol kadedana teisi vees solberdajaid piidlemas....

Lõunapaus peetud, mõtlesime, et ronime natuke. Baarist välja minnes sai treppe mööda ronida kalju otsa, kuhu oli ehitatud puidust  midagi vaateplatvormi laadset. Ma arvan, et pilt ei anna muffigi edasi, MIS vaade sealt päriselt avanes.....

Vaateplatvormilt vaade nauditud, oli aeg alla ronida ning end pisut värskendada. Ujujate jaoks oli pisike kaljude vahel asetsev rannariba. Kaljude vahelisel alal siblis turistide seas Beanut ja paljud temasarnased. Ujumiseks oli see koht minu jaoks natukene creepy: esiteks ei saanud jalgu põhja panna, sest juba kalda lähedalt läks see koralliliseks. Teiseks oli kaldast ca 10 meetri kaugusel päris tugev hoovus, mis vägisi tahtis minema kanda. Kui ikka täiega ei ujunud, siis oli sealt päris raske läbi pääseda. Koht aga ise - võrratu. Sinna pääses vaid mööda kitsukest treppi, mis oli kaljude sisse raiutud.

Lähtudes oma kaardist, vaatasime, et tagasitee ei tohiks olla väga pikk. Mis seal ikka, viskame jala. Hakkasimegi tasapisi astuma. Kuna aga ilm oli üsna palav - vist isegi palavaim senistest, oli see tee peale 1,5-tunnist kõmpimist juba üsna tüütu.... Kurv, kurvi järel ja ei midagi tuttavat. Ühes külakesese hüppasime mingisse baari, et end päiksepistest päästa. Tegime külmad papaiamahlad ja edasi... Peale järgmist tunnikest jõudsime ühe linnakeseni, kus oli tore avalik rand. Mõtlesime, et võtame seal natuke aja maha ja lähme värskendame end ühe suplusega. Mõeldud tehtud!

Peale ujumist jalutasime edasi. Mõne aja pärast ütles Timppa, et deem, tema enam ei jaksa. Nigu võluväel ilmus meie seljatagant välja takso. Pidasime selle kinni ja see sõidutas meid hotelli tagasi. Timppa oli päris küpse :) ning otsustas puhkama heita. Mina aga otsustasin orienteeruda rannani, mis meie hotellist pidi ca - 2 km kaugusel asuma. Tee sinna viis mööda ka teistest sarnastest butiikhotellidest, mis omakorda olid ümbritsetud lugematutest golfiväljakutest. Rannas kaalusin, kas teha õhtusöök mõnes rannaäärsetest söögikohtadest üksinda, või lonkida ringi, otsida, ehk on mõni toidupood ümbruskonnas või minna tagasi ja õhtustada Timoga meie hotelli peenes restoranis. Esiti tundus hea mõte, et otsin mõnd toidupoodi lähiümbruskonnas, kuid mida ei olnud, seda ei olnud.... Niisiis pöördusin enne pimeda saabumist tagasi hotelli ning asutasin end oma "husbandiga" õhtusöögile hotelli restoranis.

Neljapäev 15. oktoober

Täna ärkasime vara-vara, et hommikul kella 7se bussi Peramatouri bussipeale jõuda. Timo sõbrunes juba bussipeatuses ühe sakslannaga. Mina olin nii unine nagu porikärbes ja ei viitsind suhelda. Bussis rabasin enda alla tagumise istme, kuhu end kummuli keerasin. Bussiga kihutasime ca pooleteise tunni tee kaugusele, kus teise bussi ümber pidime istuma. Üritasin küll magada, aga bussi iste oli suht kleenuke ja ebamugav oli. Seega poolunes seal mõnda aega suikusin, kuni loobusin ja end istuli ajasin. Loodus oli siin sootuks teistsugune, kui Kuta lähistel: kõrged palmid ja palmisalud. Roheliusse mattuvad orud troopiliselt lopsaka taimestikuga ja taamal laiuvad riisipõllud. Siin-seal tee ääres nägin mööda vilksamas banaanipuid, millel viljad kõnniteede kohal sorakil - küll tahaks ükskord ise puust banaani näpsata! Jõudnud ümberistumise kohta Timo võttis mingi hommikusöögilaadse asja ja kohvi. Ma loobusin mõeldes, et Candidasas on meil aega rahumeeli seda nautida. Jõudnud Candidasasse ostsime kõigepealt poest fotokale patareid. neist olin ma bussireisi jooksul väga puudust tundnud. Kõik need ilusad vaated ju! Seejärel jalutasime läbi rannaäärse hommikuse toidu-turu, aga kõigil 100 müüjal oli siin sama menüü - supp... No ei lähe hommikul. Kohvi tahaks. Üks restoranikene ranna ääres paistis seda nägu, et sealt võiks saada, kuid see oli kinni. Ega sis midagi. Mõtlesime, et rendime rolleri ja läheme avastame Tirta Ganggat ise ja võtame seal toekama hommikusöögi. Rollerirendi leidsime kohalikust turistiinfo punktist. Sealne giid tahtis hirmsasti suruda meile 2 rollerit koos juhtidega. Mulle aga ta pealetükkivus ei meeldind mitte üks raas. Mõtlesin, et kui on juhid, ei saa teha eksprompt peatusi ja üldse... ei saa ennast vabalt tunda. Minu arvamus aga muutus, kui sain rolleri kätte ja pidin platsipeal ühe prooviringi tegema. Kõigepealt ei suutnud giid mulle selgeks teha, kust roller käima käib :D näitas, et võtmest, aga kus on gaas??? Lõpuks sain kõik selgeks ja tegin ühe tiiru. Damn! Ebakindel. tagasipöördel ei suutnud ma pealegi väljapöörata ja rammisin äärekivi... No siis oli selge - mina ei sõida. Kui veel Timo kahh taga peaks olema - ei! Me sõidame endid puruks niimoodi. Seega - deal done! 2 rollerit koos (nagu Timo neid nimetas: kohalike kõvernoksidega :P Esimese asjana lasime viia end hommikusöögile. Nad toimetasid meid mignisse saksa restorani. Nohhh, ei ole just kõige autentsem Indoneesia köök, aga mis seal ikka. Kohv oli hea!? Päev oli juba lõunasse liikumas ja kõht jubedamalt tühi. Omlett ja kohvi alla kugistatud, istusime rollerite selga ja alustasime oma teekonda Tirta Gangga poole. Giidid pakkusid meile välja, et viivad meid kahte templisse ja kui aega jääb, siis ka kohalikku külla. Esimene tempel oli kunagi olnud kuninga kodu. See oli ilusa suure aiaga ja ohtrate veesilmadega, mille keskel siis kuninga endised eluruumid. Treppidest sai tõusta kõrgemataele platvormidele, kust avanes vaade kogu aiale ja taamal türkiissinisele ookeanidele ja palmisaludele. Ilus! Kuningas aga oli vist küll üks vähenõudlik sell siinmail. Tema eluruumidesse viiv sild ja hoone ise olid küll väga ilusad - ääristatud kujukeste ja nikerdustega, kuid ruumid ise - vähe ja väikesed. tänapäevasele inimesele jääks sellest küll väheseks. Isegi keskklassi kodanikule - rääkimata siis kuningast!

Jalutasime läbi kuningakoja ja hüppasime taas oma giidide rolleritele. Paar fotopeatust, et tabada majesteetlikku Gunung Agung (3 142m) ja Gunung Baturi (1 717 m).

Küll mul oli kahju, et ei olnud mul oidu traili, mida olin Agungi otsa ronimiseks planeerisin, varem broneerida. Nimelt eelmisel päeval helistades selgus, et üksinda mind keegi trailile ei vii. Osalejaid peaks olema vähemalt 2 ja Timppa ei tahtnud ronima tulla.... Oleks varem broneerind, oleks ehk mõne teise üksildase ronijaga kokku sattunud. Aga seekord siis sedasi. Järelikult on vaja tagasi minna ja siiski Agung vallutada :)

Giidilt kuulsin veel seda, et viimati, kui Agung purskas, oli umbes 60 aastat tagasi. Kõik lähedalasuvad külad hävinesid, Inimesed hukkusid või jäid kodudeta. Ometigi on armastus oma maa vastu nii tugev, et vaatamata pidevalt varitsevale ohule, kolivad nad ikka ja jälle oma maatükkidele... Riskides teadmisega, et looduse eest ei ole nad kaitstud ning kõik see võib igal hetkel taas korduda.

Märkamatult olime jõundud järjekordsesse veetemplisse. Giidid lasid meid templisse avastusretkele ning jäid meid ise ootama. See oli erinevatest basseinikompleksidest koosnev troopiline aed. Ühes basseinis olid maailma kõige ülesöödetumad kuldkalad. Ometigi ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ning neile palukesi poetamat jätta :)

Teises basseinis olid aga astmed, mida mööda käies sai terve bassein läbi käidud. Kuna liiklus "astmetel" käis mõlemas suunas ning need olid ka libedad, nõudis sealne liikumine mõningast ettevaatust. Kuna kohalikel olid endiselt pühad, siis olid ka paljud kohaliked oma peredega tulnud meelt lahutama.

Peale templit viisid giidid meid kohalikku külla, kus sai niivõrd-kuivõrd pilku heita päris ehedale elule. Teel külla oli tee peal üks õnnetu kana, kes arvatavalt oli sattunud mõne kohaliku võrrimehe ohvriks. Märgates teel vedelevat kana, pobises mu rollerijuht midagi habemesse, tegi kannaka ning keeras tagasi.... Korjas surnud linnu peale ja teatas, et teeme väikse põike tema koju. Kus sa jätad sedasi "õhtusöögi" siia teepeale vedelema. Käisimegi siis tema maja juures ära, kus ta emale koos instruktsioonidega "õhtusöögi" üle andis :) 

Siis aga külla tagasi. Jätsime oma rolleri-giididega hüvasti. Tasusime neile kumbi umbes 50 krooni värrtuses. Külaväravas sai meie giidiks üks vana kohalik mees - nime enam ei mäleta, aga eks ta üks Ketut oli :)

Rollerigiidid ütlesid, et kohalikule giidile peaks meeleheaks ostma mingit vurtsujoooki või midagit. Kohalikust külapoest need ka hankisime :) Oh seda siirast rõõmu!

Ketut-giid näitas meile kohalikku käsitöö meisterdamist: vaibad, sarid, toidunõud ja kõiksugune kena käsitöö. Siis viis ta meid oma kukke vaatama. kohalikus külas nimelt on kukevõitlus väga tegija. Seaduslikult on kukevõitulus, kui hasartmäng, küll keelatud, kuid iga neljapäev kogunevad kõik küla kukeomanikud küla keskväljakule ning algab vaatemäng võidu ja kaotuse peale. Demonstreerimaks, et jutul ikka tõsi taga, päästis Ketut meie rõõmuks 2 kukke välja. Üks neist oli kohe hakkamas, kuid teisel olid ilmselt muud ihad - too jooksis kohe kanadesse ning hakkas hoogsalt oma "kukekohustusi" täitma... Kakekullist kukk oli seepeale pisut nõutu. Ketuti ärgitamisel asi "matchokukk" lõpuks samuti peale oma esmaste vajaduste rahuldamist sõjaka tuju üles ja demonstreeris meile oma teist palet.

Kukevõitlus nähtud, püüdis Ketut oma linnud jälle kinni, toppis need tagasi vitstest korvikestesse ning viis meid aeda. Seal tutvustas ta meile oma chillisid, vanillitaimi, banaane ning kakaod. Tegime tutvust ka suure koduseaga.

Märkamatult oli aeg otsa saanud ning meil kiire bussipeale. Kihutasime peatusesse ning jõudsime viimasel minutil. Tegemist oli väikese ca 10-kohalise mikrokaga. Selle marki oli võimatu määrata, kuid midagi üsna uunikumilaadset see igal juhul oli. Me Timppaga istusime esimesse ritta, akna alla. Kõrvalstuja seljataha. Mina akna all, Timppa vahekäigu pool. Peale meie veel bussis 10kond turisti. Kuna päev oli pikk, siis Timppa suigatas unne. Mina nautisin niisama vaateid, mis teeäärde jäid. Äkki tundsin kärtsahaisu ja täheldasin, et bussis läheb järjest palavamaks.... Bussi vahekäigus, suht meie jalgade all, oli miski kõrgem osa... kogu see, ning osa meie jalgealusest bussi põrandast oli tuline... Vaid aja küsimus, millal buss välja sureb... ja seda ta ühes külakeses ka tegi... Ilmselt oli ta keema läinud. Bussijuht - mina eeldasin, et ikka nigu tehnikamees ja teab värki... Läks välja ja tuli mõne aja pärast tagasi, pudelikene vedelikuga näpus. Kuna bussis oli nii palavaks läinud, olid kõik turistid välja roninud. vaid Timppa magas esiistmel edasi. Bussijuht ronis siis reisijatesalongi ja avas vahekäigus asuval "kõrgendikul" paagi. Jõudsin vaid mõtelda: ma loodan, et tal on seal pudelis ikka jahutusvedelik, mitte vesi....aga no kus sa sellega.... hetke pärast, kui keev vesi paagist bussijuhile näkku, kättele ja mööda bussisalongi laiali purskus, oli selge, et nii palju oidu tal siiski ei olnud.... Timppa, kes võinuks maailma esisprinteritega sellel hetkel rinda pista, oli ilma suuremate vigastustega 2 sekundiga bussist väljas. Ainsaks kaotuseks vaid varbapläff, mis kuhugile kinni jäädes võid Timppa megahüppele mitte vastu pidades, oma otsa oli leidnud.... Peale esimest ehmatust selgus, et bussijuhiga oli siiski ka kõik korras ning jäime varubussi ootama....

See saabus alles pimedas.. ja ei saa märkimata jätta, et oli ka palju väiksem. Orignaalis ilmselt mõeldud ca 5 inimesele. meid aga oli poole rohkem. Pressisime siis end kõik kuidagi bussi. Seltskond oli lõbus ja seepärast ei tundunud tunniajane reis ülerahvastatud bussisalongis ka suurema piinana. Elus-terved jõudsime kenasti hotelli.

Reede 16. oktoober

Njahhh, esimene hommik sis, mil magasime suht kaua - lausa 9ni. Kella panime muidugi igaks petteks helisema... viimane päev ju :( Nuux. Enne hommikusööki alustasin pildisaagaga. Kuna me tavapäraselt kasutatav kompuuter oli nässus, sis pidin kasutama yli-aeglast receptionis asuvat kompuutrit... Kuniks pildid laadisid, nautisin bassu ääres päikest ja veemõnusid... Timo toimetas toas ja pakkis asju. Pildid laadisid hirmus aeglaselt ja nagu needus, katkes internetiühendus pidevalt ära ja pidin uuesti otsast hakkama. Samas soovisin oma pildimasinat tühjaks saada, et midagi ka Bangkoki jaoks jääks. Oioiiii, kui kurb oli meel, kui lennujaama jõudsime. Natuke ärev ka, sest kõik need surfarid oma kodinatega olid samuti Thai peale minemas ja rahvast palju. Ometigi läks kõik jälle nagu õlitatult ning mõne tunni möödudes astusime välja Bangkoki lennujaamas. Sealt võtsime bussi ka kihuasime hotelli, mille olime taaskord oma asendamatust Lonely Planetist välja otsinud. Tulnuna 4-tärnisest tundus see ööbimiskoht muidugi eriti hale... Aga 1 öö... elame üle. Oma pagas imepisikesse räpaseses tuppa visatud, läksime linnapeale...

Peale armsat ja kodust Balit, tundus õhtune Bangkok ikka täielik põrgu... Transvestiite ja alaealisi prostituute olid kõik tänavad paksult täis. Seisavad seal poolalasti ja üritavad möödakäivaid turiste (vahet ple, kas mees või naine, kõik läheb kaubaks, kui vaja), ärarääkida. Mõni julgem astub ligi ja tirib lausa käest - nagu üks pikk ladyboy minuga tegi. Huhh... creeepy.... Teine kaader on igast erinevad kupeldajad, kes ligi hüppavad ja üritavad sind oma urgastesse meelitada: come and take a look, we have pussy-show. What? Pussyshow? What´s that? - Well my girls will cut bananas even open the bottles with pussies. - Oh, well, no thank you, maybe anohter time. - But wait my friend, maybe a ping-pong show? My girls play ping-pong with pussies....  jne, jne.... Tänavad on täis pensionäridest valgeid perverte, kes häbi tundmata, kohalik alaealine uhkelt käevangus oma räpaste hotellitubade poole suunduvad...  Ma kahjuks ise ei näinud, milline oli mu pilk selliseid nälkjaid vaadates, kuid Timppa kirjelduste kohaselt pidanuks need pervod sealsamas  tuhaks põlema... või vähemalt surunult maha kukkuma... Kõik see oli palju õudsam, kui ma ette olin kujutanud. Teadsin ju küll, et seal selline "business" käib, aga seda tegelikult-tegelikult näha... Milleks kõik raha eest valmis ollakse... Karm! Väga-väga karm reaalsus!

Mingil hetkel leidsime tänavalt prussakamüüja. Lisaks röstitud prussakatele oli menüüs erinevaid rohutirtse, sitikaid ning ei puudunud ka vaglad. Otsustasime Timppaga, et kui me juba siin oleme, siis selle ära ka proovime. Lasime omale väiksesse kilekotikesse tõsta lusikatäie igast valikust. Leidsime ühe välikohviku kuhu maha istusime ning asusime siis oma "õhtusöögi" kallale. igaks juhuks olin tellinud omale ka "pealejoogi" - minesatea, võibolla mõni ikka on nii hull, et muidu ei saa. kokkulepe meil omavahel ju oli, et tulgu, mis tuleb - välja sülitada ei tohi... alustasin rohutirtsudest. peab tunnistama, et ei midagi hirmsat. Lihstal krõbe suutäis. Isegi mingit maitset tal väga ei olnud. Täitsa söödav. Prussakaga oli juba suts keerulisem - psühholoogiline efekt natuke. Kuid kui loom juba suus, ei olnud ka see väga kole. Timppal läks oluliselt rohkem aega ja enese kogumist :) Ilmselt ei olnud tal kõht väga tühi :))) Vaglaga oli aga jama... Kui selle katki hammustasin ja selle sisemus mulle keelel plurtsatas, siis pidi Timppa mulle meenutama: välja ei sülita, remember!! Ei sülitand, kuid ilma pealejoogita see mul kaa ei läinud :)

Kuna neist elukatest kõhtu täis ei saanud liikusime edasi ja tegime ühes kohvikud Tom Yum´id.

Laupäev 17. oktoober

Peale äratust siirdusime kohe nädalavahetuse turule. See oli üüratu-üüratu turukompleks, kust ilmsetl saab absoluutselt kõike!!! Kolasime seal pool päeva, kuni lihtsalt rahvamassi ja kaupade rohkuse tõttu ära väsisime.

Seejärel suundusime Buddha templisse. Kahjuks aga oli see juba kinni. Üks kohalik aga juhatas meid teise templisse, kus olid ilmatuma suured kullast Budha kujud: magav Budha ja istuv Budha. Väga võimas vaatepilt.

Tegime veel sõidu ka paadiga mööda kanalit.

Pühapäev, 18. oktoober

Siis aga oligi käes õhtu ja aeg end kokku pakkida ja lennujaama poole teele. Bangkokist ei olnudki raske lahkuda. Küll aga olid Bali mälestused need, mis hinge kriipisid. Lendudega läks kõik libedalt. BKK-ARN lennul saime enda valdusesse terve 4se istme. Kohe peale õhtusööki keerda Timppa end üle kahe istme, mina ennast temale nõjatuma ja magasime kuni Stockholmini. Hommikuks olimegi sügiseses Stockholmis. Stockis oli meil piisavalt aega, et oma emotsioonid läbi arutada. Vapustavalt mõnus!