Tänase päeva parim hetk

Ei, see ei olnud hommikune unesegane ärkamine ja need viimased ülimagusad hetked, kui saad veel pehme ja sooja teki enda ümber tõmmata ja pea sügavale patja vajutada, nautides veel seda mõnusat pehmust ja soojust enne päris ärkamist.

See ei olnud ka hommikukohvi mõnus aroom. Ega isegi mitte esimene soe ja mõnus sõõm seda virgutavat, aromaatset naudingut.

See ei olnud isegi mitte hommikukohvi kõrvale nautitav vaade aknast pargile, mille hommikupäike justkui kuldse värviga üle kallas.

Ei olnud mu parim hetk päevast isegi see, kui kõikide ebasoodsate asjaolude kiuste sain suurepäraselt hakkama töödekuhilaga, mille olid mulle jätnud 3 ühekorraga puuduvat kolleegi.

Ega ka mitte 3-4 tänukirja kolleegidelt heade sõnadega laupäevase ürituse kordamineku kohta.

Isegi mitte suus sulav must shokolaad, millest unistasin juba hommikupoolikul, kuid mida alles peale tööd preemiaks endale lubasin, ei olnud see, mida oma päeva highlightiks nimetaksin.

Minu parim hetk oli hoopis jooksuteraapia. 5 kilomeetrit oma armsaks saanud parkmetsas. 30 minutit kvaliteetaega temaga, kelle kuulamiseks olen viimasel ajal häbematult vähe aega võtnud - ometigi, on ta ainus, kes mind lõpuni mõistab. Hämmastav, kuidas miljon mõtet, mustmiljon analüüsi, lihtsad ja loogilised lahendused - nagu pusle ühtäkki omad kohad leiavad. Kõik tükid liiguvad justkui iseenesest õigesse kohta. Maailm saab palju parem. Mõtted saavad nii selgeks. Kogu päevane või nädalane või kuine hektiline tõmblemine tundub nii kaugel ja tähtsusetu. Kõik mis on tähtis, on minus eneses, see mida tunnen, mõtlen ja tajun. Poole tunniga saab maailm ühe natuke parema inimese võrra rikkamaks.

Secret love

Have you ever find yourself in a position where you face a freezing fear to look into the eyes you secretly adore?

You know that just one look may open your soul to read all your secret thougts, hopes and admires. Just one look and you´ve given yourself away. Just one look and you are busted. And the scariest part is that you never know if you would be accepted or rejected. You decide it´s better to hide it away. You´ll bury it some deep and dark place inside of you hoping it keeps you safe. You keep giving an inormous effort to keep your eyes away from his to save your soul and keep you away from loosing your heart. But you don´t realize you´ve lost your heart to him long ago. But you still keep looking trough and avoiding those eyes despite your one and only desire is to find a reflection of you in these.

Have you ever been there? Have you ever been secretly in love?

Õigel ajal õiges kohas

Eile tulin trennist. Sõitsin tavapäraselt üsna rahulikult. Olin just ületamas Mustamäe tee, Tammsaare ristmikku. Minu ees sõitsid üle ristmiku 2 autot. Pidasin nendega pisikest vahet. Alateadlikult. Ühtäkki nägin, et eespool lendab mingeid juppe vasakule-paremale. Vastassuunast tulnud 2 autot jäid seisma, sest üks ratas veeres neile lihtsalt teele ette ja ilukilp vist lausa lendas suurema kaarega. Ka paremale poole meie sõidurajale pudenes seda ja teist. Esimesena liikunud auto oli sõitnud lihtsatl ohutussaarele. Äärekivi aitas vabaneda rehvidest ja saarel asuvad märgid aitasid auto esiosaga suht ühelepoole saada. Minu ees sõitnud auto peatus ja nad väljusid vaatamaks, mis siis juhtus. Avarii teinud auto juht lihtsalt istus klaasistund silmadega masinas. See oli kuidagi nii kummaline ja tekitas sellist seest õõnes tunnet. Kas ta oli lihtsalt liiga ehmunud, et minigt reaksiooni näidata või.... midagi muud.... Igatahes ma mõtlesin, et kaitseingel vist ikka on olemas. Või on kõik, mis meiega toimub või ei toimu ülipeenelt punutud juhuste kokkulangevus: et ma just sel ajal jäähallists lahkusin, mitte minut varem. Et ma just sellest autost natuke vahemaad pidasin, mitte otse tema järgi ei sõitnud, et miski minu auto ette ei veerenud ega lennanud... Ühesõnaga üks täiendav põhjus olla õnnelik ja tänulik, et minuga ja Jettaga on kõik korras.

Please skip the November

No tõesti. Jätaks selle fucking novembri üldse vahele! Kohe tundub, et no üldse ei istu mulle need novembrid. Ei tea, kas asi on minus endas ja alateadlikus negatiivse ootuses või lihtsalt viimasel paaril aastal ON lihtsalt see november selline ebaõnnelik kuu. Kõik nagu tuleb jube raskelt kätte... või tegelikult oleks õigem vist lausa öelda, et kõik raskelt kätte tulnu hoopis lendab väga lihtsalt tuulde. Ürita sa hoida palju tahes, ühel hetkel avastad end ikka "Back on square one".

No ma tean, et kõik läheb mööda, üle, saab läbi. Lihtsalt.... soovin, et see juhtuks kiiremini.

It´s a mans world.... Who is a woman in it..?

Condoleeza Rice ühes oma kõnes hiljuti ütles midagi seesugust: Kui naine kurdab, et mehed ei võta teda tõsiselt, ei ole see mitte meeste vaid naise enda viga. Ma jäin kohe selleüle mõtlema.... Tõenäoliselt on tal õigus, aga mil moel täpselt?
Kas naine käitub liiga naisena? Mõningatele meeldib naisi "nõrgemaks"pooleks nimetada. Naiseliku naisena üldiselt mõistetakse sellist noh, andestage mu ausus nüüd, aga vähe abitut naist, on mul mulje.... Kes pillates oma pastaka, on nõus pigem ootama 10 minutut, kuni mõni dzentelmen tuleb ja selle tema jaoks üles tõstab, kui ise hakkama saada ja eluga edasi minna. Ebakõla siin on aga selles, et seda tüüpi naised üldiselt meeste mängumaale ei kipugi. Neist saavad superbeibed, kes teavad kõike viimase hooaja kinga, riide ja soengutrendidest, on täpselt kursis, kellega Paris Hilton parasjagu deidib ja kellega Aston Kutcher Demit pettis. Või siis saavad neist ideaalsed koduperenaised, kelle elu keerleb ümber mehe ja laste - kelle suurimaks väljakutseks on välja mõelda, mida perele õhtusöögiks teha ja kumba vanemate juures see aasta jõulud veedetakse.
Teine hüpotees on ühiskonna eelarvamused ja nende murdmine. Ehk siis, jõuame jälle sinna, et eeldusel, et naisi üldiselt peetakse nõrgemateks, on meeste keskkonnas tõsiseltvõetavuse välja teenimiseks vaja tõestada, et sa tegelikult võib naine olla võrdne "vastane". Siinkohal on vaja strateegiat, tarkust ja oioiii, kui palju kannatlikkust. Ja miks see teema mulle nii südameleähedane on, olles mõnda aega meeskonna liige (justnimelt jah - MEESkond), olen tundnud seda "nõrgema" sündroomi - ja seda ilmselgelt liiga palju. Olukordades, kus mehest meeskonnakaaslane eksib - tema puhul võetakse seda loomulikuna - noh, keegi ei ole ju täiuslik, aga kui naine eksib, siis eksib ta just sellepärast, et ta on nõrk, ta on naine. Samuti ei jaga ta meeste mängu reeglitest mitte midagi - tuleb teda õpetada, juhendada - naine! Ja ega siin muud võimalust nende eelarvamuste ümberlükkamiseks ei olegi, kui lihtsalt.... see naine peab saama paremaks, kui keskmine mees meeskonnas. Eksida ei tohi. Julgust ja enesekindlust peab olema. Kui vaja, tuleb olla "poiss". Lihtsalt saada paremaks, kui keskmine mees. Seejuures aga mitte unustama, SEE on kõigest mäng. Päris elus oled sa siiski naine!

Hommikuvalguses

Täna hommikul kui ärkasin lebasin natuke unisena veel voodis. Nautisin seda sooja, mõnusat ja pehmet natuke uimast olekut. Läbi suletud silmade tajusin, et täna on jälle üks päikseline päev. Mõned minutid veel... Ei-ei, ma ei jää magama. Ma lihtsalt naudin seda olemist, kus ei pea veel midagi mõtlema, midagi tegema, asjalik olema, kellelegi midagi tõestama. Unelen veel mõne minuti omas maailmas, minu oma hetkes, kus veel saan olla täiesti puhas leht uues värskes hommikus: 100% mina ise oma sassis juuste ja unise näoga.

Kuulan vaikust. Ei, siiski mitte vaikust.... Akna taga laulavad linnud ülistust päikesele ja ärganud uuele päevale. Oled sa märganud, kui ilus see on? Nii väiksed ja lihtsad asjad. Ja ometigi, neis on uskumatu vägi! Lihtne linnulaul ja päike. Tänasesse hommikusse ei olnudki mitte midagi muud vaja. See lihtsus võlus mind. Nii jumalikult täiuslik. Tundsin läbi suletud silmade, kuidas maailm armastab mind ja mina teda, kuidas tema jõud voolab läbi minu, täites mu hinge linnulaulu ja päikesega. Hommikuvalguses saab kõik nii selgeks! Tere hommikust uus päev!

Suht suva

Sattusin täna hommikul ühte diskussiooni, kus arutati olukorra üle, kus üks inimene näeb, et keegi teine on ilmselgelt on tegemas midagi, mille resultaadi eest saaks teda hoiatada, aga ometigi seda ei tehta, vaid lihtsalt vaadatakse, paremal juhul ükskõiksusega, halvemal juhul naudinguga pealt, kuidas kaaskodanik on liikumas kuhugile, kuhu ta tegelikult ilmselgelt jõuda ei taha, samas, kui lihtsa väikese kommunikatsiooniga saaks kaasinimesele abiks olla.

Nii veider tundub, et mõne inimese jaoks on isegi see väike liigutus liiga palju nõutud. Kuidagi nii tammsaarelikult eestlaslik, kas pole? Mujal ringi rännates olen alati imetlenud seda, kuidas inimesed on abivalmid. Võhivõõras inimene ütleb sulle, kui koridori lõpus asuv uks, mille poole oled liikumas, on suletud, sest tema just tuleb sealt ja koges seda ise. Miks siis mitte oma kogemust teisega jagada, et tema ei peaks mõttetult koridori lõppu jalutama. Või näiteks, kui ootad bussi, kuid busside graafik on täna ümber suunatud. Suvaline mööduja on seda puhtjuhuslikult hommikustest uudistest kuulnud, aga sina ilmselgelt mitte, muidu sa seal ju ei seisaks. Lihtne infovahetus: "Ootate bussi?" Ma kuulsin, et bussiliiklus on täna ümber suunatud". Mis sest, et info saaja on võhivõõras inimene. Ühiskonna liikmetena oleme me kõik ju võrdsed. Lihtsalt teineteist abistades ning toetades teeme kõigil elu lihtsamaks ja olemise helgemaks. Why the hell, not?

No mercy for lost souls!

Tarbimisühiskonna täisõigusliku liikmena tarbime hommikust õhtuni. Kõike. Kõiki. Väsimatult. Üksteisevõidu. Valimatult. Mõtlematult? Hoolimatult? Vähe sellest, et oleme viimase sajandi jooksul tarbinud ära rohkem looduse resursse, kui eelnevate miljonie aastate jooksul meie eelkäijad seda on suutnud. Ikka rohkem ja enam endale kokku kraapides, mõtlemata, kas seda tegelikult ka niiväga vaja on, kuid naabrist parem peab ju ometigi olema, oleme ära kurnanud käe, mis meid toidab. Maa karjub meeleheites appi: rappub, sülgab tuld, kuumutab seal, kus tavapäraselt on külm ja laseb helbeid lageda kõrbes.... Need, kellele rohkem antud, kuulevad ja näevad. Suurem osa aga on pimedad ja tarbimise hullusest pimestatud. Silmad naelutatud järjekordsele  ihalusobjektile, säravtele reklaamidele, linna meelitavatele tuledele, ei kuule ega näe nad muud. Silmist pimestatud ja kõrvust kurdistatud astume me uljalt kuristikule aina lähemale ja lähemale.

Materjalismi võidujooksus ei ole enam oluline, kes jookseb su kõrval. On see su tuttav, sõber, sugulane või pereliige. Selles mängus armu ei anta. Inimhingel puudub materiaalsuse skaalal hind. Väärtus on vaid see, mida on võimalik tarbida. Nii me tarbime ära oma andekaimad talendid. Pigistame neist välja viimase ning siis viskame ära. Täht, kes on publikule enesest liialt palju ära andnud, käib alla, mürgitab ennast hingepiinades meelemürkidega, aga kes sellest hoolib? Eikeegi. Meil ei ole mahti! Iga finišijoon materialismi võidujooksus, on uus start uutele peibutistele. Ei ole oluline kes sa oled, minu õde, ema, isa või laps.... Kadunud hingedele meil halastust ei ole!



Lihtsad asjad

Oeh, see eelmine nädal.... Ei saa kohe kuidagi neist emotsioonidest välja. Ja tegelikult ma seda ju ei tahagi :) Parem olekski, kui kogu see ilu, mida nägin, rahu, mida nautisin, mõtted, mida mõtlesin ja see võrratu-võrratu rahu ja rõõm, mis mind lõpuks otsast lõpuni enda sisse mähkisid, ei ununeks enam kunagi.

See on lihtsalt uskumatu, kui vähe on ühele inimlapsele tegelikult vaja, et kogeda täiesti sõnuseletamatut eufoorilist rõõmu. Teinekord piisab vaid päikeseloojangust inimtühjal rannal, kuldkollasest rapsipõllust päikesepaistel, tuules sahisevast rukkipõllust või juhuslikult leitud merekarbist rannaliival. Ja rohkem ei olegi vaja. Kuulates vaikust kuuled ka lõpuks iseenda häält, mis igapäevamelus teinekord kaduma saab. See vist ongi siis see, kui inimesed ütlevad, et nad on ennast kaotanud. Huvitav väljend. Kes on ennast kaotanud, on kaotanud ka enesevalitsuse. Kui aga enesevalitsus on läinud, kes siis sind valitseb? Kogu see tohuvapohu, mis ümberringi toimub? Ilma juhita lennuk kukub alla, ilma juhita auto sõidab kraavi. Enese kaotanud inimene leiab end varem või hiljem ummikust ja eksinuna. Eks igaühel on selleks omad nõksud ja nipid, kuidas end kogu selle igapäeva virrvarri sees aegajalt välja lülitada ja see "päris mina" jälle üles leida. Minu jaoks sai aga selgeks, et lihtsuses peitubki võlu. Lihtsus ise ongi see võlu, mis täiesti maagiliselt ühtäkki paneb kõik paika. Mõtted saavad justkui iseenesest ritta nagu ABC, küsimused leiavad vastused ja äkitselt koos sellega on kadunud kõik hirmud ja kõhklused. Ja ma olen kogu selle lihtsa ilu eest nii tänulik, et tahaks kallistada sinist taevast, järve, päikest, metsa ja kogu maailma.

Sorry, I forgot me!

Came to think this morning that trying to be so perfect to everybody: being decent, always help others, being nice to people, sharing a smile, listen, holding hands, swipping the tears, hugging and comforting my friends if they need me to. Giving everyhting I have: my time, my money my committment, respect - everything. I don´t feel sorry doing it, this is natural, this is my kind. I love them.

But when was the last time I gave respect to myself? When was the last time I did some act directed by love - just to myself? When was the last time I made something for me having no feeling of guilt? I do not remember. I act like I don´t care. I do things, think thoughts being out of love and even called destructive for myself. Here´s the beginning of my journey learning to love myself. Some steps I feel right to do:

- To start to listen to my thoughts and inner feeling

- Acting regarding my intuition

- Keep doing good to others but my own good must come first

- Being careful with people and avoid accompany of toxic ones

- Being honest - first of all - honest to myself

- Respect myself and accept everything I have and everything I don´t

- To find time for myself when ever I feel I need it

Pesast välja

Minu isiklikud tihased - ehk siis tihane, kes juba kolmandat aastat minu rõdu lae voodri vahele oma pesa ehitab - on sel aastal samuti siin. Mäletan, kuidas eelmine kevad, kui tihasepoegade rõõm ema toodud toidupalade üle, mind hommikuti kell 4 äratas mõtelsin, et niipea, kui nad pesast välja kolivad, lasen selle augu Makroflexi täis ja eimingeid tihaseid järgmine aasta.... Tihased kolisid välja, aga auk jäi. Mõnikord tuli ta mulle küll meelde. Esiti mõtlesin, et ah, sügisel teen. Sügisel aga mõtlesin, tühja, las ta olla. Võibolla ei tulegi sinna järgmine aasta kedagi. Aga tuli. Ma ei tea, kas see on sama tihane. Vist ikka, sest kust ta muidu teaks, et seal pesa on. Või minesatea, võibolla pesaehituse aegu mõtles: "oi, seal paistab hea koht" ja sisenedes avastas: "ohoooo, näe, juba valmis ja täiskorralik elamu kaaa". No oli, kuidas oli, igatahes varakevadel avastasin, et minu rõdu on taas tootmas elanikke.

Esiti käis linnupaar voodriaugust sisse-välja... Timmisid ilmselt oma elamist mugavamaks. Ikka kõrreke, oksake, samblatutike noka vahel. Aprilli lõpus aga jäi see sõelumine vaiksemaks. Emme jäi koduseks. Mai keskpaigas oli töö vilja kandnud - vaikne säutsumine andis mõista, et tibu-titad on koorunud. Nüüd hakkas kibe töö pihta. Varavalgest hilise õhtuni käis üks suur edasi-tagasi voorimine. Ussikene, putukas, jälle ussikene.... Ma ei tea, kui mitu tibu mu tihasel on, kuid väsimatu linnuema töötab päevad otsad. 3 minutit ja järgmine mutukas, 3 minutit ja järgmine ussikene...

Ühel hommikul rõdul hommikukohvi juues vaatasin teda ja mõtlesin: "Küll oleks huvitav näha, kuidas need linnupojad ühel päeval sealt pesast välja tulevad". Kahjuks aga käin tööl ja tõenäosus, et seda näen on üliväike. Enamvähem olematu.

Täna hommikul aga toimetasin vannitoas, kui ühtäkki kuulsin ärevat sädinat. Nüüdseks juba tean oma 3-aastasest tihaseperenaise kogemusest, et see sädin tähendab mingit jama! Läksin siis vaatama ja minu lahtisest rõdu uksest oli sisenenud vast lendama õppiv tihaselaps. Oli teine lennanud suure toa aknaklaasi. Ilmselt täiesti segaduses pisike nägi metsa ja puid - neidki esimest korda - aga näe, sinnani ei küündi, klaas on ees. Lähenesin vaikselt aknale. Väike lind vaatas mind teraselt. Sirutasin hästi tasakesi käed välja, et teda kinni püüda. Pisike aga lipsas eest ära. No ega siis midagi. Uuele katsele. Nii proovisin teda tabada umbes 4-5 korda. Õrnalt. Nii, et talle mitte viga teha. Lõpuks õnnestus mul oma peod talle ümber saada. Vaene väike - ta oli nii rahulik. Vaatas mulle ainult sügavalt otsa. Ta ei sipelnud ega rabelenud enam. Ainult süda tagus meeletult. Mulle tundus, et see oli halvav surmahirm. Ilmselt mõtles väike lind, et nüüd on kõik, pole mõtet enam rapsida. Ta oli nii habras ja õrn. Nii väike. Ütlesin talle: "Ära karda pisike, kohe oled jälle vaba." Läksin rõdule, asetasin käed rõdu metallist äärele ning päästsin need lahti. Arvasin, et niipea, kui peod päästan sööstab hirmunud linnulaps vabadusse. Linnukene aga nihutas end mu käel edasi ning sättis end mugavalt mu vasaku käe pöidlale istuma. Väga koomiline vaatepilt: mina kükitan rõdu ääre kõrval, peod avatud ja pöidlal istub tihaselaps, kes ei mõtlegi lahkuda. Nii ta seal siis istus, vast pool minutit. Istus, keeras pea viltu ja vaatas mind. Huvitav, kas tihased mõtlevad? Eemal metsatukas kriiskas murelik linnuema. Iseteadlik linnulaps aga ei lasknud end sellest häirida ja istus veel jupp aega edasi. Avastas ise oma maailma :) Siis aga lendas üsna kindlameelselt ema kõrvale kuuseoksale. Nii nad seal istusid ja vaatasid mind nüüd kahekesi.

Nii see käib. Varsti on pesa jälle tühi ja ootab oma saatust: kinnikatmist või uuel kevadel uut elu.

Tere tulemast teatrisse!

Eesriie avaneb. Lava on valmis. Publik ootab. Prozhektorid on suunanud oma valgusvihu sinule.Tere tulemast teatrisse! Iga algav päev toob kaasa uue rolli. Rõivastud kulisside taga hoolikalt: üleeile kurjaks nõiaks, saabastega kassiks, inetuks pardipojaks.

Eile olid sa pirtsakaks printsess, kes hooletu naeratusega näol sirutab käe järjekodse meeleheitliku konna järele, kelle ainus soov on lõpuks saada see suudlus, et ometigi pääseda needusest ning muutuda jälle Sinu printsiks. Aga ei, ka täna ei ole tema päev. Elegantse kaarega platsatab järjekordne konn-prints tagasi oma mülkasse.

Homme aga on uus päev. Uus roll. Printsessist on saanud Lumivalgeke, kes mürgitatuna oma kirstus lebab, näost kaame, mürgist halvatuna võimetu midagi tajuma ja tundma. Lõputult oodates varjusurmas oma printsi, kes tuleks ja ärataks, kes heidaks uut valgust. Ja öised kummituslikud varjud taanduvad tõusva päeva säras.  

Mitte keegi ei tea, mis on roll, mis antakse sulle järmisel päeval. Sina aga pead valmis olema. Iga hetk on sul valmis oma garderoob ja grimmiarsenal. Ikka seepärast, et keegi Sind ära ei tunneks. Lumivalgekesena ei tohi ju läbi kumada, et tegelikult sa ju ei olegi surnud. Tegelikult sa ju tajud ja tunned oma hüljatust. Aimad publiku kohalolu ja prozhektorite valgust. Kuuled köhatust saalis. Saabastega kassi maski all.... Keegi ei tohi ju mõista, et ka seal on tegelikult lihtsalt inimene.... Grimm peab olema laitmatu. Veelgi parem oleks, kui saaksid tõmmata selga kostüümi ning pähe maski - mitte keegi ei tunne ära. Sa oled täielikult ümberkehastunud rolli, mida publik ootab. Täiesti. Iseendast loobunud.  Vähemasti väliselt. Hinges tead, et petad. Petad ennast ja publikut. Kuid saalis ei aima mitte keegi, kes küll varjab ennast selle maski taga. Oled ennast perfektselt peitnud. 

Keegi ei näe Sind. Kõik näevad ainult seda, mida oled otsustanud näidata. Sina ise oled perfektselt peidus. Kaitstud. Mitte keegi ei aima. Ja nii ongi hea. Kui sa publikule ei meeldi hakkavad nad sinu poole loopima nooli, solvanguid, pahameelt - aga see, keda nad näevad ei ole sina. See on tegelane, kellena sa end tänases stsenaariumis näitad. Sina oled turvaliselt maski, kostüümi ja grimmi taga peidus. Kõik solvangud põrkuvad vastu maskeeringut. Läbi selle ei suuda nad sind haavata. 

Ükspäev nägin üht rumalat näitlejat. Ta tuli teatrisse. Astus grimmitoast mööda. Isegi rõivaid ta ei vahetanud. Ta astus lavale rabivalgusesse. Ilma millegia. Nii nagu ta oli. Ta rebis maha eesriide - viimase, mis pakkus talle veel viimast kaitset ja varju. Ta vaid pomises, et tal ei ole seda vaja. Ta ei taha oma publikut petta. Ta ei taha ennast petta kaotades ennast mängus, mängides kedagi, kes ta ei ole. Ta ei oska võlts olla. Tema muinasjutus ei ole maskeeringuid ega  salajasi peidupaiku - näed seda, mille saad. Rüütlit ei kaitse raudrüü: kui rüütel ei oska õigesti võidelda, siis ta on surma väärt ja ta hukkub. Ta ütles:  "Ära unusta, et sul ei ole maski, mis sind kaitseks. Isegi kui Su tänaseks rolliks on saabastega kass... Sul ei ole ju ka saapaid... Kui oled piisavalt hea omas rollis, siis veenad oma publikut piisavalt vaid oma  esitusega. Veenad neid, et sul on saapad, isegi kui neid ei ole näha. Sa veenad neid jäädes samas iseendaks. Jäädes ausaks iseenda ja publiku vastu. Vähesed  gurmaanid saavad selle näitemängu peensusest aru. Need, kes mõistavad,  hindavad seda ülikõrgelt. Kuid ära oota poolehoidu massidest. Massid on rumalad. Nad ei näe ega kuule. Lihtsad lepivad pettusega - seda on palju lihtsam mõista, kui tõde. Valedega on nad harjunud, sest sellega manipuleeritakse masse. Otsi oma talendi austajaid tarkade seast . Aga  tea, et neid on vähe! Kindlasti satub sinu teele palju lihtsaid, neid kes ei mõista. Ole siis tugev. Ilma maskita, ilma eesriideta ei ole sul miskit, mis sind kaitseks. Sul oled ju ainult sina ja su teadmine, et ina oled tõeline,  sinu rollid on need, mis peavad saama perfektse esituse, kuid kunagi, mitte iial, mitte üheski rollis, ei kaota sa ennast. Sina oled ikka Sina ja roll, mis sulle tänaseks määratud, ka seda täidad Sina ilma, et peaksid end maskiga katma või eeriide taha peitu pugema. Sinu julgus jääda iseendaks elu igapäevastes rollides muudab sind eriliseks, ära seda kunagi unusta. See on sinu talent!"

Miks?

Ma peaksin olema ju õnnelik, miks ma siis ärkan keset ööd nuttes? Miks ma jälle näen neid kukkuvaid lennukeid? See oli nii fucking real... Jälle!

Kolmapäeva õhtu. Olen oma autos. Annely minu kõrval. Kuulen lennuki häält. Nagu alati, heidan pilgu taevasse iga kord, kui kuulen lennukit. Lihtsalt harjumus selline. "Näe, ongi meie Juliet", rõõmustan. Astun autost välja ja seiran lennujaamale lähenevat Julieti pilguga. Ilus on ta. Sini-valge, kaunistatud õhumustriga. Meie oma ja armas. Äkki midagi jõnksatab. Juliet vaarub õhus vasakule ja paremale. Tunnen, kuidas süda jätab löögi vahele. Ei! Ta saab stabiilsuse tagasi. Lihtsalt väike turbulents ehk. Ei, ta kaldub uuesti. Vasak tiib on täiesti maapoole. "Eiiiii!!!" karjun ma täiest kõrist. Kohutav hirm on see, mida ma tunnen. Tean juba, mis nüüd juhtub. "Eiiii, palun-palun-palun ära kuku alla!!!!!!!" karjun hoides käsi nagu palves koos ja surun need vastu huuli. Tunnen, kuidas pisarad jooksevad üle näo. Juliet on täeielikult kontrolli kaotanud. Ta keerleb ümber oma telje ja pöörase kiirusega maa poole. Tema järel keerleb must suitsuvine. Ja ma seisan seal ja vaatan läbi pisaratest ähmaste silmade. Teadmisega, et ei ole midagi, mida ma selle ärahoidmiseks või päästmiseks teha saaks. Ma lihtsalt seisan seal, pisarad voolavad ja olen täiesti abitu. Lihtsalt seisan seal ja vaatan, kuidas juhtub midagi nii lõplikku ja paratamatut.

Läbi suletud silmade tajun, et õues on veel pime. Pisarad lihtsalt voolavad silmanurgast juba läbi une niiskeks nutetud juustesse. Läbi mustava kurbuse tunnen kergendust: see on läbi! Aimatavas hommikuvalguses kandub minuni startiva lennuki hääl.

"Head teed Sulle!" Tule õhtul koju! Ootan Sind!"

Ühest hommikust

Sellel hommikul tundsin, et just siin, Sinu käte vahel, vaadatates seda päikesetõusu, olengi tahtnud alati olla. See on meie hetk, mis jääb alati kestma. Seda ei saa meilt keegi ära ei saa võtta. Las see jääbki nii.

Saad, millest loobud?

Mis loogika siin on? Unistad millestki aastaid. Otsid kõiksuguseid võimalikke ja võimatuid teid, moodusi, viise, näed vaeva, murrad pead, et kuidas ometigi eesmärgini jõuda. Oled kõik järele proovinud: tunde, päevi võibolla lausa aastaid oma unistust jahtinud, katsetanud, võidelnud, kukkunud, ajanud end jälle jalule ja edasi võidelnud.... Ühel hektel arvad, et oled kõik ära proovinud ja lihtsalt väsid üritamast. Siis mõtled enda jaoks kõik läbi. Harjutad end mõttega, et tuleb edasi elada ilma, et see unistus täituks. Aegamisi lased selle unistuse täiesti lahti. Ravid loobumise valu hingest. Võimalik, et haavad paranevad kaua: nädalaid, kuid või aastaid. Aga ühel päeval on valu läinud. Avastad, et oled lõpuks suunud loobuda. Tavaliselt unustad selle unistuse sootuks. Ja siis, ühel täiesti tavalisel päeval, kui loobumise haavadest on saanud armid - täiesti ootamatult, ilma, et sa midagi selleks teeksid - see jõuab sinuni. Su kunagine suur unistus täitub. Ja ta täitub justkui täiesti iseensest. Ilma, et sa sellele üldse mõtleks - Sa oled ju loobund, remember.... Siis on see hetk lõpuks tulunud ja Sa saad selle. Ainult, et ......siis see ei loe. Enam sa ei hooli.....

My own fairy tale

Sometimes I dream myself into a fairy tale: every time I need my fairy godmother will appear, caressing my hair having answers to all my questions, making me feel secure by whispering: Kat, u know.....everything´s gonna be alright....

Kodu!

Niisiis, peale eilset mehist õhtusööki Aafrika restoranis - mis oli üle mõistuse hea muide - murdis väsimus jalalt. Jalutasime koju ja kohe tuttu. Hommikul ärkasime taas üsna vara, sest Carmenil oli kindel plaan Hawaiana pläfid omale kusagilt hankida - seega esmaspäeva ainus plaan oli shopping. Mõeldud tehtud. Pagasid pakitud ja uni silmast välja pühitud asusime rajale. Kuna Argentiinas oli siiani "karneval" - sel aastal esmakordselt siis ka riigipühad, siis enamik väikseid urgaspoode olid suletud. Meie plaan oli aga leida shopping mall, mida ükspäev koduteel näinud olime. Marssisime päris mehiselt enne, kui nimetatud malli lõpuks leidsime. See oli suur ja võimas, aga osta (peale Carmeni Hawaianade) ei olnud taaskord midagi. No hea ongi... Shopping tehtud pöördusime koju tagasi. Marcela ja Jota olid samuti juba ärkvel. Tegime nendega veel kes kohvi, kes matet ja oligi kell märkamatult pool 2 saanud, mil me lennujaama teele pidime asuma. Marcela tellis takso. Kallid-tänud ja teele! Taksojuht pani ikka täiega hullu jälle. Vaatasime vahepeal ikka yxteisele tagaistmel suurte hirmunud silmadega otsa. Õnneks jõudsime siiski elusate ja tervetena lennuväljale. Siin oli meil siis lennuni pea 4 tundi... Check-inis valmistati kõik ette ning paluti 2 tunni pärast (kui check-in läbi) tagasi naasta.... Midagi ei öeldud. Oma pagasi pidime endaga võtma. Oeh, seal istudes tajusin, et ei taha enam mitte minutitki kauemaks jääda.... Koju vaja! Oma voodi, omad inimesed, oma kodu.... Ootan.... 2 tundi möödus kiiresti. Kohtusime ka yhe eestlastest paariga, kes samuti 2 nädalat Argeniinas veetsid ja sama lennuga koju pidid minema. poole 5st tagasi check-ini. Meile anti boarding passid, läbisime migratsiooni ja seal me olime! Praktiliselt kodus. Lennukis tegime traditsioonilised camparid ja mõned veinid ja "looja". Istekohad olid 2ne sett lennuki tagaosas - whatta privacy! ;) Nice.

Frankfurdis tegime väikse salati ja (khm-khm) veini :) Kojulend möödus kiiresti.... Ja Eestis on ikka veel lumi maas..... huhhhhh! Vaja uuesti talvega harjuda :)

Koju jõudes ootas mind üllatus - õeke kallis, kes oli just täna hommikul lahkunud, oli mulle lauale ilusa roosa tulbikimbu jätnud! Niiiniiiiii hea oli koju tulla... Selline tunne nagu midagi väga head oleks ootamas!!!!!

Uruguay

Eile hommikul ärkasime vara. Et päevatrippi Urugaysse võtta, oli paar valikut: kiire paat, mis ületab jõe tunniga, või aeglane, mis ületab  jõe 3 tunniga. Mõtlesime nii sinna, kui tagasitulekuks kasutada seda kiiret versiooni - kesse ikka viitsib oma päevast 6 tundi laevas veeta eks! Niisiis, et jõuda hommikusele kiirpaadile, pidime Marcela juurest kella 8ks jõudma kesklinna Buquebusi kontorisse (see siis laevafirma nimi, kes). Nii, äratus PÜHAPÄEVA hommikul (pealegi on neil siin riigipühad ka täna ja homme veel - mingi karnevali värk). kell 6:00. 7 paiku asusime sis Marcela juurest teele, kuid üllatus-üllatus, Subte ei töötanudki veel. See pidada alustama kella 8st. Normaalne. Katsusime siis ühe kohaliku härra käest busside kohta uurida, kuid tema pakutud veinte-nueve ehk siis 29 tundus kahtlane. Mäletan, et Marcela rääkis midagi 92st või 91st päris alguses, kui tema kodu koordinaate küsisime. Seega, et asjas päris kindel olla, võtsime ühe takso rajalt maha. Ega seegi teab mis ülikallis lõbu siin linnas ei ole. Marcela kodu juurest Buquebusi kontorisse - ca 10 kiltsa või nii, linnavahel - läks meile maksma 25 kohalikku (ehk siis EEGU mälestusex kurss ca x3). Seega, taksoga siis laevafirmasse. Seal selgus järjekordne tõsiasi, et hommikune kiirpaat on juba väljamüüdud. Ega olnudki muud teha, kui võtta 1,5 tundi hiljem väljuv aeglane paat. Tagasi saime kella 7se kiirpaadi bronnida. Hind muidugi seetõttu tõusis... a no mis seal sis ikka. Nagunii oli see juba piisavalt kallis. Edasi-tagasi laevareis Colognasse maksis 387 kohalikku ehk sis ca 1200 eeku. Noooojahh.... Aga once in a lifetime. Vaevalt, et ma siia enam tagasi tulen. Seega, ootasime oma aeglase paadi ära ja paadisoleku aja sisustasime magamisega. Hästi! sai natuke oma varast tõusmist rehabiliteerida. Cologna on pisike sadamalinnake, kus omal ajal käis suuremalt jaolt portugallaste ja hispaanlaste võitlus - kes selle siis endale saab. Portugallased said ja seepärast on kogu linnakese arhitektuuris väga tugevad Portugali mõjutused... Ja see on väga kena, tuleb tunnistada. Mul tekkis kohe tahtmine Portugali minna :) No tegelt on see mul ammu olnud - praktiliselt ainus Euroopa sihtkoht, mis tundub piisavalt huvitav (no Hispaania kah tegelt ja minigid osad Itaaliast). A eniveis, mõned näited siis linnakesest:

Nojaaa ja loomulikult pidime tegema ikka traditsioonilise liha-lõuna ühes kohalikus armsas tänavarestoranis, kus lasime heamaitsta ka kohalikul punasel õllel! Yamm :D

Tagasiteel leidis oma lõpliku otsa minu truu sõber, kes on mind loentamatutel arvudel reisidel ja trennides truul teeninud. Tegelikult juhutus äpardus temaga juba eelmine õhtu, kui La Bomca munateedel koperdasin... Plätust käib jutt... Colognas siis andis ta lõplikult otsad. Üritasin teist Macgyveri kombel parandada.. esialgu proovisin tekitada tihendit, mis varbavahe kohta plätu talla all kinni hoiaks. Paraku sai selle systeemiga asutda max 10 sammu. Laevani oli aga kilomeeter või nii... Seejärel sai tihendist lihtsalt kumm ümber jala... ning abividinatega sõber teenis mind truult kuni "koduni".



RIP mu armas sõber! :)

Appi, mind rööviti!!!

Tänase päeva tippsündmuseks sis jah, nagu pealkiri ütleb - mind rööviti. Eieieii, ära nyyd sydarit saa, kõik on korras. Loe edasi! Peale oma ööbussi - seekord siis 15 tundi nigu lubatud, jõudsime Buenos Airesesse. Panime oma pakid bussijaama pakihoidu ning siirdusime ise linnapeale. Pärastlõunal võtsin kõne meie hostile Marcelale, et küsida instruktsioone tema elamusse jõudmiseks. Kui ta kuulis, et oleme linnas ja asjad bussijaamas, siis pani ta ette, et läheksime bussijaama juurde parki ja kohtuksime seal, sest bussijaama juures on raske parkimiskohta leida. Niisiis, kobistasime bussijaama, hanksime hoiust oma kotid ja siirdusime parki. Mõlemal olid seljakotid ja käekott. Kuna mõlemal meil olid telefonid tühjad ja bussijaama juures asuv park päris suur, võtsime pargipingil istet ja jäime ootama. Puude all vedeles igasugu kahtlast kaadrit. Üks vanem härra, kes mööda jalutas ütles hispaania keeles, et me ei tohiks seal istuda - see on ohtlik. Mõtlesime siis, et okei, lähme jalutame pargi äärele kõnniteele. Seal seistes arvas Carmen, et võiks kinlduse mõttes siiski proovida Marcelale helistada - mu telefonil oli veel 1 kriips ees. Selleks aktsiooniks pidin aga seljakoti seljast ära võtma, teise koti maha panema. Carm osutas ühele naisterahvale, et kas see on äkki Marcela, kes läheneb... Niisis olukorra kirjeldus: minu kotid maas tänaval, just pakkisin telefoni uuesti seljakotti, mida ma ka sulgema asusin. Samal ajal pöörates tähelepanu lähenevale naisterahvale. Järsku tundsin mingit läga oma kintsul, taha vaadates oli seal midagi valget. Äkki oli meie ümber mingi hunnik naisi, kes rabasid mu pluusist, et vaadaku ma puu otsa, seal on linnud, kes situvad. Carmen liikus mu seljataha ja arvas, et ma peaksin pluusi ära võtma. Mul oli jumala savi see pluus - nagunii sitane ja läbihigistatud, mis se natuke linnusitta siis enam ära ei ole... Ühesõnaga hull sebimine, mingi rahvamass ümber. Kõik sakutavad ja räägivad läbisegi. Sittagi aru ei saa, mis toimub... Järsku oli plats puhas. Marcela jõudis ka meieni. Vaatan siis mina maha ja kysin Carmenilt - kus mu kott on? Ühesõnaga kogu selle sebimise varjus võttis keegi mu õlakoti ja pani sellega minema. Carmenile keegi näitas, et sinna suunas läksid... - üle tee mingit turuhoone poole... Carm, sealjakott seljas pani sinnapoole ajama. Ma jätsin Marcela oma seljakotiga maha ja läxin ise järele. Mingil hetkel mõtlesin, et okei, mis seal siis ikka... mis läind, se läind. Ega mul seal õlakotis midagi ei olnud.... dressid, kosmeetika, praktiliselt tyhi rahakott (mis kyll sisaldas mu ID-kaardi, kindlustust ja 100 canada daala), mp3 ja veel natuke pudi-padi... Mõtelsin, sis et okei... läks sis sedasi täna. Mõne aja pärast aga ilmuse Carmen koos politseinikuga ja ylla-ylla, politseinikul minu kott kenasti näpus. Palus veel, et vaataksin üle, kas kõik asjad on olemas... Olid, eranditult. Carmenilt pärast aru pärides, et kuidas tal õnnestus politseinik leida, sis ei teagi... ilmselt keegi abivalmitest kodanikest märkas, mis toimus ja jõudis õigel ajal politseinikule, kes seal kandis hängis, teada anda ning see juba varaste kaadrit teades konfiskeeris minu varanduse. Yhesõnaga - suurepärane õppetund. Tegelikult tead ju kyll, et vargajõugud nii neid asju ajavad, aga hetk, mil see tegelikult toimub - nad suudavad su nii segadusse ajada, igalt poolt sulle lähenedes ja tirides ja pläkutades, et korraks kaotad tähelepanu ja rohkem, kui 10 sekundit neil vaja ei ole...

Peae õnneliku lõpuga röövimist, kohtusime Marcela abikaasaga. Nad viisid meid oma koju, kus sai natuke end kasida - god, see oli jumalik, tunne, nagu uus! Peale 15 tunnist bussireisi ja päeva 30-kraadises linnas jalutamist, oli dush 1parimaid asju maailmas!

Seejärel läksime Sain Telmo linnaossa. See oli omal ajal kuulus oma ohtrate antiigiäride ja kiretu tänavatango poolest. Kuna aga kommerts surub igast suunast ka siinmail peale, siis on sellest orignaalist üsna armetud riismed järele jäänud. mõningad antiigiärimehed muude pudi-padi äride vahel, kuid ei midagi märkmisväärset. Ja tanot ei näindki :) Boca linnaosa, ka seal käisime... On kunagine sadamasuue, kus pesitsesid immigrandid ja põhjakiht. Viimane pesitseb seal ohtralt siianigi. Sinna soovitatakse hämaras mitte minna. Meie justnimelt hämaras seal olimegi. Marcela ei lubanud mul oma fotokat välja võtta. No tänase päeva valguses - vbl tõesti... Aga materjali oleks seal jagunud rohkelt! Väga värvikas koht ja seda igas mõttes. Arhitektuuri poolest on La Boca tuntud just oma värviliste majade poolest. Inimesed aga.... no igasugu kaadrit...

Õhtusöögi võtsime ühes armsas Argentiina restoranis: no loomulikult liha ja punane vein :) what else, we are in Argentina! Peale õhtusööki, ehk siis 11ks olime mudaväsinud. Kohe-kohe vajubki silm kinni. Homme äratus kell 6, et 7.45 sadamas olla. Ootab päevatripp naaberriiki Uruguaysse.

Head ööd!

Iguazu Falls

Selle kohta ei olegi mitte midagi öelda. Ei saagi öelda - nägema peab. Võibolla kõige täpsem kirjeldus selle kohta oleks masterpiece of mother nature... Lame, ma tean, no ei saa kirjeldada. Tegin ka muidugi miljon pilti, aga sama nagu sõnadega - pilt on pilt! Ise peab nägema!!!

Bye to Rosario and hello... 20 hours in the bus!

Kõigepealt paar sõna eilsest õhtusöögist. Palusime poistel end üllatada ja end söögikohta viia. Viidigi meid siis ühte Pellegrini tänava paljudest tänavarestoranidest. Poisid tellisid meile ka road – algatuseks appetizerina mingid pirukakesed, mis sarnanesid väga lihapirukatele. Pearoana aga... oioioiiii, milline üllatus, mida seal kõike leidus: suure liua peal olid erinevad soolikad, neerud, söögitoru ning aju. Lisaks verivorst ning veel paar muud vorsti.... Kõike sai mekitud. Soolikad maitsesid nigu kamar. Nõbu vel juhendas, et me ei tohi kõike sellest ära syya, vaid süüakse ainult välimist osa. Ok, nice to know, muidu oleks vel miskit kõlbmatut nahka pistnud. Aju oli nagu... silguniisk. Selline natuke lögane. Ei maitsend ta meile kellelegi ülemäära. Kogu seda õhtusööki ilmestasid friikartulid. Peale seda toodi vel asado. Kogu kraam 2 pudeli punas veiniga alla loputatud, läksime jäätist sööma. Rosario on kogu Argentiina jäätisepealinn – vähemalt nii nad ise arvavad. Ja tõepoolest! Poiste soovitusel võtsin omale dulce con leche ja ühe valge (selle nimi hetk ei meenu) segu ja see maitses... imehea. Loomulikult oli ports piisavalt suur, et jagasime seda Carmeniga.

Pärast käisime veel ühes kenas silla-äärses kokteilibaaris, kuid kuna aeg oli hiline ja pikk päev seljataga (ning me mõlemad ka piisavalt kõrbenud), vajusid silmad vägisi kinni.



Iguazusse!

Täna hommikul magasime taas poole lõunani. Seejärel oma kodind kokku – üllataval kombel mahtus Robbysse kõik kenasti ära – palju paremini, kui mul algselt. Vbl unustasin midagi Jaime juurde maha kahh  Seejärel käisime pangas raha vahetas, et õhtul Iguazu bussi piletid ära lunastada. Esialgsete arvestuste kohaselt pidi buss võtma 15 tundi, kuid praegu bussis istudes ning seda kirjutades, vaatasime pileti pealt, et üllatus-üllatus, bussisõit võtab lausa 20 tundi. No fine  mis sis ikka. Praeguseks ca 3 tundi sõidetud ning just hüppasime oma 15 minutilises peatuses (tundmatus linnas) korra maha, et oma bussisõitu pudeli veiniga natukene talutavamaks muuta. Bon voyage!

Ja peaaegu kogu oma tripi 20 tundi vahelduva eduga magasime maha..... ja meie jalad.... millised need olid :D nagu pakud all.... Finally Iguazu....

Saarel campimas: saased, lilliputs ja asado

Eile, ehks siis (ummm, paevad sassis.... esmaspaeval) hommikupooliku veetsime kohalikul shopping streedil. Midagi siit shopata kahjuks voi onneks ei ole. Parastlounal tegeime kohalike kombel yhe siesta ja panime oma mustad riided pessu. Kuue paiku votsime takso ja kimasime Laucha poole, sealt edasi sadamasse, kuhu mone aja parast ilmus ka nobu Alejandro - paadiomanik. Niisiis, laadisime oma miljon asja paati - ja neid oli toesti nii miljon, et poisid viisid asjad enne ara ja nobu tuli meile parast jarele. Saarele joudes oli juba pime. Poisid panid telgid yles, tegid lokke ja hakkasid siis meie suureparaseks asado ohtuks ettevalmistusi tegema. Asado on nimelt Argentiina "rahvustoit". Maakeeli on tegmist grill-lihaga, mis enamasti valmistatakse ribidest. Meie moistes grillist erineb see selle poolest, et puud poletatakse syteks rennis, kust need siis kyhvliga maapeale tostetakse ja vaikese restikesega liha nende kohale asetatakse.

Kusagilt poosastest ilmus meie juurde miski lyhkeste koverate jalgadega kohalik koer. Nobu tahtis oelda, et tegemist on kaabus-koeraga, kuid teadmata selle inglise keelset vastet, seletas pikalt-laialt. Carmen siis kuulas teraselt ja moistes, mida nobu motleb, turgatas tal eestikeelne: aaaaa, lilliput. Nobu kordas seepeale pyydlikult jarele: liliputs. Carmen: eieieii, lil-lii-put.... Nobu: liliputs, lilitputs, liliputs? :D:D:D

Muidu oli meie campground perfect: miljon tahte taevas, jogi lokusmas, soe ja oiste metsa haaltega... kui ainult neid saaski ei oleks... me matsisime end yheni offiga sisse, aga ikka... tanasex ei ole kehal kohta, kus ei oleks hammustust. Jubedad elukad!

Teine hada oli oosel - telgis tahtis kylm ara votta. Kuidagi hasti, niiske ja kylm oli. Brrrr... Arvan, et magasin kokku umbes 2 tundi kogu oo jooxul. 

Tana, ehk siis teisipaev moodus syndmustevaeselt. Kolisime oma campgroundilt teise kohta, kus poisid yritasid kala pyyda, grillisime lounasooki ja votsime paikest - liiga palju paikest... Jaaaa, natuke valus on. Nyyd satime end valja, et kusagil restoranis veel mond asadot nautida.

Muahh!

Pyhapaev

Hommikupoolikul algatuseks magasime. Magasime lausa 11ni! Seejarel ronisime katusele, et seal pisut paikesevanne votta. Meiega tulid ka paar uut elanikku: prantslasest vahetusopilane ning sakslannast tydruk, kes siin oma venda kylastab. Prantslane mangis kitarri ja laulis prantsuskeelseid laule. Tunne oli nigu hipid :) Parastlounal helistas Lautaro, et lahme taas joe peale. Pakkisime end siis kokku ja paadisadamasse. Tana liitus meiega ka poiste sober, keda tema pisikese kasvu parast hispaaniakeeli Vaglaks kutsutakse. See tegi meile Carmiga palju nalja :D Yletasime paadiga joe ja joudsime avalikku randa. Inimesed tulevad siia kas oma paatidega, voi taksopaadiga. Rahvast oli siin igal juhul palju. Istuti seltskonniti kuldsel liival ja timmiti matet. Kui paike loojus, tulime linna tagasi ja kaisime ohtusoogil. Rahulik chill paev.

Rio Party

Laupäev ja kaua oodatud Rio Party.

Algatuseks hommikul ärgates olid jalad eilselst salsatamisest oi-oi-oiii, kui haiged :D Aga ei ole siin mingit armu. Ega ma siia lebotama ei tulnud, eksju!  Ja salsa arvelt jalgadele armu ei anta.

Seega, roobid (küll üsna vaevaliselt, kuid siiski) alla ja liikvele! Kella 3st pidi Lautaro oma nõbuga meid maja juurest peale võtma. Arvestades manjanaga, seadsime end 3:20 maja juurde ootele. Umbes 15 mintsa pärast olidki Laucha ja nõbu kohal, korjasid meid peale ja supermercado ringiga jõudsime paadisadamasse. Lõpuks õnnestus ära näha ka siis see kurikuulus jõgi. Meie paat oli mootoriga kummikas. Tundus teine üsna pisike, eirit seda suurt jõge vaadates. Poisid lasid paadi vette vinnata ja ronisime sisse. Mina ja Lauha istusime paadi kummist äärtel Carm nõbu seljataga istmel. Alguses oli päris hirmus, eriti kui ristlainesse soitis. Siis ikka hyppas nii, et tagumik kerkis ikka kõrgele, aga ajapikku harjus ära ja väga fun oli. Rio, ehksis jõgi meenutas oma värvilt Amazonast – ära arva, et jõgi on sinine. Ei, see on pruun. Mitte, et ta must oleks vaid lihtsalt põhja pinnas on pruun ja see peegeldab ka vee helepruuniks. Vesi aga on puhas. Rosario linna joogivesi muide tuleb sealt jõe veest.

Jõepealt avanes suurepärane vaade Rosario cityline´ile. Mingil hetkel keerasime kuhugile harujõele ning see paistis juba vägagi Amazonase moodi – mõlemalt poolt ääristasid jõge lopsakas taimestik. Ca 20 minutit sõitu ja kohal me olimegi. Palju-palju erinevaid paate: suured, väikesed, uhked ja vähemuhked... Jõe paremal kaldal oli varjualusega baar, puidust lava ja lava „tagaruum“. Inimesed istusid grupikesi kaasa toodud plasttoolidel või niisama murul või liival. Meie sättisime end samuti kaasa toodud toolidega ühe suure puu (nagu Avataris see võlupuu :D ) alla istuma. Laucha võttis välja oma mate komplekti ja jõime algatuseks seda. Matega on argentiinlatel mingi täiesti oma teema. Igal endast lugupidaval argentiinlasel peab olema mate komplekt: pisike, ümmarguse kujuga metallist tassike, mille sees käib sõel-otsikuga metallist „kõrs“. Tops täidetetakse umbes veerandi ulatuses mate puruga ning sinna peale kallatakse siis kuum vesi – nii palju, kui mahub (väga palju ei mahu). Tulemuseks on natuke kibeda maitsega tuline tee tõmmise moodi ollus, mida siis seltskonnas juuakse ning teinetesega jagatakse. Tegelikult kogu mate olemus ongi jagamine – asi, mida koos sõpradega tehakse. Meil juuakse selle asemel õlut või muud alkoholi. Argentiinlased aga joovat matet. Esialgu tundub selle maitse võõristav, kuid harjumine käib kiiresti. Pealegi tuline  jook palavaga on väga hea, aitab kehal kuumaga kohaneda.

Mate ringid tehtud, tegime väikse jalutuskäigu kaldal. Tegemist oli väga kena kohaga. Kergelt dzunglihõnguline, suurte puude ja lopsakate taimedega. Jalutuskäigult naastes hakkas esinema ming kohalk reaggeband. Seltskond nokastanud kutte elasid sellele iga oma keharakuga kaasa  lauldes, tantsides ning käepärastest materjalidest (milleks siis eelkõige pudelid) valmistatud muusikainstrumetnidel kaasa elades. Rahvast kogunes aina juurde. Hämaruse saabudes astus pulti DJ, kes mängis erinevaid zanre: alates elekroonilisest, kuni reaggetoni ja salsani. Rahvas möllas sealsamas liivasel jõe kaldal. Kõik, kes kohal olid tantsisid. Mida õhtu edasi. Kuna meie seltskonnast nõbu tantsida ei osanud, siis ma keerutasin niisama rahva seas. Ega seal kaua aega üksinda tantsida ei ole võimalik. Kohe ilmug keegi, kes tahab sinuga mõned poognad teha. Entoces, no problemos, si quiero bailar, pero bailar solo! Nada mas! See oli üks tolle õhtu tunnuslause, sest latinosid teades.... Noh tantsimine on üks asi, aga mingil hetkel hakkab vana Dominikaanist tuttav „novio“ jutt pihta – teisisõnu, kas sa tahaksid, et ma su boyfriend olen....ja väga otseselt tõlgituna: kas tahaksid pärast minuga sexida :D Ühesõnaga tantsisin seni, kuni tantsupartner piisavalt tülikaks muutus. Esimestele yritasin seletada, et ma ainult tantsin temata, ei midagi enamt, a järgmistele enm ei viicind, lihtsalt ciaopakaa ja el finale! Rahvas oli end mõnusalt täis tõmmanud. Imestasin, kuidas nad seal liiva sees üldse tantsitud said J mul õhtu otsa vett joonuna oli raskusi seal püsti püsimisega ;) aga ju nad sis on harjunud vist J

Kuna paadisadam suletakse enne südaööd, sis hakkasime peale 11 oma asju kokku pakkima, et tagasi Rosariosse suunduda. Paate oli nii palju kohale tulnud, et pidime oma paati pääsemiseks ronima läbi kellegi teise sõiduvahendi. Vahepeal aga oli kaste maha tulnud ja paadinina, millele astuda tuli, üsna libe. Öisesse jõkke küll kukkuda ei tahaks J

Paadile hääled sisse ja mööda öist jõge kodupoole. Öine jõgi oli nii-nii ilus! Selge tähistaevas ja suurte puude mustad siluetid öise taeva taustal väljajoonistunud. Harujõelt suurele jõele jõudes kogu cityline valgustatuna.... Jube ilus! Kahjuks minu fotograafitalent ei võimaldanud seda ilu jäädvustada J Seega on see ilus pilt minu mällu salvestatud.

Rosariosse jõudnud, olime niiii väsind, et lasime Lauchal end koju viia. Meie majja olid liitunud veel 4 surfarit – noormees saksamaalt oma pruudi ning õega ning õe boyfriend - prantsuse noormes, kes on siin vahetusõpilasena. Kuna aga olime nii väsind, sis vabandasime viisakalt, et osutume täna party-booperiteks ning suundusime kotti ära. Enne, kui minu pea patja puudutas, ma magasin... või tegelt... ei, yhe sõnumi kirjutasin vel enne ära, sest tundsin täna, et esimest korda elus ma tunnen, et tahan koju – ehk ootan oma puhkuse lõppu. Hull, ma tean, aga nii on hea!

Dance or die!

Salsa sis seega jah. Paari sonaga sis eilsest ohtust veel. Koht oli iseeneset nigu kooli pidu - konkreetne aula :) Aga tansijad - koik siuksed profid et algul motlesin, et mina SIIN tantsima kyll ei hakka.... a no kussa sis saad, kui DJ mangib HEAD salsat. Iga salsamuusika ei ole hea, aga see, mida too tyyp mangis oli vaga hea. Peale monda aega julguse kogumist raakis Jaime mingi salsaopetaja rajalt maha.... ja oi, kui hea on tantsida inimesega, kes oskab! Ta konkreetselt paneb su tantsima. Teine hea tantsupartner on see, kes ei oska tantsida, aga kes votab vabalt ja lihtsalt tantsib sydamest - Jaime naiteks. Salsast ei olnud tal aimugi, aga tantsis ilma podemata ja nii ongi vaja! Koju joudsime alles kella kuue paiku :) Vat see oli tantsulka!

25. veebruar Rannapaev

Tana otsustasime magada nii kaua, kui vaja, et end valja puhata. Ja tundub, et mul oli vaja kella poole 10-ni. Isegi :) Peale arkamist tegin meile hommikusoogi: omlett igast lisanditega. Seejarel pidime sammud panka sedama, sest minu sularahavarud on juba monda aega otsakorral ning olen kefikuna Carmeni ylalpidamisel olnud. Kuna aga rahavahetus on siin omaette ettevotmine, siis peab selleks aega varuma.

Niisiis, koigepealt tuleb leida pank - see iseenesest ei ole kyll vaga keeruline, sest neid siin jagub. Ka mingites urgastes saab vahetada, aga sealne kurss voib olla mingi kirves. Seega - pangad on koige kindlamad kohad raha vahetamiseks. Teise asjana peab arvestama, et panka tuleb jouda enne kella 1 parastlounal, sest pangad nimelt on siinmail avatud vaid kella 1ni. Kolmandaks - varu aega, sest rahavahetuse peen protsess vajab seda ohtralt. Neljandaks: ara unusta oma passi, ilma selleta ei ole siin rahavahetus voimalik. Tanane protses nagi sis valja nii, et panka sisenedes on esimeseks kontaktiks turvamees, kes mu infolauda juhatas. Sealne daam kysis vahetatavat summat - mille pidin talle ise lugema, tema raha puutuda ei tahtnud. Okei, lugesin sis talle rahasumma ja kirjutasin selle igaks juhuks ka paberile. Seejarel vottis ta yhe pika telefonikone. Siis palus mu passi, toksis sealt andmeid arvutisse: kaasaarvatud minu Argentiinasse saabumise kuupaeva naiteks. Siis pidin yhele teisele paberile kirjutama oma koduse aadressi Eestis. Seejarel tegi passist koopia. Siis valjastas mulle miski paberi ning andis selle koos passikoopiaga minu katte. Tagasi turvamehe juurde, kes mind kassasse juhatas. Sealne daam luges raha yle,  vottis vastu passikoopia ja paberi, vahetas usdid pesodeks ja taaskord 2 paberit, kuhu allkirjad, nimi, siis yhe paberi teisele poolele veel 1 allkiri ja sellega oligi pidulik rahavahetuse protsess loppenud.

Rahavahetusest tagasi, jaime ootele, et sober Lautaro ilmub valja ja saame randa minna. Keda aga polnud, oli Laucha :D Otsustasime siis kolida trepipeale....Seepeale teavitas Jaime, et tal on ju ometigi katusel rodu... :D Nautisime paikest kuni 3ni. Jaime ise oppis eksamiks. Vahepeal káis aju puhkamas ja matet pakkumas :)

Sis motlesime, et voiks minna supermercadosse ja ohtusoogiks midagi syya hankida. Jaime aga ýtles, et enne 5te ei tasu meil kuhugile minna, sest supermercado on kinni -siesta ju! Poes kaidud valmistasin meile koduse eesti ohtusoogi: kotletid, praekartulid.... Carm tegi salati. Vaga monza!

Vahepeal helistas Jaimele 1 saksa tyyp, kes oli tema juures 3 nadalat tagasi elanud - et tema, ta ode ja sober taas Rosarios - seega homsest saab meid siin 6 olema :D Fun!

Peale ohtusooki kaisime Jaime isa majas, et uutele oomajalistele madratseid juurde hankida. Votsime Jaime isa Toyota dziibi ja lisaks madratsite transpordile naitas Jaime meile natuke ohtust linna.

Ylemisel pildil meie kodu yxe korval asuv furteria ja alumisel Flag Monument - yx olulistest vaatamisvaarsustest, mis ohtul Argentiina lipu varvid omandab. Ja ohtul, vat siis laheme salsasse! :) Nais, kuidas siinsed salsakohad on. Homme kirjutan, kuidas oli.

24. veebruar - Rosario

24. veebruar – Rosario

Täna ärkasime varakult – kell pool 7, kui Mariano tööle läks ajas ta ka meid üles. Meie pidime poole kümnesele Rosario bussile jõudma. See aga eeldas kogu oma elamise kokku korjamist ja pakkimist. Fenomenaalne, kuidas kaasa pakitud esemetel on võime reisu jooksul paisuda ja saavutada kahekordne kaal. Bussijaama jõudmiseks trampisime jällegist ca 2 km jagu maad subte peatusesse. Subtes vaatasime, et peame ümber istuma, et võimalikult optimaalse jalavaevaga bussijaama saaks. Ümberistumise kohas ei saand jälle aru, kumbale poole peame minema. Carm peatas ühe kohaliku – ja nagu siinsetele inimes tele kohane ja meie jaoks niiiniiii võõras: kutt seletas meile kus ja kuhu vaja minna. Ise ta oli teel hoopis teisele poole, tema rong oli ees muide. A ei, kutt lasi oma rongi minema, et 2 täiesti suvalist turisti kättpidi õigesse kohta viia. Ja kusjuures koht, kuhu ta meid viis, ei olnud sugugi mitte lähedal - ikka paar minutit matkamist suures rahvamassis ja see kohutav palavus ja umbsus muidugi. Hästi huvitav oli muidugi ka see, et seesama noormes, nimeks tal Pablo, uuris, kust me pärit oleme. Kuna enamik inimesi siin Eestist muffigi ei tea, oleme öelnud en Europa, nii tallegi, kuid ta soovis, et täpsustaksime. Seepeale selgus, et tüüp on juunis tegemas round-trippi Moskvasse, Riiga, Vilniusesse ja Tallinna. Ta teadis seega Eestit väga hästi. Lahe, et kogu selle linna 16 miljonist inimesest kohtume me ühega, kes on lähikuudel reisimas meie koju.

Buenos Airese subte kohta on mul tegelikult veel üks huvitav jutt rääkida.... Siin nimelt viljeletakse üht täiesti uudset marketingi liiki. Peatuses siseneb keegi kodanik, kes hakkab oma kotist ükskõikmida välja kraapima. Meie näiteks nägime ükspäev ühte, kes jaotas kääre, teine päev teist, kes õmblustarbeid. Ühesõnaga täiesti suvalist saasta... Need siis jaotatakse kõikidele istujatele põlvedele. Teise ringiga korjatakse taas oma mant kokku – kui keegi seda osta ei soovi. Meie ühtki ostusooritajat ei näinud. Ise ei tuleks muidugi selle pealegi, et metroos kääre või õmblustarvikuid soetada võiks.... Metroo kohta veel nii palju, et sellest väljudes ja näljaselt värsket õhku ahmides omadab „Buenos Aires“ oma tõelise tähenduse....

Entonces... 4-tunnine bussisõit, millest esimese vaatasime aknast välja ja kasutasin aega oma blogi täiendamiseks süsteemis – word ning pärast sealt copy-paste, kui internetipiirkonda jõuame. Ülejäänud aja magasin... ja nägin und ja väga ilusat seejuures  Bussijuht oli aga nõuks võtnud reisijad ära külmutada, ühesõnaga päris jahe oli. Seevastu Rosarios bussist väljudes oli seda meeldivam, kui pahvakas sooja õhku näkku paiskus ja päike, millest eile BA-s olime puudust tundnud. Bussijaamas tshekkasime Iguazusse sõitmise võimalusi. Praeguse plaani kohaselt lahkume siit 2. märtsil Iguazule, kus veedame 2 päeva. Buss sinna võtab 14-15 tundi, 1100 km ja maksab 380 kohalikku. Ehksiis tuleb ööbuss ilmselt.

Aga sellele jõuame veel mõtelda. Bussijaamast väljudes istusime mõnda aega ühes tänavabaaris. Cerveza ja lõunasöök. Meeldiva boonusena avastasin, et ka siin on igas kohvikus kenasti wifi olemas, mis rahuldava kvaliteediga isegi skype´i videokõnet võimaldas. Nice! Kui lõuna võetud, asusime siis oma Rosario host Jaime kodu otsima. Vastavalt tema kirjeldustele, pidime võtma bussi 107. Selle peatuse tuvastasime enda meelest kohe nurgatagant. Bussi sisenedes üritasin bussijuhiga juttu teha, et eitea, kus se Riobamba tänav kah asub, aga bussijuht konkreetselt ignoreeris. Mingid abivalmis daamid esireast aga hakkasid kätega vehima ja seletama: otro lado, otro lado – ehksiis teisele poole. Selge. Bussist maha ja seda „teise poole“ bussipeatust otsima. No ei olnud lihtne... Marssisime 2 peatuse jagu tagasi. Ja Robbyga ei olnud see üldse lihtne!!!! No ei leidnud mittemingi imega seda teise poole bussipeatust. Lõpuks sis läksime turistiinfosse ja saime suure surma peale spanglishis teada, et ka buss 141 läheb sinna. Meie host oli juba murelik ja saatnud mulle sõnumi, et kus te olete. Pidime ju 3st tema juurde jõudma ja kell oli tegelt juba 5 saamas.

Joudsime kenasti oma uue hosti Jaime koju. Ta elab meie moistes justkui ridaelamus: sisenedes suletud raudvaravast satud pisikesse avatud laega "koridori", millest paremale poole jaavad siis korterite uksed. Jaime elamises on kokku 5 tuba. Jaime ise on hetkel tootu ylopilane - viimasel kursusel voi oigemini suvetool ja peab 2 nadala jooxul sooritama oma lopuexamid. Seega tema aeg moodub suurelt jaolt hetkel oppides. Lisaks opib ta ka muusikat ja mangib viiulit kusagil orkestris.

End sisseseadnud kaisime valjas ohtusoogil ja seejarel koju tagasi. Jaime kyll pakkus, et tema sobra juures on miski oleng, kui soovime natukeseks labi astuda, kuid me otsustasime seekord magama minna. Vasimus on kontides. Ohtul avastasin roomuga, et Rosario paike on oma jalje jatnud - olad ja nagu omandasid tunniajase louna ajal (kusjuures vahelduva pilvituse ja aeg-ajalt isegi paari vihmapiisaga) paris arvestatava parmupaevituse - kell on kaepeal ja sark seljas :) Homme ehk saab selle rannas yhtlustada. I love Rosarios sun!

Lasime oma hosti üle

Hommikul meie host (kes eelmisel õhtul oli ära kummutanud koos meiega 3 pudelit veini ja pärast veel mingit suht paha maitsega kibedat märjukest miksitud coca-colaga ja kogu sellest asjast end piisavalt käima tõmmanud, et meid üritada igal moel kell 12 magama minemast takistada) äratas meid hommikul, et 1 meist läheks koos temaga alla, laseks ta trepikoja uksest välja ja võtaks võtmed oma kätte. Seega esmane äratus oli kell 7 paiku. Voodilinasse mähkunud ning juuxed pysti peas laskusin koos Marianoga alla, võtsin võtme ja tagasi kotile. Lõplik äratus oli kell 8.30. Võtnud kerge hommikusöögi oma eilses kohvikus, olime valmis edasi liikuma. Tänase päeva pealkiri võiks sama hästi olla ka: what goes around comes around". Sisenenud subwaysse, märkasime, et meie rong on ootel, uksed õieli. Carm tõttas kohe pika sammuga rongi poole, kuigi juba kõlas kurjakuulutav tärin, mis peaks hoiatama reisijaid uste sulgumise eest. Carm, üritades lahkuvate rongi peatada, surus oma käed sulguvate uste vahele. Uksed sulgusid ning Carm oli, näost valge, kätt ja kottipidi metroo ustevahel kinni. Õnneks lähenes seestpoolt üks kohalik härra, kes aitas uksi piisavalt kangutada, et sõber oma käed ja tsumadani uste vahelt kätte saaks. carm päästetud, sekundite mäng ja rong kihutas sajaga minema. Lahe päev! Jutuks tulles, oli Carm kunagi väiksena Tallinnas lumelinnas käis ja bussinuppudega mängides bussijuhi uste vahele surus :D What goes around comes around :D:D:D Mis sest, et 20 aastat hiljem.

Õnnelikult ja ohutult teise rongi sisenedes ja linna jõundutena külastasime esimesena Buenos Airese kuulsat sunuaeda. See oli elamus omaette - täieik arhitektuurielamus. Surnutele on ehitatud väikesed majakesed, kuhu omaksed saavad siseneda. Mõnel olid lausa alumised korrused, mõnel kirst kohe sisse vaatamisel näha läbi klaasi. Osadel uhketel kambritel lausa kadunukeste skulptuurid.... Et sinna surnuaeda maetud saada, peaksid olema kas väga kuulus või väga rikas. Ja btw, kes huvi tunneb, Evita hauakambri kõrval asuv kamber on müüa, et kes tahab igaviku Evita kõrval veeta - koht on vaba...

Peale surnuaeda seadsime sammud (ja neid oli faking palju) tagasi kesklinna poole - ehk teisisõnu, pidime kell 1 kohtuma Marianoga, et koos jõe ääres lõunastada. Mariano pidi meile helistama. Vahepeal puhkasime Starbucksis jalga ja astusime aga edasi. Mariano töökoht jõudes - ehk siis kaitseministeeriumi (üüratusuure) maja juurde jõudes helistasime talle, kui oh häda, telefonivõrk, millest talle helistada saame, on vaid Claro (lõuna-ameerika populaarseim mobiilivõrk), see aga on siin väga bitchy ja kunagi ei tea, millal ta end ilmutab. Igal juhul, minu telefon oli end teise võrku lülitanud ning Clarost ei olnud haisugi.... Kuna Marianot kätte ei saand, leidsime ise endale koha, kus lõunastada. Lõuna ajal saime ka Mariano kätte. Tema oli juba koju läinud - kuid surprize-surprize - võtmed olid ju minu kotis! :D So, ta rahustas meid, don´t worry-don´t worry, u have your vacation. Take your time. I´ll wait. No mis tal üle jäi - peale lõunat läksime veel kohustuslikule Uruguay-paadi ringile... Saime teada, et homme Uruguaysse minnes, maksaks meie trip 300 kohalikku (ehk siis 300x3 vana hea eeguga arvestades). Kohe peale seda kütsime jälle mingi 100 kvartalit jala, et jõuda lähima subwayni, mis meid koju tooksid.  Jätsin eelnevalt mainimata, et täna oli meil vihmane - praktiliselt kogu päev tibutas. Tänav oli märg ja plätudega kõndides kuradi libe. Neil on kõnniteed ehitatud"peldikuseina plaatidest". Vihmaga on need pagana libedad. Kuna neil siin jääd ei ole, siis ilmselt peab sis teistmoodi teravaid elamusi tekitama. Teiseks - ma olin plätudega. Kõik se (sry) sitt, mis maas oli, pritsis mustaks mu jalad ja koti. Rrrrrrrrrrrrr - notsu! Ja see maa oli niiiii pikk.... Ma arvan, et kokku kõndisime täna ca 10 km. Lõpuks leides metroopeatuse, sisenesime valelt poolt.... ja muide, olen jätnud ilmselt mainimata, et inimesed on siin ikka ekstreemselt sõbralikud. vaatamata faktile, et meie ei räägi spanishit ja nemad inglist, on praktiliselt igaüks valmis kohe sulle ligi kargama, kui näevad sind kaardiga tänaval seismas. Metroos teed küsides tulevad nad sinuga kaasa - veavad su kättpidi õigesse kohta... Täna näiteks kõndis üks hombre viejo - ehk umbes 80-aastane härra, kes liikus tõsiselt aeglaselt. Kusjuures, mitte vähemoluline ei ole ka see, et subways on ca 35-40 kraadi sooja ja õhust võid ainult unistada.... Nüüd ma tean, millele ma mõtlen, kui -30 Eestis (vabandust väljenduse pärast) perse tagant ära võtab :D

Lõppeks tagasi kodukandis, ostsime Marianole "lohutuseks" 3 pudelit veini ja läksime koju. No mitte mingi imega ei õnnestund talle helistada. Lõppeks Carmenil õnnestus. Vaene tyyp oli oma "surfareid" oodanud ca 4 tundi... :D Ja kui ta välja ilmus - naeratus suul, kõik on "muy bueno".... Super inimene!

Olime küll planeerinud õhtul San Telmosse õhtusöögile ja tantsima minna, aga meie jalad olid selleks aktsiooniks võimetud. Seega, jõime kodus veini, mängisime karaoke-arvutimängu, kus 2 meist laulsid ja 1 mängis kitra :D Ma sain lauldes 100/100st :D Damn, I´m good, eh!? D :D:D:D:D:D  Tellisime pizza t ja rääkisime oma elust-olust (õigemini Carm ja Mariano did, mina kirjutasin blogi).

Homme kell 9:30 lahkume Rosariosse... well, kui küsta, mis mulje Buenos Aires mull jätnud on - booring. Ta on okay, aga koht, kuhu reisida... no vbl mitte...

Argentiina seiklus - Frankfurt ja teine katse. Argentiiiina!

Ärkasin pool 9. Silmad lahti löönuna astusin uniselt põrandale...ja... vaipkate, mis põrandat kattis oli läbimärg... Lirtsus. Müstika. Mõtelesin, et olen hulluks läinud. Voodi ja kõik oli kuiv, aga põrand läbimärg. Normaalne! Mis sa arvad, kus mu kotid olid? Muidugi põrandal!

Märjad. Õnneks olid arvuti ja fotokas natuke kõrgemal, kuid seljakoti alumised riided küll läbi märjad. Toast väljudes selgus, et terve meie korrus oli üleujutatud, sest hotellis oli öösel purunenud veetoru. Kõikide tubade uksed olid lahti. Kui totakate nägudega uksel seisime ja uniste silmadega vaate üle imestust avaldasime, et keegi ka ei olnud meid tulnud üles ajama, hõikas keegi turistist noormees teistpoolt koridori: Hertzlich Wilkommen!  Tõepoolest noh!

Käisime ära check inis ja tegime selgeks, et minu riided saadetakse kuivatusse, hotelli eest me tasuma ei pea. Korras. Jalutama ja hommikusöögile – kus ma ka oma blogi siis kuni siiani valmis treisin. Edasine päev möödus kõndimise täheall.... Shoppingmallist shoppingmalli. Esialgu oli täitsa põnev, kuid mingil hetkel hakkasid jalad tunda andma. Pealegi, ärgem unustagem, valmistununa soojamaapuhkuseks oli minu ülariieteks vaid õhuke kilekas – ei kindaid, ei mütsi... Pärastlõunal haarasime ühe Rieslingu, juustu ja õuna ja läksime hotelli tagasi. Üsna pea toodi mulle ka minu värskelt drycleanitud ja triigitud rõivad, mis veekahjustuses märjaks olid saanud. Need olid nii ilusti triigitud ja korda seatud, et kohe kahju hakkas neid uuesti Robby kitsukesse sisemusse pressida.

Riesling nahka pandud ja esimene nälg peletatud võtsime pakihoiust Robby ja Ruudi ja prõrrutasime rongiga central stationist lennujaama. Sõit kestis vast 10kond mintsa ja maksis 3.90.

Lennujaamas istusime Starbucksi ja värskendasime end Frappuchinodega: strawberry and crem :) yummi. Peale õues külmetamist õhetasime mõlemad nigu ladvaõunad. Kohtusime Eloiga, kes meie juurde mõneks ajaks puhkama istus. Ta rääkis Brasiiliast nii värvikalt ja igal juhul oleme oodatud külalised tema ranchos :) Millal iganes meil peaks soov olema Brasiiliat külastada :)

Lennujaamas kõigepealt internetikohvikusse. Andsin meie BA hostile teada, et eilne tulek ebaõnnestus ning et üritame täna uuesti. Samuti palusin ta telefoninumbrit, et kohalejõudes temaga kontakteeruda. Hea oli ka üle mõne aja oma kallistega jutustada. Ah, ma vist olen ärahellitatud juba... Siuke tunne nagu viimasest live jutuajamisest oleks möödas forever konkreetselt. Internetikohvik asus ühe katuse all kasiinoga ning seetõttu olid ka arvutid ilmselgelt röölid – neelasid münte nigu janused beduiinid. Kaua seal aega veeta ei saanud. Hädavajalik räägitud lasime sealt jalga. Kuna päev otsa külma õhu käes oli sooja saades näo õhetama ajanud, seadsime sammud Starbucksi ja kosutasime end mõnuzate külmade Frappchinodega. Yumm. Oma jookide kallal maiustades hoomasime ühel hetkel oma brazilerost sõpra Eloid. Kutsusime ta lahkesti enda juurde ja ajasime pisut juttu ja ta pidi helistama LH station managerile, et vaadata, mis too meie heaks teha saab. Jutud aetud Frappuchinod joodud, siirdusime check-ini. Sealne tüdruk ütles, et lend paistab väga hea... No loodame ja ootame! Tahaks juba vägaväga sooja ja väsimus hakkab kah peale tulema sellest ringitrampimisest.

Istusime paar tundi oma Gate´is. Aknaalustes lamamistoolides sai isegi silma natukeseks looja lastud. Mõne aja pärast helistas murelik Eloi, kes uuris, kus me oleme, mis teeme. Mõne aja pärast ilmus ta gate´i. Eelnevalt olin ka gate´i proua käest uurind, kas saab meile võimaldada ehk juba istekohti, kuid nagu oli arvata, after boarding. Niisiis, ootame ja loodame, et cargo sai  kõik eelneva 4 päevaga ära saadetud. Boardingu ajaks tuli Eloi meiega seisma ja närvitsema. Kohati tundus isegi, et ta oli rohkem ärevil, kui meie. Nimepidi hõigati üht ja teist stand-by´d. Ühel hektkel boardingu proua tegi telefonikõne peale mida hõikas stand-by´de suunas: u´re all on :D Oh seda rõõmu. Ka 6-liikmeline famiilia, kes juba 3s päev sellele lennule olid sihtinud, said lõpuks kenasti koju. Tore. Nii peabki :)

Eloil oli aeg lahkuda. Viimased karu-kaisutused ja lubadus, et läheme talle kindlasti Brasiiliasse külla. Carmenil võttis lausa silma märjaks ja minu puhul teadagi, kui keegi nutab, siis liitun kohemaid :D Kui kõik inimesed maailmas oleks sama toredad, kui too brasiilia Eloi, oleks maailm hoopis teine koht!

Lennukis õnneks tabas mind vana hea sõber: lennunarkolepsia. Vahepeal juba kartsin, et ta on mu jäädavalt maha jätnud, kuid ei, ta on olemas! Niipea, kui lennukis istet võtsin, tikkus meeletu uni peale. Kuna aga traditsioone tuleb järgida: fortuuna terviseks üks campari apelsinimahlaga, kummutada, hoidsin end vägisi ärkvel. Jookideni ära kannatatud ning õhtusöök söödud suikusin 10-tunnisesse unne. Läbi une aeg, ajalt tundsin vaid, kuidas mõningad teatud kehaosad surevad ja lihtsalt valutavad..... Kui esimest korda ärkasin, olin maganud 8 tundi. Käisin korra sirutasin, heitsin pilgu all laiuvale Brasiiliale ja tagasi magama. Järgmine kord ärkasin 1.5 tundi enne maandumist, kui serveeriti (väga paha) hommikusöök.

Ja lõpuks ometi: Buenos Aires.

Teel taksoga linna (või täpsemalt väljendades piirkonda, kus pesitses meie esimene host Mariano), võttis ca 30 minutit. Buenos Aires üllatas mind oma rohelisusega. Võrreldes teiste Ladina-Ameerika linnadega tundus ta kuidagi väga roheline ja puhas. Ei hoomanud Ladina-Ameerikale omaseid hulkuvaid kollaseid koeri, põlvini prügi maas ega midagi sellist. Pigem tundus see osa lennujaamast-Belgrano linnaossa vägagi Euroopalik. Belgranosse jõunduna helistasin Marianole, et teada saada, millal oma Robbyst ja Ruudist vabaneda saaksime ja tundub, et enne 9-t õhtul see ei õnnestu. Kuna aga pagas on üsna raske, siis mõtlesime, et peame aru. Istutasime end lõunasöögiks ühte tänavakohvikusse - kus, ülla-ülla, oli isegi wireless - mis oli mulle hetkel eluvajalik, et rääkida oluliste inimestega ja täiendada seda juttu siin.

Nautisime ka oma esimesi Argentiina "lihaelamusi". Mis siin salata - liha maitses tõesti hästi. Külm, värskendav cerveza sinna kõrvale. Mida sa hing veel oskad tahta!

Peale 3 tunnist lõunasööki otsustasime oma kotid selga haarata ja minna ära kaeda mõned vaatamisväärsused kesklinnas. Lootuses, et saame Robby ja Ruudi kuhugile jätta, asusimegi teele. Kesklinnas leidsime ühe turismiinfo, kuhu siis oma rasked sõbrakesed hoiule sokutasime. Käisime vaatamas maailma laiemat teed Avenue 9 de Julio. valitsuse maja ja miskit lossi (nimed täpsustamisel).

2 tundi, mis turistiinfo veel lahti oli, möödus päris kiiresti ja enne 6te olime turistiinfos tagasi, võtsime oma kodinad ja suundusime tas subwaysse. Oh õudust, mis rahvamassid!!!! Mõtlesin, et seal saab küll pildi taskusse! Meie teekond ka veel 13 peatust - ühest otsast teise :D

Tagasi saabununa läksime Mariano - oma hosti maja juurde ja istusime selle ees ühele aknalauale. Nagu lubatud, kell 9 oli ta lõppeks platsis. Tuppa saades oli esimene asi - dush! Peale 13-tunnist lennureisi ja palavat pikka ja tolmust päeva selle järel oli see parim asi, mis üldse olla sai! Mariano, sõjaväelasest it-tehnik osutus väga lahkeks peremeheks - vabandas ette-taha, et nii kaua ootama pidime. Valmistas meile htusöögi ja kostitas lahkelt argentiina veiniga. Saime temalt palju olulist infot siinse elu-olu kohta: valitsus on paha, eurooplased leiavad siin hõlpsasti tööd ja on hinnatud, lõhe vaeste ja rikaste vahel on väga suur, lõuna-ameerika riikidest on argentiina kõige rikkam ja seetõttu kolivad paljud boliivlased, peruukad, paraguaikad siia paremat elu otsima. Kuritegevus just kõige hullem ei ole, kuigi Buenos Aires ju suurlinn nagu suurlinn ikka. Siin elab 16 miljonit inimest... Kogu Argentiinas aga 48 miljonit.